Jüri võitlus lohega. 1979, õli, lõuend. repro
Jüri Arraku 70. sünnipäeva näitused: gobeläänide näitus Estonia talveaias 3. X – 5. XI; ühisnäitus PJ Crookiga Draakoni galeriis 17. X – 21. X; “Salastatud tekstid” G-galeriis 9. X– 28. X; “Graafika aastatest 1964 – 1974” Hausi galeriis kuni 24. XI; “Tagasivaatav mees. Jüri Arraku varane looming” Kumus 26. X – 11. III 2007; eksliibriste näitus keskraamatukogu peamaja näitusesaalis 3. XI – 27. XI.
Eero Epner: Mitmete 1960ndatel alustanud avangardkunstnike käsitlemisel on selgelt tajutav teatud katse toonaseid kunstnikke historiseerida, ajaloostada, ajalooks kinnistada. See katse ei tähenda siiski tühikut, unustust: ajalooks muutmine ei näi tähistavat mitte katset eitada, vaid katset analüüsida kaasajal aktiivselt loovaid autoreid eelkõige nende varase loomingu kaudu, tõsta esile nende loomingu tähendus aastakümneid tagasi. Lähim näide on kas või Jüri Arraku juubelinäitus riiklikus muuseumis, kus on väljas ainult tema varane looming, mida kunstnik ise nimetab kõhklevalt “võsaks”, eksituste ja otsingute ajajärguks. Ilmselt on põhjusi mitmeid, alustades kas või 60ndate kunstimaailma mullistustega, mis teevad ajajärgu tervikuna põnevaks, ja lõpetades Olev Subbi enesekriitilise tsitaadiga, et heal kunstnikul on ehk viiskümmend head ideed, aga ta raiskab need ka kohe oma loometee alguses. Tõrke võivad kindlasti tekitada mitmete toonaste kunstnike, sh ka Arraku väga kriitilised seisukohad 90ndate kunstimaastiku suhtes ning ka teatud “väsimus” autorist, keda on juba väga palju ja eri nurga alt analüüsitud. Seetõttu tundub järjekordne katse Arrakut analüüsida ootamatu. Ühelt poolt näib see “ajalukku kuuluva” ebakohase ümberpaigutamisena, teiselt poolt võib aga just Arraku puhul öelda, et tema loomingut iseloomustab tõsine veendumus suurte narratiivide jätkumisse – seisukoht, millele on meie eakaaslaste seast väga raske leida advokaati.
Seetõttu meenutab Jüri Arraku loomingu vastuvõtumehhanism mulle tähendusliku rikkega stereomakki, kus üks heli tekitab kaks kaja. Kunstiteadlastele näib olevat oluline eelkõige “varane Arrak”, publik tunneb eelkõige tema viimaste aastakümnete loomingut. Teatakse ja tuntakse kindlasti tema käekirja, arraklikku kaubamärki, aga ehk võib oletada ka ideoloogilist kõnekust: maali retoorika on otsekohene ja ilma erilise peenutsemiseta, sõnumid kannavad väärtusi, mida võib soovi korral ka konservatiivseteks nimetada, kinnitades argise ning individuaalse mõõtme tühisust ning rahvuslike, religioossete ja eetiliste normide üldkehtivust, möödapääsmatust ja igavikulisust.
Andreas Trossek: Tõepoolest, Jüri Arraku puhul tundub eksisteerivat kaks teataval moel täiesti erinevat kuvandit: eestlaste seas populaarne ja äratuntav “harali peakujudega” täidetud pildimaailmaga Arrak ning kunstilises mõttes justkui väljakujunemata avangardistlik ja tembutav Arrak. Mulle meenub juhus, kui sattusin Eesti Kunstimuuseumi vastavatud peahoones Kumus ühte XX sajandi ekspositsiooni saali koos nii umbes põhikooliealise koolirühmaga, ja nende õpetaja osutas ühele varasemale Arraku assamblaažile: “Vaadake, kui ebatüüpiline teos Jüri Arrakult!” See oli nagu fakti konstateering, öeldud vastuvaidlemist mitte salliva hääletooniga, mis aastatepikkuse pedagoogitöö käigus kindlasti igale inimesele külge jääb. Iseenesest on muidugi absurdne öelda kellegi loomingu kohta, et see on loojale “ebatüüpiline”. Noogutasin siiski automaatselt koos lasterühmaga, sest mis argumentidega mul kunstiajaloolasena sellele õpetajale vastu vaielda olnuks?
