Toeta

2004-13 (3012)

  • Kuidas väetada Eesti muusikaettevõtluse tulevikku

    MARIA MÖLDER

    Eesti muusikaturu fookuspäev 6. III Erinevate Tubade Klubis.

    Eesti muusikaturu fookuspäev on 2021. aastast peetud üritus, kus muusika­korraldajad saavad omaette lahti rääkida parasjagu aktuaalsed mured ja rõõmud. Tänavuse kokku­saamise pealkirjaks oli pandud „Olukord on …, kuid see on meie tuleviku väetis!“ Esmalt ehmatasin, et meie kiiresti arenev muusikatööstus – sealhulgas needsamad, kes lõid TMW konverentsi, mis on algusest peale kavandatud olema vaba meelelaadiga nagu rokifestival – on muutunud nii taltsaks ja poliitkorrektseks, et isegi sõna „sitt“, nagu see esineb teadupärast Lennart Mere tsitaadis (kontekst kontekstiks), ei julgeta välja öelda. Õnneks eksisin: see sõna öeldi välja ja tuli ka selgitus, et las iga vestlusringis või kogu üritusel osaleja ise täpsustab, millisena ta praeguse muusikaettevõtluse olukorda näeb.

    Räägiti palju spetsiifilist juttu, aga otsustasin (sita) olukorra ülevaate asemel kirja panna mõne asja, mida saaks hea tahtmise korral parandada. Niisiis, siin on väike spikker eelkõige poliitika­kujundajatele, sest kultuur ja muusika on küll kena dekoratsioon, mida on vahel vaja diplomaatiliste suhete kinnitamiseks või, nagu viimasel ajal öeldakse, liim, mis kõik kokku seob, aga kultuur ei sünni ka puhtast õhust ja armastusest. Riigi asi on tagada elementaarne keskkond, et kultuur, sealhulgas meelelahutus ja muusikaettevõtlus, saaks toimida. Kahjuks on mul tunne, et tegijate kannatus osa teemade selgitamisel on juba ammu katkenud. Veelgi enam, muusikaturg ja muusikaettevõtjad tahaksid lihtsalt rahulikult oma asja ajada ja mitte vireleda vaesuses, tulles vaevu ots otsaga kokku. Nad ei taha üldsegi lunida riigilt ega omavalitsustelt toetust, küll aga on neil (mõnes asjus ammuilma) ettepanekuid, kuidas teha oma ettevõtluskeskkond paremaks ja Läänemere piirkonnas konkurentsivõimelisemaks, nii et võidaks kogu Eesti majandus ja raha voolaks tänu kultuurile rohkem ka riigieelarvesse.

    Kultuuriürituste käibemaks alla

    Fookuspäeval käsitleti paljusid teemasid, kuid arutelu ühismeedias on jätkunud ennekõike kultuuriürituste käibemaksu üle. Nimelt näitas EAÜ tegevjuht Mati Kaalep lühikommentaarina slaidi, kust on näha, et Läänemere piirkonnas on Eesti ainus riik, kus kontsertide käibe­maksumäär on sama suur kui üldine käibe­maksumäär, s.t kultuuriüritustele, sh kontsertidele ei ole kehtestatud vähendatud käibemaksumäära. Kõige kõrgem on kontsertide käibemaksumäär Soomes (10%) ja madalaim Rootsis (6%), Lätis on aga teatud tingimustel ette nähtud suisa käibemaksuvabastus.

    Teatavasti on suurte live-üritustega kaasnev kaudne tulu majandusele märkimisväärne: kas või ööbimis- ja toitlustus­asutuste käivet mõjutab see tohutult ja seda mõju on Eestiski suurte festivalide näitel uuritud. Live-sektor on muusika­valdkonna kõige tähtsam tuluallikas (lihtsustatult: vana hea plaaditööstus ei toimi enam ammu ja suurem osa voog­edastusplatvormidest jaotab tulu ebaproportsionaalselt n-ö suurte enim kuulatud artistide vahel). USA investeerimispank Goldman Sachs on prognoosinud, et järgmise seitsme aasta jooksul kasvab live-sektori maht maailmas 28 miljardilt 40 miljardile.1 Mati Kaalepi infost selgus, et ka EAÜ sissetulekust on näha, et siinsed artistid võivad mõne staadionil või lauluväljakul korraldatava kontserdi põhiesineja nn soojendajana teenida aasta tulu. Ei tundu tark seda sektorit eirata ega Eestist välja suunata.

    Läänemere piirkonnas on Eesti ainus riik, kus kontsertide käibemaksumäär on sama suur kui üldine käibemaksumäär, s.t kultuuriüritustele, sh kontsertidele ei ole kehtestatud vähendatud käibemaksumäära. Kõrgeim on kontsertide käibemaksumäär Soomes (10%) ja madalaim Rootsis (6%), Lätis on aga teatud tingimustel ette nähtud suisa käibemaksuvabastus.

    Ümberkaudsete riikide maksukeskkonnaga võrdluses on aga Eestis viljeldav „lihtne maksuskeem“ viinud olukorrani, kus suuri staare on siia raske tuua ning meie oma suurkontsertide korraldajad eelistavad kontserte korraldada näiteks Lätis – mitte lihtsalt sellepärast, et nii on rahaliselt lihtsam, vaid et nii tuleb ots otsaga kokku. Eestis on kontserdikorraldaja risk niigi liiga suur: oleme Euroopa piiririik (nüüd paraku kaugelt vaadates ka võimalik sõjatsoon, kuhu igaüks ei julgegi oma jalga tõsta), publikut on siin teadupärast vähevõitu ning suurtele artistidele ei jõuta siin pakkuda samaväärset esinemistasu kui suuremates ja rikkamates riikides.

    Arusaadav, et maksumuudatusi tehes tuleb Excelisse vaadata ja teha arvutusi, aga kõigile, kes asja sees, näib, et ammu on välja arvutatud, et vähendatud käibemaksumäär on ka matemaatiliselt mõistlikum valik kui pidevalt kaotada tegijaid muusikaettevõtjaid ja tööandjaid, siin esinevaid artiste ja ka publikut – ja seega ka maksutulu. Sest makse ei saa kuidagi maksta ürituste pealt, mida kehva majanduskeskkonna tõttu ei korraldatagi.

