Rene Reinumäe. Virve. Segatehnika, 2006.
Foto: Tõnu Smidt
Eesti Kujurite Ühenduse aastanäitus “Sild” Jõhvi Linnagaleriis ja kontserdimajas kuni 1. IX. Kuraatorid Terje Ojaver ja Vergo Vernik.
Kujurite ühendusel on viimasel ajal kena komme teha oma aastanäitust väljaspool Tallinna: üle-eelmisel aastal Pärnus, eelmisel Tartus, nüüd Jõhvis. Jõhvi on potentsiaalikas koht: Ida-Virumaa tähtsaim keskus, isegi nii tähtis, et Rakvere elanikud peavad selleks, et kohut käia, sinna minema. Uusi kaubanduskeskusi kerkib nagu seeni vihmasel suvel, mõni aasta tagasi valminud uut kontserdimaja külastatakse üle kogu Eesti. Valitsuse toetusele vaatamata näib linnaarendus aga omasoodu kulgevat: iseäranis kurb on keskväljak, tillukese mannetu kindral Tõnissoni kujuga ühes servas, ebamäärase purskkaevu ning autodega keskel. Lenini kuju oli vähemalt professionaalselt tehtud ning valitses enesekindlalt ja suurejooneliselt platsi. Jõhvi väärib kompetentset linnaarhitekti ja -kunstnikku. Aga õnneks leidub ettevõtlikke misjonäre Jõhviski: lastekunstikooli lõputööde väljapanek tõestas ilmekalt, et sealsed noored ei ole õppinud ainult kunsti algtõdesid. Nad on suudetud visuaalselt mõtlema panna ning õpilastele on näidatud Eesti huvitavamate kunstnike loomingut ning toodud ka nad ise noorte kunstihuviliste ette. Ja seda eelkõige tänu Mati Rautsole.
Sild on küll palju ekspluateeritud, kuid tõlgendamisele ikka avatud kujund. Jõhvi kesklinna 1970ndatel rajatud ja nüüd varisemisohtlikku raudteesilda võib vaadata kui linna praeguse olukorra sümbolit. Mati Rautso nihestatud fotodokumentatsioon toob selle näitusele ning selle kaudu ka laiemasse teadvusse. Eesti kunstnikud (sest kujurite ühenduse aastanäitus ei hõlma pelgalt oma tsunfti liikmeid) on silla ideega hästi kaasa tulnud. Iseäranis on neid paelunud silla ühendav funktsioon või õigemini kommunikatsiooni õhkõrn võimalus või isegi võimatus, köiel tantsija ekvilibristika. Mõtleva inimese sisemise kõhkluse transformeerimine materjalide vastandamisesse ja käegakatsutavasse vormi, mis omakorda käivitab tõlgendamise jada. Nii võib Lembit Palmi kribukaladega täidetud falloseid, kuut sammast, tõlgendada bioloogiliste vormide loodusliku arengu, aga ka anormaalsete vormide kire vaatenurgast. Paul Rodgersi “Ära sulge mind aedikusse” võib vaadelda kunstliku silla (punaseks tõmbuv traat) vajaduse metafoorina, kui loomulik elukorraldus on rikutud. Väljapaneku üks õnnestunumaid lahendusi, Tõnu Smidti “DNA” kätkeb endas nii vaimukat mõtet kui ka visuaalselt korrektset teostust: kolm sillaposti (pead) on ühendatud hapra ketiga, mille otsas ripatsina tähed D, N ja A. Ka Ahti Seppeti vineeri saetud mustri varjumängud (“Kuufaasid”), Tiiu Kirsipuu puidu ja metalli abstraktsete pindade kaunid kooslused (“Ühendused”), Leena Kuutma inimsillad, Hille Palmi imetilluke hulpiv paadike (“Sillata jõgi”) lasevad ennast tõlgendada õige mitmeti. Ivar Jung on ainukesena töö pealkirjas kasutanud kontseptualismiomast otsest väidet “See on sild”, töö ise on üles ehitatud küll pigem ühendamatuse kui ühendamise metafoorile. Millegi kohalolekust selle puudumise kaudu kõnelda on praeguse (postmodernistliku) mõtteviisi üks meelismeetodeid. Mari-Liis Tammi “Kahekesi silla all” kannab just seda mõtet ning vanamoodsad mustad kummikud viitavad nostalgiliselt möödunud aegadele.
Skulptorite teine meelisliin tundubki olevat ajasilla ehitamine. Kontserdimaja ees seisab Jüri Ojaveri “Lukukivi”, mis oli esimest korda väljas Veneetsia biennaalil 1999. aastal, vahepeal seisis Laulasmaal kunstniku kodus ning on nüüd jõudnud kunstniku sünnilinna. Milline sild nii kunstniku isiklikus biograafias kui ka laiemas kultuurikontekstis! Eneken Maripuu Leonardo da Vinci tehniliste jooniste järgi teostatud silla dokumentatsioon (Reimo Võsa-Tangsoo fotod) kannab suurkuju hommage’i kõrval ka ökoelulaadi propagandat. Noore skulptori Rene Reinumäe plekk-kausis püsti pissiv “Virve” pole pelgalt kummardus Wiiraltile, vaid ka emantsipatsiooni tigedavõitu kommentaar, kuid oh kui vaimukas! Ning Virve tuletab nii nostalgiliselt meelde nõukogude-aegseid aseksuaalseid punnpõskede ja -kõhtudega nukke. Omamoodi aegade sild on ka Arseni ja Signe Möldri pisiplastika, kuid seekord kuraatorite kauni žestina vanemat põlvkonda kaasa haarata. Ka Lea Armväärti Kagu-Aasia kultuurikohvrid võiksid olla tõeline sild, sest kogu see piirkond pakub ahvatlevat, ka ohtrasti poliitiliselt teravat materjali, kuid Armväärti lahendus võiks heal juhul mõnda turismibürood promoda, kui sedagi. Silla kujund lausa kutsub ka poliitilisele, kas või päevapoliitiliselt kriitilisele mõtlemisele, kuid ainuke, kes on sellele kuidagigi reageerinud, on Simson Seakülast. Tema mõnus patsiga afgaanimees on ennast igaks juhuks automaadiga relvastanud, sest ka kõige demokraatlikum kultuurisild võib kaasa tuua ettenägematut ja vastuvõetamatut, vähemalt neile, kellele seda vägisi pakutakse.
Kuraator Terje Ojaver on oma sillametafoori rajanud isiklikule elule: tema “Abikaasa ametikett” sisaldab nii tabalukke kui ka ohtraid võtmeid. Vahest sobib mõni neist avama ka Jüri Ojaveri “Lukukivi”, sest eks igasugune “suur” poliitika alga ju isikust, isiklikest suhetest (“Politics is personal”).
Teine kuraator Vergo Vernik Jõhvis ei esine, kuid äsja võis tema kontseptuaalset saviseina näha Draakoni galeriis. Ning skulptuuri aktivasse kuuluvad ka Kirke Kangro Hobusepea galeriis juulis-augustis väljas olnud installatsioonid: Sirbist Kulka rahajaotust lugev liivamees ja labürint, valgustuse ja pimeduse hetk.