Tõlkeraamatu tagakaanel kinnitatakse, et neid leiab Prantsusmaa koolilugemikes. Neid sobiks küllap võtta meiegi koolide lugemisvara hulka, pelgamata, et Lullaby ja Danieli vastumeelsus kooli suhtes halba eeskuju levitaks. Kõik kolm  tõlgitud juttu lõpevad rahumeelselt-lepitavalt: selgub, et isegi Lullaby range matemaatikaõpetaja Filippi, kes oma valemitega tüdrukus iseäranis trotsi tekitas, armastab salamisi merd, Lullaby pöördub kooli ja koju tagasi. Niisamuti pöördub pärast mäel uitamist kodutallu tagasi Jon. Danieli saatuse kohta ei saa lugeja ega ka tema koolikaaslased midagi teada, aga lõpuks selgub, et Daniel, üksildane sõpradeta poiss, nagu autor teda alguses tutvustab, jättis lahkudes  kaaslastesse siiski jälje, koguni enam: vandeseltslastena jagavad nad sisimas tema unistust vabanemisest, elavad talle kaasa ja kujutlevad, kus kaugel maailmamerel ta võiks parajasti seilata. Danieli kohta kirjutab autor: „Maapealsed asjad, nagu kauplused, autod, muusika, filmid, loomulikult ka kool ja õppimine, ei huvitanud teda”. Päris raske on kujutleda, kuidas meie põhiliselt pragmaatilise kallakuga koolides,  kus õpilasi ja õpetajaid näivad tänapäeval üle kõige erutavat just „maapealsed asjad” – mille tundmisest, nii ju väidetakse, sõltuvat igaühe edu ja tulevik – võidaks vastu võtta Le Clézio jutte. Mingile väiksele tundlikumale osale koolilastest oleks neil kindlasti puhastav toime. Aga kas jätkub õpetajaid, kes juhataksid võrsuvaid hingi puhastumise, katarsise poole? Kas jätkub kannatust ja vaprust ühemõtteliselt asisele, maise edu valemile rajatud peasuunale vastu panna?

Kindlasti ei puudu teatav katartilisus meie omagi lastekirjanduses või ka „suurte” kirjanduses. Näiteks Ain Kaalepi hiljutises raamatus „Jumalatosin” (Loomingu Raamatukogu 2008) on selline jutt, „Niobe ja lepatriinu”, kus meie vanema põlve humanistlik kirjanik ilusa kujundi abil näitab seda, mis on katarsis. Isa jutustatud Niobe müüdist väikse tüdruku südamesse sugenenud valu viib ära lepatriinu.  Autor selgitab: „Aga sellele, mis tüdruku südamesse jäi, kui lepatriinu valu ära viis, andis Aristoteles muistses Ateenas nimeks katarsis.” Loodus viis valu ära ja puhastas hinge. Seesama on Le Clézio juttude peamõte – õigemini peatundmus, sest juba mõtte enda liiga selge seletamine või esiletoomine läheks vastuollu tema filosoofiaga. Vestelgu meeled meeltega, kelle meel on avali, see tabab ära ka mõtte. See mõte, mis on meeltega koos, on ikka rikkam ja  sügavam alasti kistud, elutervikust välja rebitud mõttest.     

Mäss keskusest keskuse vastu

Olen oma viimaste aegade kirjatöödes jätkuvalt umbusaldanud keskuslikku diskursust  olgu teoorias või kirjanduses ning iseäranis selle peavoolu matkimist „äärtel” (nagu tänane Ida-Euroopa, kaasa arvatud Eesti). Ometi ei tuleks sellest välja lugeda, nagu alahindaksin keskuste võimalusi. Just keskuste tugeva ja avara vaimsuse pinnalt on mõnigi kord lähtunud plahvatuslikult võimas trots sellesama peavoolu vastu, „äärte” jõuline kaitse – see, mis „äärte” enesekaitseüritusena nii tihti juba lihtsa keelevalli taha sumbub. Mõtlen siin  näiteks Le Clézio kaasmaalasi renessansiajast François Rabelais’d ja Michel de Montaigne’i. Esimene laskis oma raamatus „Gargantua ja Pantagruel” sugulisel ürgloodusel pea peale pöörata pühitsetud kirjasõnal põhineva skolastika ja dogmaatika – see on just Prantsusmaal kõige tugevamalt juuri ajanud ja selle kammitsaist ei ole pääsenud uuema aja postmodernistlikki teooria.