    Üks näide. Live Nationi korraldatud Weekndi kontsert oli algselt plaanitud Riiga. Õnneks tehti see siiski Tallinna lauluväljakul ja sellega seoses sai tööd ligi 2500 inimest (meeskond, baari- ja turvatöötajad, produktsiooniinimesed), samuti mitusada ettevõtet. Kontserdi korraldamisega kaasnes mullu kolme miljoni euro suurune risk, kuid siis oli käibemaksumäär 20%, praeguse 22% juures oleks risk veel suurem. Õnneks müüdi kontserdile 53 000 piletit, kuid selline võit ei olnud iseenesestmõistetav.

    Huvitav, et filmivaldkonnas makstakse suisa välismaistele filmitegijatele toetust (vt Film Estonia tagasimaksefond ehk cash-rebate-süsteem2), et nad teeksid oma projekte just Eestis ja koostöös Eesti tootmisettevõtetega. Nõnda saab tööd siinne filmisektor ning hõivatud on ka toitlustus ja teised majandusharud. Suurte kontsertide puhul ei ole aga sama loogika veel tööle hakanud, kuigi korraldajad ei küsi isegi riigilt toetust, vaid ootavad kõigest jõukohast maksu, mis annaks lisaks entusiasmile ka majandusliku motivatsiooni korraldada tipptasemel suurkontserte just siin, mitte soodsamalt naaberriigis.

    Maksusoodustused kultuuri toetajatele

    Eesti Filharmoonia Kammerkoori juhatuse liige Esper Linnamägi on hakanud eraraha kaasamise soodustamise teema eestkõnelejaks. Pärast 17. jaanuaril peetud vestlusringi, mida ka kajastasin3, on kultuuriministeeriumis valminud kultuuri- ja spordivaldkonna eraraha kaasamise uuring (seda tutvustati eraldi üritusel 20. märtsil), millest tegi nüüd fookuspäeval kiire ülevaate Ernst & Young Balticu vanemkonsultant Helina Meier. Muidugi on selles palju olulisi detaile ja soovitan soojalt huvilistel uuringuga tutvuda, aga suures plaanis ei ole siin pärast EFK üritust millestki uuest rääkida. Ootan huviga, et kultuuri­minister Heidy Purga sõnad saaksid teoks: kui enamik ettevõtjaid ütleb, et maksusoodustused lihtsustavad kultuuri toetamist, siis tuleb seda arutada – ja loodetavasti siis leida ka poliitiline tahe vastavad maksumuudatused ellu viia.

    Rohelise ürituse korraldamine ühtseks

    Eestis on festivale ja suurüritusi, mille korraldamisel võeti kestlik mõtlemine fookusse juba ammu enne, kui kliimast ja rohepöördest said kesksed teemad ning säästlik mõtteviis leidis koha seadustes, visioonides ja muudes ametlikes dokumentides. Kuuldavasti on Eesti kontserdikorraldajad rohelise mõtlemise asjus suisa esirinnas – ehkki muidugi mitte kõik.

    Näiteks Orissaare külje all Illiku laiul korraldatav festival „I Land Sound“ tegi pärast aastaid jätkusuutlikkusele keskendumist ära AGF rohesertifikaadi, mida tuleb igal aastal uuendada. Ühtlasi tunnistati „I Land Sound“ 2024. aastal Euroopa kõige ringmajandavamaks festivaliks.

    UNESCO muusikalinna tiitliga Tallinn koos TMW ja Viljandi pärimusmuusikafestivaliga on muusikasündmuste korraldajate tarvis kokku pannud säästva arengu tööriista roheraideri4, mille järgimine on nüüd muusikalinna egiidi all rahastatud ürituste puhul kohustuslik.

    Tallinna algatus on tervitatav, aga eesmärk peaks olema teha sama kogu riigis. Muusikalinna roheraiderit ette valmistades tehti küsitlus, kust selgus, et umbes kolmandik kultuurikorraldajaid ei ole teadlik säästva arengu ees­märkidest – õnneks siis enamik on. Samas küsitluses tõi 32,5% vastanutest murekohana esile, et puudub ühtne norm, mida järgida.

    Roheteemade vestlusringis osalenud suurte jätkusuutlike festivalide ja kontsertide korraldamise kogemusega tegijad on sellega nõus: teatud nõuded ja lahendused tuleb määratleda riigi tasandil, festivalid ei saa kõike eraldi ja põlve otsas ära teha. Praegu on olnud nii, et iga ürituse puhul leiutatakse (suuremate ürituste puhul küll rohespetsialiste kaasates), mida ja kuidas festivalialal ümber korraldada, et kultuuriüritus oleks jätku­suutlik nii majanduslikus, sotsiaalses kui ka keskkonna mõttes. Puudust tuntakse kas või riiklikul tasandil ühtlustatud korduvkasutatava nõu logost. Samuti ei saa osal üritustest nende nõude eest kogu pandiraha tagasi ja see tekitab segadust ka teistel üritustel.

    Eelkõige keskkonna kestlikkust ja kliimaeesmärke silmas pidades oleks nüüd aeg teha ühtsed juhised üle riigi kõigile korraldajatele. On ju jabur, et kultuuriministeeriumi taotlusvoorudes on nõue, et rohereegleid peab täitma, kuid neid reegleid ei ole selgelt sõnastatud. Oleks aeg midagi selles asjas ette võtta.

    Ka ööelu vajab kogu riigis reguleerimist

    Vahest oleks riigil aeg teha midagi ka ööelu paremaks reguleerimiseks ja elavana hoidmiseks. Just selleks loodi 2023. aasta lõpus Eesti Ööelu Liit, et valdkonna koondudes saaks läbi rääkida paremate otsuste tegemiseks ka riigi tasandil, mitte ainult omavalitsustes, mis ajavad igal pool asju erinevalt ja võib öelda, et kohati ka suvaliselt. Ööelu vestlusringist jäi kõrva kaks muret, mida saaks mõistlikult lahendada üleriigilise reguleerimisega (lisaks soodsamale maksukesk­konnale, mis mõjutab mõistagi ka ööelu).

