RinneRadio (Soome) seekordne kava reklaamiti välja jõulumeelse pealkirja “Püha öö” all. Ausalt öeldes tekitas see küllalt tugeva eelarvamuse – järjekordne pealesunnitud jõuluprodukt trööstitus tööpäevajärgses ja ainsagi lumekübemeta Tallinnas.
Ent kuna RinneRadio kontsert oli siinkirjutajale esimene nende elava esituse kogemus, ei jäänud paraku palju valida. Pea õlgade vahele ja tatist ilma trotsides Kaarli kirikusse, pigem väikese tõrkega kui päris meelsasti. Mõtlesin veel, et esireas on vahetum, ja jäin, käsi põsakil, ootele. Peatselt vaikust katkestanud Juusoniku esialgu rahulikule trummirütmile lisandus Iro Haarla klahvpillimäng, peagi ühines ka Tapani Rinne bassklarnetil, Verneri Lumi kruttis juurde sidusaid elektroonilisi taustu ja kontsert oligi alanud.
Väljareklaamitud jõuluprogramm “Silent Night”, mille aluseks on Tapani Rinne 2005. aastal ilmunud samanimeline heliplaat, ei häirinud sugugi, sest kes just nimme hoolega ei kuulanud, ei pannud tähele rohkem kui kahte selgelt äratuntavat jõululaulu meloodiamugandust. Esitasid nad ju ikkagi RinneRadio lugusid, nii käesoleval aastal ilmunud plaadilt “+” kui ka varasema loomingu hulgast. Pigem mõjus nende esinemine kui jää jõulutrotsi tulle, üleüldiselt lõõgastavalt. Sedavõrd mõtlik ja kandev, ent samas kirglikult rütmikas muusika tekitas Kaarli kiriku hämaruses tõepoolest tunde, mida võiks tinglikult nimetada jõulurahuks.
Nende esinemine töötas ühtviisi ilmselt terve saalitäie peal ning nad plaksutati nõudlikult veel lisaloo jaokski tagasi. Tegelikult oleks võinud seda hüpnootilist muusikat terve õhtu läbi kuulata. RinneRadio kontsert tekitas hea sooja tunde ja kindla soovi minna ja näha RinneRadiot uuesti. Järgmisel korral loodetavasti klubikontserdile, sest esireas jäi bändiliikmete kokkukõlavus veidi häirituks ning oleks soovinud neid helisid kuulda suisa füüsiliselt keha läbistava valjusega.
The Bays – tuli jääkuubikus
Kodumaine Rock Café filiaal on üks kõleda auraga, ent siiski ainuke piisavalt suur esinemiskoht. Võib-olla, et praegusel hetkel ainus potentsiaalse tõsiseltvõetavusega rock’i-klubi Eestis. Aga kõnealune kontsert oleks ehk paremini sobinud mõnesse väiksemasse ja õdusamasse lokaali, kas või näiteks Café Amigosse. Esinemine sattus paraku ka töönädalasele hilisõhtule, mis arvatavasti terve hulga tantsulembelisi eemale peletas. Tõsi küll, The Baysi (Suurbritannia) esinemispaik ei olegi ehk väga oluline, sest nende endi väitel püüavad nad mängida vaid publiku tujule ja vahetule reaktsioonile vastavat muusikat ehk seda, mida neilt oodatakse. Ometi mõjutab keskkond kindlasti ka meeleolu.
Olgu mainitud, et The Bays on täielikult improvisatsioonil põhinev tantsumuusikat viljelev grupp. Nad ei tee proove ega ettevalmistusi, neil ei ole lepingut ühegi plaadifirmaga, ammugi pole nad üllitanud stuudioalbumeid laskmaks inimestel loota, et nad neid siis jupphaaval laval esitaks. Neil ei ole salakokkuleppeid ega kindlat seljatagust. Nad on oma viieaastase tegutsemise jooksul andnud üle kolmesaja kontserdi. Bänd justkui DJ, ainult et muusika ei tule plaadilt, vaid mängitakse reaalajas ja päris instrumentidel: basskitarril, klahvpillidel, trummidel ning elektrooniliste efektide ja sämplite saatel.
Tallinnas antud kontsert jäi aga suhteliselt mittemidagiütlevaks. Võttes arvesse esinemiskoha rõskust, küllaltki vähest inimeste hulka ja antud õhtule järgnevat tööpäeva, ei olnudki ehk muud oodata, kuna nad mängivad vastavalt publiku meeleolule. Vaid käputäis inimesi tundis end tõeliselt vabalt ning mugavalt ja tõepoolest ka tantsis. Kontserdi küllaltki pikalt edasi lükkunud algusaeg keeras temperatuuri ja suhtumist laval toimuvasse veelgi madalamaks. Tagasihoidliku tervitusega algas kontsert, mida oleks ju tahtnud tantsupeoks nimetada, kuid tegelikkus oli sajakonnapealine rütmis tatsuv jalg. Ei enamat.
Improviseerisid nad tõepoolest, sest kohati oli kuulda üpris selgelt täheldatavaid apsakaid. Küllap ei olnud lavalgi, pooltühja ja tuimavõitu saali ees, õiget meeleolu. Kõige huvitavam oli ilmselt bändi trummar Andy Gangadeen, kelle rütmikatsetused ajasid kohati pea päris sassi. Trummar oligi kogu etteaste keskmeks, saadetuna bassil Chris Taylori poolt. Ülejäänud bändiliikmed mõjusid siduva esiletungimatu taustana. Mängiti peamiselt ambient’likke drum’n’bass’i palu. Kahjuks jäi nende kava siiski veidi üksluiseks. The Baysi muusikat on tegelikult üsnagi tobe kirjeldada, kui uskuda, et iga nende kontsert eelmisest täielikult erineb. Selleks, et midagi enamat arvata, tuleks neid ilmselt korduvalt kuulamas käia. Loodetavasti avaneb selleks tulevikus ka võimalus. Idee on ju huvitav.