Põhjalikumalt kui ükski teine Euroopa mõtleja enne teda tõstis Montaigne  esile kultuurilist ja looduslikku „teist” kui „esimesega” ja „endaga” võrdset, vooruse mõttes koguni ülemat, raputas õhtumaale nii omast enesekeskset antropo- ja logotsentrismi märksa jõulisemalt kui meie vahetus minevikus postmodernismi isa Jacques Derrida seda eal tegema küündis. Sellepärast tundsingi vaistlikult heameelt, kui tuli teade Nobeli kirjandusauhinna andmisest Le Cléziole. Ta on Rabelais’ ja Montaigne’i  vaimne järglane. Teda seostati küll alguses prantsuse „uusromaaniga”, kellega teda ühendab kirjelduse kvaliteedile omistatud eriline tähelepanu. Ent kui uue romaani kirjanike enamiku üritused närbusid vabatahtlikult valitud ahtasse jutustusruumi, mis ikkagi oli peaasjalikult „oma”, läänelik, siis Le Clézio murdis oma ruumist välja „teise” juurde. Ülalmainitud kolmes jutus on „teiseks” puhta hingega laps või nooruk, kellele „suured” – need, kelle ülim taotlus on mõistuse- ja jõuinstinkti lõas end kinnitada „esimeste” maailma – ei suuda vastuseid pakkuda. „Lullaby ei mõelnudki enam koolile. Merega on juba kord nii: ta kustutab maised asjad, sest tema on tähtsaim maailmas. [—] … kogu meri sarnanes suure pead väänutava ning sabaga õhku piitsutava loomaga. Lullaby tundis end hästi. [—] Ta ei mõelnud enam ei tänavatele, majadele, autodele ega mootorratastele.”  Le Clézio on avaldanud neljakümne raamatu ringis. Võisime küll Eestis aeg-ajalt turgutada oma eneseteadvust lootusega, et ehk saab Nobeli auhinna Jaan Kross, või ehk märgatakse mõnd teist eesti kirjanikku. Jah, ka Krossi tõlgiti siin ja seal, ka Rootsis. Ent mõtlema peaks panema võrdlus Le Clézioga. Juba enne Nobeli auhinna saamist oli saksa keelde tõlgitud 16, rootsi keelde 15 ja inglise keelde 11 selle prantsuse kirjaniku teost, lisaks romaanidele  ja jutukogudele ka esseistikat. Vähe leidub tänapäeval proosakirjanikke, kes nagu mehhiklane Juan Rulfo üheainsa kõhnukese romaaniga (sellesama „Pedro Páramoga”, mis on ka eesti keelde tõlgitud ja hiljuti draamateatris näidendiks kohandati) ning tosina novelliga kindlustaksid endale koha moodsas maailmakirjanduses. Nobelit Rulfo ei saanud, aga sel polegi tähtsust. Ka Borges ei saanud, ka Joyce ja Kafka ei saanud.  Tähtsam küsimus on see, mida oleks eesti kirjanikel sisuliselt öelda, et pälvida kõrge rahvusvaheline tunnustus või koht maailmakirjanduses? Le Clézioga või mõnegi teise suure tänapäeva kirjanikuga võrreldes näivad eesti proosaautorid otse silmapaistval kombel rippuvat iseenda küljes. Ülimalt vähe nähtub emakeelses proosas katseid minna endast natukenegi väljapoole, „teise” tundmise poole – teise ja endast erineva teadvust ja kultuuri  kompama. On aga ju vana tõsiasi, et „teist” tundmata ei saa õieti tunda ka iseennast. Just „teise” tundmises näib peituvat Le Clézio suure läbimurde saladus. 

„Kõrb” – Le Clézio suursaavutusi 

Võetagu kätte romaan „Kõrb” („Désert”, 1980), mille Kristiina Ross on mingi õnneliku etteaimuse või äratundmise tõukel tõlkinud eesti keelde juba 1990. aastal – kui küllap Le Clézio ise, hoolimata ta teoste varajasest menust, ei osanud Nobeli auhinnast veel unistadagi. (Täheldatagu, et ka suurtes keeltes tuleb ette tõlkijate-kirjastajate tukastusi: „Kõrb” jõudis Nobeli tõukel inglise keelde alles tänavu!) Vähimagi kahtluseta on „Kõrb” Le Clézio suursaavutusi,  „teise” juurde minekus ei tee kirjanik seal mingeid kompromisse „esimese” maailmaga. Ta vastandub täiesti uue romaani autorite püüdlustele saavutada mingi erikvaliteet vormi- ja keelemängudega, nagu läheb ka lahku postmodernistlike teooriadiskursuste uuspretsioossest sõnaseadmisest.

„Kõrbest” leiab lihtsaid, ent lüürilistest varjunditest tulvil lauseid. Sel viisil annab ta edasi „teise” teadvust, ükskõik, kas on tegemist neiuks võrsuva kirjaoskamatu marokolannaga või siis vaese tumma lambakarjusega, kes küll ei räägi, aga kellele kõrbevaikuses ja meretuultes kogunenud vaistud ja meeled on õpetanud sedasama lembepeenust ja -õrnust, mida üritasid väljendada dolce stil nuovo luuletajad itaalia varases, veel neitsilikus renessansis. Lääs seevastu on uusajal arendanud oma keelt peamiselt selleks, et vägivallatsemist looduse ja loodusrahvaste kallal õigus
tada  otsekui mingi keelelis-mõistusliku üleolekuga või „oma” tsivilisatsiooni kõrgema arenguastmega. „Kõrbe” ajaloolis-eepiline taustanarratiiv, Maroko iseseisvuse julm mahasurumine XX sajandi alguses, kujutab endast iroonilist vihjet sellelesamale protsessile. Le Clézio on julge kirjanik, kes keskusse kuuludes tõstab mässu keskuse enese vastu – „äärte” kaitseks, looduse ja elu kaitseks. Nii „Kõrbes” kui ka vastses lasteraamatus  „See, kes pole kunagi näinud merd” sisaldub mõnigi seos, mis peaks korda minema ka meile siin, Euroopa „äärel”. Kas ikka on meil vaja iga hinna eest järele püüelda „esimesele” maailmale? Kas ei tulene rahvuse väärtus tema vaimsusest, loovusest ja hingeomadustest – rohkem kui maisest jõukusest? Kas mõistusekultusliku teadusepõhise ühiskonna asemel (mille eelkangastusi leidub näiteks Jonathan Swifti „Gulliveri reisides” ja Pierre Boulle’i  „Ahvide planeedis”) ei oleks õigem rajada kooskõla loodusega meie ümber, solidaarsust „teisega” – headusepõhisust, mis ehk teaduselegi mõtte tagab?