    Esiteks on juba aastaid räägitud, et ööelu üks põhimuresid on naabreid häiriv (öine) müra. Selle vastu aitaks ööelu­asutuste parem heliisolatsioon, aga kuna tegu ei ole odava lahendusega, siis on alati küsimus, kes selle kinni maksab. Teema püsijälgijale on kindlasti tuttav mõiste agent of change, millele on nüüd leitud eestikeelne vaste „hoidumisservituut“. Tähendab see seda, et kui uus ööeluasutus tehakse eluasemete lähedale, on heliisolatsiooni olemasolu ööeluasutuse enda vastutusel, sest elukvaliteet korterites-majades peab jääma samaks. Kui on aga vastupidine olukord ning uued kortermajad kerkivad kaua tegutsenud ööeluasutuse kõrvale, siis on heliisolatsiooni pärast muretsemine ja selle eest maksmine arendaja asi. Muide, hea oli kuulda, et ka Eestis on nüüd allkirjastatud esimesed korteri­ostulepingud, mis sisaldavad punkti, et ostja mõistab, et ta kolib piirkonda (ERMi kõrvale), kus võib aeg-ajalt toimuda pärast öörahu avalikke üritusi. See on väga tähtis, sest näiteks Noblessneri kvartali puhul rääkis arendaja avalikult uhkusega kvartali kultuuriasutustest, aga paraku ei teavitatud korteriostjaid võimalikust mürast, mis võib kaasneda eluga sellises hübriidkvartalis – ja sellest ka paljud arusaamatused sealse avaliku ruumi ja eraomandi koostoimimises.

    Veel üks asi. Juba mitu aastat kehtib Tallinna meelelahutusasutustes öine alkoholimüügipiirang ja mõned teised omavalitsused on järginud pealinna eeskuju. Ka selle määruse algtõuge oli ju väidetavalt müra ja avaliku korra rikkumise piiramine. Praeguseks on aga selge, et see piirang ei lahenda probleeme, kuna pole läbi mõeldud, kuidas toimib piirangu järelevalve. Niisiis pakkus Tallinna ööelunõunik Natalie Mets välja, et oleks aeg astuda järgmine samm ja mõelda läbi ühtne riiklik süsteem, kuidas iga alkoholi müüv asutus (sõltuvalt selle iseloomust, muu hulgas ka kultuuri­programmi olemasolust ja lahtioleku kellaajast) saaks taotleda alkoholimüügi litsentsi (alkoholimüügi luba tuleb taotleda praegugi, aga jutt käib põhjalikumast süsteemist). Selle litsentsiga peaks kaasnema ka vastutustundliku alkoholimüügi koolitus – vahest see paneks asutusele vastutuse ka tegevusega kaasneva häiringuga tegelemise eest.

    Rohkem uut muusikat ERRis

    Muusikameediat käsitlevas vestlusringis tõdeti, et pärast Raadio 2 õhtuse vööndi senisel kujul likvideerimist on juhtunud täpselt see, mida ennustati: paljud head saated jäid koduta ja eraraadiotest võttis neist osa enda tiiva alla ainult veebikanal Ida Raadio, mille kuulatavus on paraku teiste raadiojaamadega võrreldes palju väiksem. Iva on aga selles, et rahvus­ringhäälingu ülesannet täita meedia tühimikke, sh pakkuda mitme­kesist muusikat, millel on turutõrge, ei täida keegi peale rahvusringhäälingu. Mina pakun välja, et kui see kultuuriministeeriumile liiga palju tüli ei tee, tuleks ka rahvusringhäälingu juhtidele ja Raadio 2 uutele juhtoinastele see seadusega pandud ülesanne selgeks teha.

    Raadio 2 programmis tehtud järsud muudatused oleksid väiksem kaotus, kui „Eesti laul“ poleks praeguseks vaat et ainus žanriülene uue ja põneva (kõige laiemas mõttes) populaarmuusika platvorm meie raadio- ja telemaastikul. Ent ülejäänud aasta jooksul ei ole tõepoolest püsivat saatesarja, mille ülesanne oleks regulaarselt viia laia publiku ette uut eesti populaarmuusikat (meenutagem kas või Eesti muusikavideote edetabelit „Eesti TOP 7“, mis kadus juba õige mitu aastat tagasi). Pigem pakutakse mujal ERRi jutusaadete vahelegi vana ja turvalist muusikat, mida publik tahab ikka ja jälle kuulda. Ajal, mil muusikameediat on erameedias kõikjal vähendatud, oleks just rahvusringhäälingu asi tagada, et kureeritud muusikavalik ei jääks päris ühekülgseks ja et muusikat ka mõtestataks vääriliselt.

    Rahvusringhäälingust kui suurest eesti muusika sõbrast ei maali paremat pilti ka olukord, kus taustamuusikana kasutatakse üha suuremas proportsioonis kataloogimuusikat, selle asemel et valida telesaadete taustale uut ja väärtuslikku eesti (pop)muusikat. Muidugi räägib see eeskätt eelarvekitsikusest, aga näitab midagi ka prioriteedivaliku kohta. Ulatuslik kataloogimuusika eelistamine on aga probleem sellepärast, et sünkroniseerimistasu ei liigu nõnda siinsete autorite, esitajate ja fonogrammi­omajate taskusse. Teiseks jäetakse nõnda kasutamata ülioluline kanal, kus uut eesti muusikat laiale publikule tutvustada.

    1 Live music and the rise of the ‘edormodome’. – Financial Times 9. II 2024. https://www.ft.com/content/0183485d

    2 Vt Film Estonia tagasimaksefondi majandusmõju. Olsberg, SPI 2022. ​​https://filmi.ee/wordpress/wp-content/uploads/2022/09/Film-Estonia-tagasimaksefondi-majandusmo%CC%83ju_12092022.pdf

    3 Maria Mölder, Kas missioonitunde eest karistamine lõpeb? – Sirp 26. I 2024.

    4 Jätkusuutlik muusikalinn. https://muusikalinntallinn.ee/jatkusuutlik-muusikalinn/

  • Kunsti rahastus on ikka veel kapitaalremondi ootel

    ELIN KARD, KADI-ELL TÄHISTE

    2023. aasta veebruaris vaatasime Sirbi veergudel otsa kunstivaldkonna rahastamisele1. Toona jõudsime järeldusele, et aastatepikkune silmapaistvalt süsteemitu lähenemine kunsti toetamisele ja – mis seal salata – sama silmapaistvalt ebapiisavad rahalised vahendid panevad valjult nõudma kapitaalremonti. Väitsime toona, et lisaks loomingulisele vabadusele vajab kunstielu ka elementaarset töörahu ja järjepidevust.