Mis puutub aga “varase” Arraku tähtsustamisse pelgalt eesti lähikunstiajaloo kontekstis, siis oleksin siinkohal ettevaatlikum. Tõsi, see periood ei mahu kuigi hästi kunstniku hilisemasse omamüüti ega täida võib-olla “küpsema” Arrakuga harjunud publiku eeldusi-ootusi. Seega oleks meil noore Arraku hindamiseks vaja võtta võrdluseks justkui mõni muu väärtushinnangute skaala. Kuid milline? Kas siis Ühendriikide- ja Euroopa-keskne modernistlik XX sajandi kunstiajalugu, mille jaoks Ida-Euroopat pehmelt öeldes ei eksisteeri, või mingi kolmas süsteem, eesti kunstitarbijale loomuomaselt kuskil väljast?
Kuid kõigepealt tuleb meil tunnistada lausa karjuvat formalistlikkust (mitte siis sotsrealismi retoorika kontekstis, vaid selle mõiste greenberglikus mõttes) konkreetse mudeli osas, mis on kehtestanud ennast XX sajandi eesti kunsti lähiajaloona. Võib-olla ei olnud Arrak tõesti ANK’64 aktiivse liikmena veel loetud kunstiraamatutest piisavalt eemaldunud ja seetõttu saamegi rääkida kuuekümnendate noorkunstnikust, kes tegutseb pigem kollektiivsete esteetiliste väärtuste maailmas (pean siinkohal silmas kitsast ANKi seltskonda), millega ta haagib ennast eesti kultuuriruumist kuhugi väljapoole? Tuleks meenutada, et nii, nagu pole Arraku enda jaoks praegu tema noorpõlvekatsetustel kunstniku pärisosa seisukohalt olulist kaalu, ei olnud ka 1960.-1970. aastate tuntud alternatiivnäitused ju muud kui mäng ametlike näituste vahepeal. Selle ajastu kohaliku kunstiavangardi puhul räägime tegelikult tagantjärele üht väikest ajalugu, üht ajalooversiooni, mida taasiseseisvunud Eestis 90ndate algul oli vägagi sobilik kehtestada. Ja rahvuskultuurilises mõttes ka vajalik. Nii et paradoksaalses mõttes on ka Jüri Arraku avangardistlikud, olemuselt pigem rahvusvahelised ja mittearraklikud noorpõlvetööd rakendatud ikkagi eesti rahvusliku kultuuripärandi ette nagu tema hilisemad märktöödki. Ta on ajanud eesti asja isegi siis, kui ta ise seda enda arvates ehk veel ei teinud…
E. E.: 1960ndate Arrakust (ja ka teistest kunstnikest) rääkides kipub sageli ära kaduma konkreetsete kunstiteoste analüüs, see asendub kunstnike eetiliste valikute esiletoomisega. Arraku vaba valiku illusiooni kandev otsus luua just sääraseid objekte on seega veel mõnda aega tähendusrikkam ja mõjukam kui objektid ise.
A. T.: Kunstnike egokesksus iseenesest ei ole Arrakule ega tema põlvkonnale koondatav teema, vaid see on tänaseni sümptomaatiline tervele meie kultuuriruumile. Kuna vasakpoolsus mõttesuunana oli/on eesti intellektuaalide, sh kunstnike hulgas nõukogulikust ajalookogemusest tingituna praktiliselt välistatud, pole ka imestada, et kapitalistliku tarbimiskultuuri mõttetuse tunnetamisest välja kasvanud kriitilised kunstisuunad muundusid ENSV kontekstis kohati lausa tundmatuseni. Pole meil stiilipuhast poppi, hüperit ega radikaalset vasakavangardi just seetõttu, et polnud ka seda kapitalimaailma, mille lainele kas kriitiliselt või takkakiitvalt häälestuda.
Et negatiivne surve tähendas Eestis samal ajal hoopis pendli teist poolt, s.t lahmivalt öeldes vasakpoolsust, mitte parempoolsust, oli ka loogiline, et kunstielus jäi kehtima puuris lõõritava kanaarilinnu metafoor – kunstniku individuaalsus seljatas hämaraks jäävad ühiseesmärgid. Kunstnik oli ennekõike isiksus, hallist massist (tehasetöölistest ja kolhoositaridest) kõrgemal seisev oraakel, püha nägija, kelle nägemused olid rahvuskultuuri seisukohalt õigustatud ainuüksi oma individuaalsusega. Meenutagem näitena kas või üht Jüri Arraku kuulsaimat maali “Jüri võitlus lohega” (1979). Selle teose allegooria koosneb esiteks nii müüdi isikustamisest, sest Püha Jüri on muutunud lihtsalt Jüriks, kui ka müüdi ümberkirjutamisest, kuna Jüri pole lohet võitnud, vaid draakon on ära söönud kangelase, kes jätkab siiski võitlust peletise sees, teda “seestpoolt õõnestades”.
