Aristoteles on öelnud, et filosoofia algab imestamisest. Minu arvates algab väärtuslik ja emotsionaalselt laetud elu imestamisest elu üle. Suutes vaimustuda elu üle, kõige selle üle, mis on hingestatud, võime vältida muutumist kalgiks ja tuimaks mõistuseinimeseks, kes ei ole võimeline joovastunult loodusesse jooksma ning seal end linnuga oksa peal võrdväärsena tundma.
“Pingviinide marss” ei loo utoopiaid ega muinasjutte, vaid demonstreerib tõelist elu täies hiilguses. Esialgu võivad maalilised ilupildid Antarktika jää- ja lumeväljadest jätta mulje, nagu oleks tegemist väljamõeldud jääkuningriigiga. Tegelikkuses aga kujutavad lummavad lumeväljad endast maakera karmimaid elutingimusi. Suursugused keiserpingviinid, Antarktika põlisasukad, on karme olusid trotsides suutnud seal ellu jääda. Need lennuvõimetud linnud sümboliseerivad surmakuulutavates oludes ennekõike elu ennast, näitavad, et elusolendid võivad hakkama saada ka ilmvõimatuna näivates kohtades.
Elu olemuse järgi hakkame küsima alles siis, kui selgub tema ilu ja haavatavus ühtaegu. Just selle pärast täidab “Pingviinide marss” tänuväärset ülesannet. Ajal, mil puuduvad selged ja ühiskonda selgroona toetavad väärtused, tuletavad pingviinid meile meelde elu haprust ja kaunidust. Naljakalt tatsuvad pingviinid osutuvad oma ehtsuses justkui inimeste hingepeegliks: ühest küljest saame teada pingviinidest ja nende elukommetest, teisest panevad nad vaatama endasse ja iseenda olemust avastama.
“Pingviinide marss” on optimistlik film. Säärast optimismi tänapäeval tihti ei kohta. Isegi kui juhtub, et mõni elamus paneb südame kiiremalt põksuma või tekitab ohjeldamatu tundepuhangu, on avalikkuse ees kohasem jääda vaoshoituks. Küllap valitseb kartus, et liigne emotsionaalsus võib jätta kerglase ning kohatu mulje. Hinnanguid ja arvamusi jagades peetakse turvalisemaks lähtuda pigem mõistuse loogikast kui südame häälest. See aga soodustab siira ning eheda emotsiooni kaotsiminekut.
Mari Laaniste artikkel “Pingviinid infantiilidele” on emotsioone puhta mõistuse altarile ohvriks toova mõtteviisi ere näide. Autori hoiak antud filmi suhtes on selgelt negatiivne. Laanistet näivad ennekõike häirivat mõningad rõhuasetused, mis ei ole iseloomulikud klassikalisele dokumentaalfilmile. Ütleb ju autor, et “rahus oma instinktidest juhinduvate lindude isikustamine ja nende normaalse elutegevuse saateks kokkublufitud tundlev ja udutav verbaliseering muudavad dokumentaalse pildimaterjali millekski, mis toodab harimise asemel maailma ainult lollust juurde”.
Tõepoolest kõneleb tegijate tahtel filmi algses prantsuskeelses versioonis inimkeeli kaks pingviini, kelle tegemisi lähemalt jälgitakse. See aga ei peleta vaatajat eemale ega mõju absurdina. Usutavasti ei olegi filmitegijate taotlus samastada pingviine inimestega, vaid pigem teha film seeläbi atraktiivsemaks. Sõltub juba vaatajast, kas ta võtab pingviinidevahelist vestlust sõna-sõnalt või üritab aimata ka sõnadetagust maailma, kus valitsevad loodusjõud, mille mehhanismid inimkeelele õieti ei allu.
Mis puutub harimisse, siis usun, et tänapäeva infoühiskond pakub suurepäraseid võimalusi neile, kes tahavad rahuldada faktilist teadmisnälga pingviinide kohta.
“Pingviinide marss” ei olegi mõeldud andma detailset ülevaadet pingviinidest, vaid ennekõike pingutama inimese tundekeeli, et aidata inimesel teravdada pilku maailma nägemiseks uues, tavapärasest erinevas valguses.
Filmisõber võib kinno minna siirast huvist konkreetse filmi vastu, kuid tihti on põhjuseks ka emotsionaalselt vaene argipäev. Kõikvõimalikud fantaasiafilmid, mille seos tegeliku eluga on nullilähedane, lubavad end paari tunni jooksul tunda mõne muinasjutulise maailma osana.
Ootamatult võib selguda, et erakordse emotsiooni saamiseks ei olegi vaja vaadata filme maailmadest, mida ei ole olemas, vaid et ka olemasolevas on piisavalt ainest, mille üle imestada ja mõtiskleda.