    Aasta hiljem on õige hetk taas valdkonna rahastamine üle vaadata. Etteruttavalt võib öelda, et kuigi aasta on toonud positiivseid arenguid, võib toimunud muudatusi pidada siiski pisiparandusteks ning vajadus suurema korrastustöö järele pole kuhugi kadunud. Kõige põletavamad probleemid puudutavad jätkuvalt organisatsioonide tegevustoetusi ning valdkonna vabakutseliste õiglast ja sotsiaalseid grantiisid tagavat tasustamist.

    Kuigi oleme kahjuks endiselt olukorras, kus kunstivaldkonna muredest võiks kirjutada mitu lehetäit, siis püüame mitte takerduda üksnes probleemide loetlemisse, vaid teeme ka mõned konkreetsed ettepanekud, mille abil juba sel aastal valdkonna rahastamise korrastamise poole liikuda.

    Kiirpilk kultuurieelarvesse

    Kõige suurem osa kunstivaldkonda jõudvat avalikku rahastust liigub läbi kultuuriministeeriumi eelarve, mille 360 miljoni eurosest kogumahust on tänavu kunstile kokku ette nähtud ligi 6 miljonit eurot. Möödudud aastaga võrreldes on kunsti real toimunud märgatav vähenemine, ent see on seotud Tallinna Kunstihoone renoveerimiseks ette nähtud raha ümbersuunamisega rahvusraamatukogu ehitusele (Kunstihoone renoveerimiseks otsitakse aktiivselt lahendust).2

    Kunstisummast ca 3,7 miljonit eurot moodustab Eesti Kultuurkapitali (kulka) kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitalile (KuRa) edasikantav alkoholi- ja tubakaaktsiis ning hasartmängumaks. Kulkas jaotatakse see summa valdkondlikeks projekti- ja tegevustoetusteks, stipendiumideks, loometöötasudeks, elutöötoetusteks, juubeli-, matuse- ja ravimitoetusteks ning preemiateks.

    Pärast kulka osa mahaarvamist üle jääv ca 2,2 miljonit on otse ministeeriumi eelarvest valdkonda jõudvad vahendid, mille eest korraldatakse Eesti osalemist Veneetsia biennaalil (200 000 eurot), toetatakse kunstnikupalkade tasumist (565 172 eurot) ja makstakse kunstiorganisatsioonide tegevustoetusi (kokku pisut üle 1,4 miljoni euro). Viimasest summast veidi üle poole (ca 725 000 eurot) moodustab riigi sihtasutusena tegutseva Tallinna Kunstihoone eelarve ning alla poole (ca 677 000 eurot) on tegevustoetustena ette nähtud eraõiguslikus vormis tegutsevatele asutustele.

    Kui keskenduda vaid tegevustoetustele, siis näeme, et koos kulka panusega – ja see on oluline, sest ka kulkale minevast rahast jõuab osa tegevustoetuste kujul asutusteni – on mitteriiklikele kunstiasutustele sel aastal tegevus­toetusteks jagada pisut üle 1,1 miljoni euro, mis kahe allika peale kokku jaguneb 22 taotleja vahel.

    Möödunud aastaga võrreldes on toimunud üks positiivne muutus tegevustoetuste jaotuses. Ministeerium suurendas oluliselt Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) toetust oma eelarves (see kasvas 30 000 eurolt 180 000 euroni)3, seega vähenes pisut aastatega üha suuremaks kasvanud tegevustoetuste surve kulkale. Kindlasti ei saa öelda, et see mure on nüüd lahendatud ning tasakaal kulka ja ministeeriumi toetuste vahel on loodud, aga selle sammu eest tuleb otsustajaid siiski tunnustada. Lisaks on alates 2023. aasta teisest poolest kasvanud valdkonna (arendus)keskuste – Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse (EKKAK) ja Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse (KKEK) eelarve ning koos sellega korrastunud ka keskuste vaheline rollijaotus.

    Võrdlevalt tegevustoetustest

    Kokku oli ministeeriumi eelarves aastane tegevustoetuste tõus 150 000 eurot, kuid kui sinna kõrvale vaadata ka kulkat, kus tegevustoetuste osakaal aastaga veidi vähenes, siis suurenes kogu „pott“ umbes 70 000 euro võrra. Raskematel aegadel tuleb olla tänulik ka vähese eest, ent üldpilti vaadates on seda enamaks kui pisiremondiks siiski keeruline pidada. Eriti selgelt tuleb see esile, kui võrrelda kunstivaldkonna kasvu teistele kultuurialadele lähiminevikus tegevustoetusteks lisandunud summadega.

    Näiteks on alates 2022. aastast kasvanud munitsipaal- ja eraõiguslike etendusasutuste taotlusvoor kokku enam kui 1,4 miljoni euro võrra.4 Muu hulgas jõudis 2023. aasta alguses teatrite taotlusvooru erakorraliselt „muutusega kohanemiseks“ lisatud ligi 900 000 eurot5 sel aastal ilma suurema kärata baaseelarvesse. Esialgu ühekordsena serveeritud lisatoetus liitus sujuvalt taotlusvooru mahule ka tänavu.

    Siinkohal öeldakse tavaliselt, et ei maksa end teiste valdkondadega võrrelda. Tõepoolest, kohatu on võrrelda võrreldamatut ja igal kultuurialal on omad eripärad. Ometi kipuvad need võrdlemist puudutavad manitsused, aga ka võrdlused teiste valdkondadega ise tekkima eelkõige siis, kui kunstivaldkonnale on vajalik selgitada, miks midagi teha või muuta pole võimalik. Seega on igati õigustatud küsimus, kas eraõiguslikele etendusasutustele kehtivat (üsna selget) süsteemi ei saaks kohandustega ka kunstivaldkonna erakorraldajatele rakendada.

    Viited asjaolule, et (enam) toetatavad valdkonnad on „ajalooliselt välja kujunenud“ ei veena, sest 1990ndate jõuline „lahtiriigistamine“6 lähtus vähemalt kunstivaldkonnas ekslikust eeldusest, et kogu kunstielu saab turupõhiselt üles ehitada. Paraku pole see võimalik: avaliku hüvena loodav kvaliteetne näitusekorraldus on kallis, aga Eesti oludes mittetulunduslik. Riigi süsteemne ja piisav tugi tegevustoetuste vormis on kunstielu toimimiseks vältimatu.

