Arvestades Rudini päritolumaad, ei pannudki eriti imestama, et kontserdi kava oli kokku pandud vene, täpsemalt siiski slaavi heliloojate muusikast, kus hästi tuntud autorite (Šostakovitš, Tšaikovski, Stravinski, Silvestrov) kõrval üllatusmomendina ka üks tundmatu komponist (Michael Wielhorsky). Tšellistina astus Rudin publiku ette vaid ühe teosega (seesama Wielhorsky), dirigendina võiks teda aga iseloomustada kui liigse retoorikata ja üsna vaoshoitud natuuri. Muuseas, sama mulje jättis ka tema õpetaja Kitajenko (keda mul on õnnestunud ükskord Tallinnas dirigeerimas näha).
Õhtu algas paljutõotavalt Dmitri Šostakovitši (1906–1975) “Prelüüdi ja skertsoga” (1925). Teose kirjutamise ajal noore (19) helilooja prelüüdis on tema ea kohta kummaliselt palju dramaatilisi värve ning TKO kõlas siin jõulistes ja massiivsetes fortissimo’tes. Samas joonistusid loo polüfooniline tekstuur, samuti kõik sooloepisoodid välja hästi reljeefselt. Ning skertso neoklassikalisest motoorikast kantud särtsakas põhikarakter kujunes mõjuvalt ekspressiivseks – siin oli esituses küll keevalist temperamenti, ent samas koosmängulises plaanis ka perfektset artikulatsioonitäpsust.
Ukraina helilooja Valentin Silvestrovi (1937) “Serenaad” (1978) moodustas eelnenud liikumisenergiaga aga äärmusliku kontrasti: teos kõlas oma tardunud, aeglaselt muutuvates orkestrifaktuurides tõepoolest “hangunud ajana” (Silvestrovi väljend oma muusika kohta). Pikk atonaalsuse piirimail meditatiivne “uitlemine”, veidi salapärane, pisut müstilinegi. Sõnaga helitöö, mis näis oma muusikalist vormi genereerivat justkui esitusprotsessi käigus. Ent dirigent oskas neid atonaalseid kõlasulameid sisemiselt pingestada ja lõpuks kõik need pingesõlmed ka eleegilisse serenaadi veenvalt ära lahendada. Just tolles lõpuepisoodis mõjus keelpillide fraseeriminegi kõige väljendusrikkamalt.
Järgmine helilooja Michael Wielhorsky (1787–1856), kelle Variatsioonides saime kuulda tšellist Rudinit, vajab aga väikest kommentaari. Tegemist on poola aadlisuguvõsast pärineva Moskvas elanud vürstiga, kes mänginud suurepäraselt (nagu Rudingi!) nii tšellot kui klaverit. Igatahes Schumann, olles Moskvas Wielhorskyga kohtunud, kirjutas oma äiale Wieckile, et “Wielhorsky on kõige andekam diletant, keda ma kunagi olen kohanud.” Selle “andeka diletandi” muusika mõjus klassikaliselt korraliku ja ilutsevana, samas oli tunda ka romantilis-sentimentaalset meloodiaarendust. Rudini mängus sai iga variatsioon omamoodi ereda karakteri: siin oli kantileenseid episoode, skertsolikult kiireid temposid, rõhutatult teravat artikulatsiooni ning arpedžeeritud liikumistes virtuoossust. Ning kui kõrv ka tabas mõne intonatsioonilise küsitavuse, siis artistliku karakterikujunduse kõrval ning solisti rikast dünaamikapaletti arvestades muutusid sellised pisiasjad tähtsusetuks.
Kontserdi teises pooles tuli ettekandele õhtu n-ö peateosena Stravinski balletimuusika “Apollon Musagète”. See kujunes ootuspäraselt muusikaliste stseenide reaks, kus mõned pildid ettekandeliselt värvikamad ja mõned pisut “hallimates” toonides. Esimestes stseenides tegi Rudin dirigendina kõlaruumi arvukatele soolodele, mis personifitseerivad balletimuusikas tegelasi nagu Apollon, Kalliope, Terpsichore jt. Ent tsükli keskpaigas tekkis paraku mingi väsimise mulje, kuna mõned tempolahendused mõjusid pisut amorfsetena, s.t liigselt kammitsetuna. Millegipärast tundus mulle, et orkestril kukkusid nood “kammitsad” küljest VIII stseeni paiku ja sealt edasi puhkes TKO kogukõla tegelikult ka “õitsele”.
Selles, et Aleksandr Rudin on meister, pole kahtlustki. Ent sari “Meistri mängud” oleks talle võimaldanud ju ka pianistina esinemist. Mõelda vaid – dirigent, tšellist ja pianist ühes isikus ja ühel kontserdil! Temale oleks see ehk jõukohanegi olnud…