E. E.: Üks asi, mis Arraku autoripositsiooni mitmekesistab, eristab ja ka teatud määral hägustab, on tema paiknemine laiema publiku ootushorisondil. Kui vaadata seda paiknemist veel 70ndatel, siis näib, et siin on ta samamoodi avangardne ja rahvuslik nagu terve rida eakaaslasi ja nooremaid autoreid: Mara
n, Lapin, Meel, Vint jne. Ent 90ndate alguses toimub teatud pööre, muster muutub ja terve rida autoreid jääb publikule mõistetamatuks – meenutagem kas või Meele lipuskandaali. Arrak seevastu on üks väheseid, kes oma positsioone hoiab ja isegi kindlustab. Ent miks see imestama paneb? Nimelt ei taipa ma päris hästi või päris lõpuni neid põhjusi.
A. T.: Erinevalt sinust ei näe ma nii hästi erinevust keskmise eesti kunstihuvilise “rõõmsa” estetismiarmastuse ja Arraku kunsti kohatiste “kurjade lillede” alati heakskiitva publikupoolse vastuvõtu vahel. Sest estetism on estetism.
Samas on küsimuse taandamine sellele, et mis Eestis Arraku puhul ikkagi müüs (nii otseses kui ülekantud tähenduses) ja müüb jätkuvalt, tõepoolest õige lähtepunkt. Ka on õige sinu sõnadest läbi kumav immanentne diagnoos, et erinevalt Raul Meele nn lipuskandaalist 90ndate lõpupoole, kui kohalik publik kunstniku sõnumit lausa traagiliselt viltu dekodeeris, ei ole Arrak rahva silmis kunagi libastunud. Ja siin tulevadki mängu Arrakuga automaatselt seostuvad märksõnad: kestvus, püsiväärtused, kultuuritraditsioon, eetika ja religioon. Ehk liigume oma jalutuskäigul Arraku piltide kõrval vägisi nende vormilt nende sisule, kogu tema loomingu jutustavusele, Arraku piltide kõikvõimalikke tõlgendusi võimaldavale allegoorilisusele. Ja seda eriti kohalikus rahvuskonservatiivses mõttes. Võib väita, et sovetlikus kunstipildis sai Jüri Arrak tuntuks eelkõige eesti kunstnikuna, mis tähendas positiivseimat võimalikest hinnangutest.
E. E.: Kas üks Arraku iseloomulikke jooni ja isegi eripärasid teiste kunstnikega võrreldes polegi tema sõnumi teatud “talupoeglik kuub”, mis seostub ka eesti kunstnikuga? Säärane “ma ütlen nii nagu asi tegelikult on” retoorika on eestlastele ju igal rindel väga hingelähedane. Arraku puhul on mulle alati tundunud, et tema maalid on väljenduses väga otsekohesed, isegi lihtsad ja selged, tööde kodeering on väga avatud – see, mida maal tahab öelda (ja maal tahab Arraku puhul alati midagi öelda), on maalipinnal selgelt näha.
Üks huvitavaid nähtusi on alati olnud kunstniku loomingu teistkordne ja kaanoniväline tulek. Arraku puhul üks näide: tema tööd soovis oma plaadiümbrisel kasutada rahvuslikku metal’it” viljelev Metsatöll. Ja veel: vestluse kokkuleppimisel kirjutasid, et enim huvitab sind rahvusluse teema Arraku loomingus. Miks? On siin side?
A. T.: Kui sa küsid, et miks huvitab mind rahvusluse teema Arraku loomingus, siis täpsustaksin, et pigem räägin ma Arraku avalikust kuvandist, tema imidžist kui millestki üdini rahvuslikust. Tegemist on sellesama tasandiga, mis iseloomustab ju ka näiteks Kaljo Põllu ürgsusele pretendeerivat graafikat 70ndate keskpaigast edasi. Või Lennart Mere samal ajal teadusringkondades vaidlusi tekitanud kirjutisi muinasluulest. Need on lähiajaloo mõistes uusteosed, mis kannavad XX sajandi pitserit inimkonna aastatuhandete taha ulatuvas minevikus, kuid ometi käsitletakse neid Eestis teatavate igaveste ja ajatute rahvuslike verstapostidena, eestlaslikkuse kvintessentsina. Võib-olla mõtlesid nii ka Metsatölli poisid, kui tahtsid tema pilti oma plaadikaanele? Sest Arraku aastakümnete jooksul valminud töödes on tõepoolest seda raskust ja suurust, volüümi, mis kombineerituna regivärsi uinutava kordusprintsiibiga toimib hevimuusika visuaalse ekvivalendina. Nii et jah, metallikunstniku diplomiga Arrak on tõesti pigem rahvuslik metal kui midagi muud… Jüri Arraku kunstil on kaalu, pole mingit võimalust vastuvaidlemiseks.
Katkend vestlusest, mis ilmub varsti Ilmamaa kirjastatud Jüri Arraku monograafias.