    Erakorraldajate valdkonniti ebavõrdne kohtlemine ei ole niisiis õigustatud ning nii, nagu ei jäeta erateatreid „turujõudude“ meelevalda, ei tohiks sedasi talitada ka kunstiorganisatsioonidega. Tõsi, on ka turumajanduse reeglite järgi tegutsev kunstivälja osa – näiteks oksjonimajad –, kes toetusi ei küsi ega ka vaja, ent nende tegutsemisloogikat kogu valdkonnale laiendada ei saa.

    Etendusasutuste toetussüsteemi puhul ei ole paremad üksnes rahanumbrid, vaid silma paistab ka selle terviklikum lähenemine. Muu olulise seas on etendusasutuste tegevustoetustele seatud ka alampiir, mis sel korral oli 90 000 eurot taotleja kohta. See on mõistlik, kuna hoiab ühest küljest ära toetuste liigse killustumise (toetuse pälvis 14 etendusasutust) ning teisalt võimaldab partnerlust eesmärgipäraselt üles ehitada ja ka tulevikuks ootusi seada.

    Samal ajal on kunstivaldkonnas väheste riigieelarvelist toetust saavate asutuste seas näiteks Eesti Kunstnike Liidu galeriide (Hobusepea, Draakoni, HOP ja Vabaduse galerii) tegevustoetus juba kaheksandat aastat järjest 30 000 eurot ehk 7500 eurot galerii kohta aastas. Tegevuste hulk, mida avaliku raha pälvinuna selle summa abil teha saab, on aga juba ammu kujunenud marginaalseks.

    Toetused kunstivaldkonna eraõiguslikele asutustele (galeriid, näitusemajad, keskused) on professionaalse kunstielu toimimiseks vajalikud ka seetõttu, et riigiasutuste institutsionaalne kiht on õhuke. Lisaks Tallinna Kunstihoonele on valdkondlikud riigiasutused veel vaid kolm muuseumi (Eesti Kunstimuuseum, Tartu Kunstimuuseum ja Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum). Elujõuline ja piirkondlikult kättesaadav kunstielu vajab toimimiseks erineva fookuse ja suurusega ning eri paikades tegutsevaid asutusi. Kuigi meie kunstiväli on rõõmustavalt mitmekesine, toetub see siiski ohtlikult palju eestvedajate ja kunstnike entusiasmile.

    Kindlasti ei saa väita, et erakorraldajatele tegevustoetusi ministeeriumi eelarvest kunstis praegu üldse ei maksta – toetust saab kuus organisatsiooni. Kindlasti ei ole ka keegi praegustest toetuse saajatest üleliigne. Küll aga torkab silma ebaühtlane lähenemine toetussummade kujunemisele ja väga väike toetatud näituseasutuste arv.

    Siit kõlab niisiis esimene ettepanek, mille oleme teinud ka kultuuriministeeriumile: on aeg teha korda tegevustoetuste süsteem. Sealjuures peaksid rahastajad selgelt vastama mitmele olulisele küsimusele. Mis on kunsti avalikest vahenditest toetamise eesmärk? Kui paljude asutuste toetamine kindlustab valdkondliku mitmekesisuse ja piirkondliku kättesaadavuse? Milline on riigile jõukohane toetuste maht, mis samal ajal tagaks ka toetuse saajatele tegutsemisvõime- ja vabaduse?

    Aga kultuurkapital?

    Terav vajadus ministeeriumi eelarves tegevustoetuste suurendamiseks saab veelgi selgemaks, kui vaadata, kust need mittetulunduslikud kunstiasutused tegutsemiseks toetusi saavad.

    On kaks varianti: kas kohalik omavalitsus (KOVide võimekus on teatavasti äärmiselt erinev) või kulka. Kulka tegutseb meie valdkonnas juba aastaid tegevustoetuste „kiirabina“, püüdes võimaluste piires katta neid suuri valgeid laike, mis valdkonna asutuste toetamisel ministeeriumist üle jäävad.

    2024. aastaks sai kulkalt tegevustoetust 18 kunstiasutust. Eelmise aastaga võrreldes lisandus üks uus toetuse saaja (Eesti Disainikeskus), kaheksal taotlejal toetus veidi tõusis, veel kolm said täpselt küsitud summa, viis taotlejat pidid leppima eelmise aastaga samas mahus toetusega ja ühel toetussumma pisut vähenes. EKKMist „vabanenud“ vahenditest (120 000 eurot) jäi tegevustoetuste arvele pidama veidi üle 35 000. Nii pakkus see samm küll pisut leevendust ja võimaldas mingil määral ka „inflatsiooniauke“ katta, kuid tegevustoetuste surve kulkale on siiski märkimisväärne.

    Mitmed tegijad saajate nimekirja ei mahu ning voor tekitab aasta-aastalt valdkonnas nördimust. Ja mõistetavalt, sest eitavate vastuste taga ei ole enamasti hinnang, et üht või teist asutust toetada ei ole vaja. Lihtsalt vahendid ei jätku. Samuti paistab, et vaikimisi on fookuses regionaalsus, sest enam kui pool toetuse saanutest tegutseb väljaspool Tallinna. Seda on komisjonile raske ette heita, sest ilma kulkata oleks mitmes Eesti paigas kunstielu juba hääbunud. Paraku valdkonna süsteemse alarahastuse pinge kulkas aina kuhjub – taotlusi esitati novembri jaotusvooru 2,4 miljoni euro ulatuses, aga sihtkapitalil oli jagada ligikaudu 650 000 eurot ehk vaid 27% taotluste mahust.

    Kulkas tegevustoetuste osakaalu järsem suurendamine ei ole sellistes oludes realistlik ega kulka eesmärkidest lähtuvalt ka õige. Kulka ei saa üksi lahendada kunstiasutuste püsikulude muret. Selle kinnituseks piisab pilgust artikli alguses toodud loetelule, mida kõike kulka lisaks veel toetab ja peabki toetama. Vaesuse ümberjagamine valdkonna sees ei ole lahendus. Vaja on toetuste mahu märgatavat kasvu, mis saab toimuda üksnes koos põhimõtteliste muudatustega eraõiguslike kunstiasutuste toetamise poliitikas. Ennekõike on kriitilise tähtsusega vastutusalade selgem jaotus ministeeriumi ja kulka vahel. Selle tegevuse juhtohjad on kultuuriministeeriumi käes: EKKMiga tehti tänuväärne algus, aga toetuste süstematiseerimine peab jätkuma.

    Kuid ka kulka saaks omalt poolt midagi ära teha ja siit tuleb ettepanek number kaks: KuRa komisjon peaks täpsustama tegevustoetuste andmise tingimusi ja seadma ka toetuse alam- ja ülempiiri. Praegu on tingimused sõnastatud väga üldiselt ning toetuse mahu ülempiiri ei ole. Seetõttu on ka ministeeriumil juba aastaid olnud mugav toetust paluvaid asutusi saata kulka juurde. Sest näib ju, et toetuse saamiseks tuleb ainult komisjon ära veenda ja kui toetust ei anta (või ei anta küsitud mahus), ju siis ei olnud taotlus põhjendatud. Tegelikkuses on kõigil ees selged võimaluste piirid ning manööverdamisruumi ülemäära ei ole. Toetusreeglite täpsem piiritlemine võimaldaks kunstiasutuste ootusi paremini juhtida ning praegusest oluliselt täpsemalt esile tuua ka kulka tegevustoetuste jagamisvõime ulatuse.

    Ei tohi unustada ka loovisikuid

    2023. aasta oktoobris algatas riigikogu kultuurikomisjon kultuurkapitali seaduse muudatuse, mille vajalikkusest on räägitud juba aastaid. Kahetsusväärselt on seda aga saatnud muudatust kõige enam vajavate loomealade seas ka omalaadne NIMBY-sündroom7. Seda tingib meid kõiki saatev jagatud vaesus ning hirm, et niigi vähesed vahendid sulavad muudatustes veelgi väiksemaks.

    Kultuurkapitali seniste maksu­vabade stipendiumide ja toetuste süsteemi kõrvale luuakse muudatusega võimalus maksta loometöötasu, kui kulka toega tegevusel on töötamise tunnuseid. Riigikogus sel nädalal vastu võetud seadusemuudatus on esimene hädavajalik samm koos käimasoleva loovisikute ja loomeliitude seaduse ajakohastamisega. Eelkõige loovisikutele sotsiaalsete garantiidele ligipääsu võimaldamiseks ja loome­töö tunnustamiseks tööna.

    Ametis oleva kultuuriministri Heidy Purga kinnitusel8 on ettevalmistamisel ka sotsiaalmaksu seniselt kuupõhiselt arvestuselt pikemale perioodile viimine (rulluv sotsiaalmaks), mis võimaldaks väikeste ja hajusate töötasudega kergemat ja pikemaajalist ligipääsu sotsiaalsetele garantiidele ning annaks täiendava müksu kulka seaduse uuendamisega kaasnevatesse positiivsetesse muudatustesse.

    Sellega loodav pääs paremasse ja loojatele turvalisemasse tulevikku on väga vajalik. Kuid ei tohi unustada, et need esimesed sammud ei aita kõiki loovisikuid ega taga järjepidevat turvatunnet kõigile. Mõistmist, et neist ka päriselt lugu peetakse ja hinnatakse nende panust ühiskonna heaolusse ja arengusse. Seettõttu seisab siin meie kolmas ettepanek: seadused ja maksusüsteem peavad muutuma, et tagada ravikindlustus ka vabakutselistele loovisikutele.

    Me peame rääkima pensionidest

    Praeguse pensionisüsteemi eesmärk on riigi kodanikule pensionipõlveks piisava sissetuleku tagamine. Piisavus aga on tihedalt seotud elatustasemega ja peaks tõkestama inimese sattumise vaesusriskigruppi ning säilitama mõisliku elatus­taseme töölt pensionile siirdumisel. Mõistliku elatustasemena käsitletakse üldjuhul aga lisaks igapäevasele toimetulekule võimalust jätkata aktiivset kultuurist osasaamist ja sotsiaalset läbikäimist.

    Absoluutseks vaesuspiiriks loetakse omakorda elatusmiinimumi ning Eestis on see olnud aastakümneid pisut kõrgem rahvapensioni määrast. Ehk siis sellest pensioni suurusest, milleni jõuab vananedes enamik vabakutselistest loovisikutest. Kui loovisikul ei ole pensioniikka jõudes õigust vanaduspensionile pensionistaaži puudumise tõttu (sest seda tõendab tasutud sotsiaalmaks), on tal õigus rahvapensionile, mis on 2024. aastal 336,39 eurot kuus, mis jääb alla kehtivat vaesuspiiri (2023. aastal 338,20 eurot kuus).

    Vabakutseliste sotsiaalkaitset (sealhulgas pensione) mõjutavad juba aastakümneid mitmed tegurid: kehtivad seadused ning maksusüsteem, poliitilised otsused, vaated sotsiaalküsimustele ning ebapiisavad eelarvevahendid. Olukord Eestis ei erine tegelikkuses kuigivõrd vabakutseliste olukorrast teistes Euroopa riikides, sh Põhjamaades, ja kaugemalgi.

    Neljas ettepanek: on vaja mõelda sellele, kuidas ühiskond väärtustab loov­isikute aastakümnete pikkust panust ning tagab neile väärika vanaduspõlve. Tingimustes, kus ainsaks olemasolu tõendiks riigi silmis on tasutud sotsiaalmaks.

    Veidi ka loomepalkadest

    Kunstniku igapäevase tegevuse tunnustamisel tööna on viimasest aastast ette näidata ka tagasilööke. Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Kirjanike Liidu eestvedamisel koostöös Eesti Kultuuriministeeriumiga 2015. aasta lõpus startinud kunstniku- ja kirjanikupalga programm on aastate jooksul teinud mahu osas läbi paremaid ja halvemaid aegu. Asjakohane on ilmselt ka meeldetuletus, et programmi õnnelikuks alguseks olid kirjanikud käinud selle vajadust meelde tuletamas riigiesindajate juures pisut vähem kui sada aastat.9

    Loomeliitude juhtide iga-aastased palverännakud ametisolevate kultuuriministrite juurde on hoidnud küll programmi elus, kuid ei ole endaga kaasa toonud märgatavat palgaliste arvu kasvu. Ühe erandiga muidugi – 2022. aasta lõpus kahekordistus kunstniku­palga saajate arv lähtuvalt valdkonna suurusest ja töötajate suurest arvust, et siis 2023. aasta lõpus taas väheneda tavapärasele viiele välja jagatavale palgale. Töötajate arv seejuures ei ole kunstivaldkonnas aastaga vähenenud ega ka kunstnikutöö tähtsus ja kvaliteet.

    Nii nagu tegevustoetuste puhul, ei saa me ka siin hakkama ilma võrdluseta ja osutuseta ebaõiglusele. Kõrvutades riigi toetuste toel tegutsevate teatrite ja teiste loomevaldkondade asutuste töötajate hinnangulist arvu, jäävad riigi eelarve­vahenditest palka saavad kunstnikud ja kirjanikud selgelt ebavõrdsesse vähemusse. Nii nagu on mõeldamatu meie rahva­arvuga riigis teatris töötavatele näitlejatele ja lavastajatele (rääkimata kõigist teistest teatritöötajatest) palga maksmine pelgalt piletitulust, ei taga ka vaid kirjandus­teose valmimisel saadav honorar või kunstiteose/näituse valmimisel saadav töötasu (kui selle maksmiseks on piisavalt võimalusi) professionaalse loome ja eelkõige looja ellujäämist. Ega ole seda kahjuks kunagi taganud.10

    Seega viies ettepanek on: tuleks sammhaaval suurendada loomepalga saajate arvu, seda nii kunstnike kui ka kirjanike puhul. Loovisikud teevad iga päev tööd, millest saavad osa paljud. Töö eest soovime saada tasu, mitte stipendiumi ja toetust.

    Kuidas edasi?

    Tegevustoetuste süsteemi on vaja korrastada lähtuvalt valdkonnale seatud eesmärkidest. Nii nagu kirjutasime ka aasta tagasi, oleks kulka ja ministeeriumi toetuste omavahelise dünaamika kehtestamine ning tegevustoetuste vajadustega kooskõlla viimine esimesed konkreetsed sammud valdkonna toetamise struktuursel läbimõtlemisel. Juhtroll on siin ministeeriumil, ent KuRa komisjon saab protsessi suunata, kui piiritleb selgemalt, mis mahus on kulkale jõukohane asutusi toetada. Samal ajal ootame otsustajatelt samme loovisikute olukorra parandamiseks.

    Esmajärjekorras tuleb jätkata universaalse ravikindlustuse arutelusid ja sõnastada konkreetsed ettepanekud loov­isikute pensionipõlve kindlustamiseks. Töörahu ja järjepidevuse tagamiseks tuleb suurendada loomepalkade arvu. Ja veel kord: mõistame, et mahukaid ja kaalutletud muudatusi ei tehta päevapealt, aga aeg on meie kõigi jaoks ühesugune.

    Elin Kard on Eesti Kunstnike Liidu president ja Kadi-Ell Tähiste Kunstiasutuste Liidu tegevjuht.

    1 Elin Kard, Kadi-Ell Tähiste, Kunsti rahastus vajab kapitaalremonti. – Sirp 10. II 2023. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/kunsti-rahastus-vajab-kapitaalremonti

    2 Ave Häkli, Kunstihoone järgmise aasta rahastus läheb rahvusraamatukogu ehitusele. ERR, „Aktuaalne kaamera“ 23. X 2023. https://kultuur.err.ee/1609130840/kunstihoone-jargmise-aasta-rahastus-laheb-rahvusraamatukogu-ehitusele

    3 Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi tegevustoetus suureneb. Kultuuriministeerium, 29. IX 2023.

    https://www.kul.ee/uudised/eesti-kaasaegse-kunsti-muuseumi-tegevustoetus-suureneb

    4 Etendusasutuste rahastamise määrus tehti lihtsamaks ja paindlikumaks. Kultuuriministeerium, 11. IX 2023. https://www.kul.ee/uudised/etendusasutuste-rahastamise-maarus-tehti-lihtsamaks-ja-paindlikumaks

    5 Hartman: era- ja munitsipaalteatrite mitmekesisus säilib. Kultuuriministeerium, 20. I 2023.

    https://www.kul.ee/uudised/hartman-era-ja-munitsipaalteatrite-mitmekesisus-sailib

    6 Jaak Allik, Eesti teatrite rahastamine – eile, täna, homme.– Sirp 10. II 2023. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/eesti-teatrite-rahastamine-eile-tana-homme/

    7 Eesti keeles ka MMN-sündroom, mitte-minu-naabrusse-sündroom; ingl Not In My Back Yard–syndrome.

    8 Brent Pere, Riik plaanib vabakutseliste hüvanguks maksusüsteemi muuta. – Eesti Ekspress 9. XII 2023.

    9 6. septembril 1919 toimunud esimese kirjanike kongressi aruteludest lähtuvalt koostati Asutavale Kogule kirjanike, kunstnike ja teadlaste toetamisseaduse eelnõu. Selle seaduse järgi saanuks loovisikud kahte liiki toetusi: stipendiume ja pajukit. Uljas, J. (2005). Eesti Kultuurkapital 1921–1941.

    10 Maarja Vaino, Kullafond. Tammsaare sattus nii hoogu, et unustas magada, süüa ja puhata. Kuidas sündis „Tõde ja õigus“?. – Eesti Naine 29. X 2023.

  • Arenev Euroopa teaduse eetikakoodeks

    TARMO SOOMERE, RAIVO UIBO

    Alustuseks peab meenutama, miks on teaduse eetikakoodeks üldse olemas ja milles on selle mõte. Ideaalis on tegemist määratluste, soovituste ja juhiste koguga, mis ei ole karistava iseloomuga, vaid keskendub positiivsele, soovides, et kõik see, mis ja kuidas teaduses toimub, oleks hea ja vastutustundlik nii põhimõtete tasemel kui ka igapäevatöös ja asjaajamises ning milles esitatud põhimõtted on sõnastatud sellisel üldistusastmel, et kehtivad kõigi erialade ja distsipliinide suhtes.

    Üks selliseid dokumente on Euroopa teaduste akadeemiate ühenduse ALLEA koostatud Euroopa teaduse eetikakoodeks[1] (ka ALLEA koodeks või lihtsalt koodeks), mis algselt on sõnastatud 2011. aaastal ning mida täiendati 2017. ja viimati 2023. aastal.

    Nagu teised seda tüüpi koodeksid, markeerib ALLEA koodeks toimimisviise, mis rikuvad teaduseetika põhimõtteid ja/või mis ei ole head ja vastutustundlikud. Selliseid nimetatakse üldiselt väärkäitumiseks või teaduseetika taunitavateks rikkumisteks. Eesti keeleruumis on need sõnad kohmakavõitu. Ju siis on nende taga olev tegelikkus nii värske, et peame veel leppima sedalaadi kohmakustega.

    Kõige räigemas vastuolus teaduseetikaga on tulemuste fabritseerimine, võltsimine või plagieerimine (falsification, fabrication, plagiarism ehk nn FFP kategooriad). Neid kolme on Eestis hakatud kutsuma kujundlikult teaduseetika pärispattudeks. Valesti või taunitavalt võib toimida veel mitmel moel.

    Eneseregulatsioon ei ole mitte niivõrd seadusetähe tuim järgimine, kuivõrd väärtuste ja isegi südametunnistuse küsimus: kas see või teine asi on õige või vale, õiglane või ebaõiglane.

    Kirjeldav ja soovitav dokument

    Euroopa teaduse eetikakoodeks on ühest küljest õiglase ja vastutustundliku teadustava kirjeldus; üldpilt sellest, milline on hea toon ja käitumine akadeemilises keskkonnas ja teadustööd tehes. Teisest küljest ka juhis teadlastele, teaduskogukonnale ja teadust korraldavatele ning finantseerivatele institutsioonidele. Kaasa arvatud neile, kes otsustavad, milliste printsiipide alusel, milliste mehhanismide kaudu ja kuidas täpselt teadusraha jagatakse.

    Teaduseetika juurväärtused, millele koodeks tugineb, on usaldusväärsus, ausus, austus ja vastutustundlikkus. See on kaugelt rohkem kui lihtsalt sobivasse kohta linnukese tegemine. Need väärtusi peab pidevalt järgima teadustöö protsessi kõigis lülides, ideest avaldamiseni, kaasa arvatud rahastus ja vahendite haldamine. Need kuuluvad teadlase ja teadlaskogukonna väärtusruumi tüvesse, peegeldades seda, et eetika on teatav ühiskondlik raamkokkulepe ning pigem suhtumine ja mitte lihtsalt juhiste järgimine. Tõelisuseks saab teaduseetika alles siis, kui selle võtab omaks kogu teadusvõrgustik, alates üksikutest teadlastest ja rühmajuhtidest kuni tervete institutsioonide, rahastajate, retsensentide, toimetajate, kirjastajate ja teaduspoliitika üle otsustajateni.

    ALLEA koodeks on mõeldud raamdokumendina, kus on kirjeldatud printsiipe ja visandatakse üldist laadi soovitused. Teksti taga on pikaajaline ja vahel valus kogemus, analüüsid ja tõsised arutelud. Ükski sõnastus ei ole ideaalne. Kõnesolevat koodeksit tuleb seetõttu vaadelda kui soovitust, mille kohaselt teaduseetika järgimine põhineb ennekõike eneseregulatsioonil ja mitte täpsete juhiste täitmisel. Mõte on selles, et teadlased ja teaduskogukond jälgivad tähelepanelikult oma käitumist ja vajaduse korral korrigeerivad seda.

    Kuigi mõeldud sisuliseks toeks, on koodeks ühtlasi ka juriidiliselt siduv dokument. Euroopa Liit on otsustanud, et neil, kes soovivad saada ELi teadusrahastust, tuleb järgida selles kirjeldatud aspekte. Mis tähendab vajadust seda raamdokumenti kohandada ja vajaduse järgi kohaldada konkreetsete erialade, teadusharude, kontekstide ja taustsüsteemide jaoks.

    Sellises pingeväljas on mõistetav, et koodeksi kasutaja küsib: mida tähendab Euroopa teaduse eetikakoodeks minu või meie jaoks? Mis on selle roll? Kuidas seda kohaldada ja kooskõlaliselt järgida riiklikul, institutsionaalsel, töörühma või teadusprojekti tasandil? Eesti on selle lahendanud ALLEA koodeksi 2017. aasta väljaande vaimus koostatatud hea teadustava dokumendi[2] kaudu, mis 2023. aastal läbis uuenduskuuri.[3]

    Kuue aasta kogemus peegeldub koodeksi uues versioonis

    Kuue aasta jooksul on teaduseetika küsimuste ring märgatavalt laienenud. Teame nüüd olukorrast ja kitsaskohtadest märksa rohkem. Lisandunud on nii interpretatsioone, üldisi lahendusi kui ka praktilisi tööriistu eetika aspekte sisaldavate probleemide käsitlemiseks. Näiteks 2022. aastal lõppenud projekti SOPs4RI tööriistakast[4] sisaldab detailseid soovitusi vajalike struktuuride ja protseduuride kohta teadusmaastiku eri osades.

    Tulenevalt lisandunud teadmistest on ALLEA koodeksi 2023. aasta versioonis suurem rõhk teaduskultuuri edendamisel ja teadustöö üldise atmosfääri parendamisel. Fookus on nihkunud üksikult teadlaselt kogu süsteemile. Kooskõlas juurpõhimõttega mitte karistada, vaid aidata, on selle nihke mõte juba eos vältida väärkäitumist soodustavaid tingimusi või olukordi, seda eriti rahastusotsuste ja -kriteeriumide puhul.

    Lihtne öelda, raske teha. Kui mängus on raha, töörühma saatus või isegi töökoht, on kerge libastuda. Teaduseetikat on lihtsam järgida siis, kui libastumiste võimalus on minimeeritud. Teadlaste ja teadusadministraatorite ülesannet kergendaks, kui oskaksime luua terve teadusmaastiku toimimise kõikide aspektide eetika teemasid katvad lahendused. Need võivad olla nii pehmed (suunavad või nügivad) kui ka normatiivsed. Peaasi, et need töötaksid ega teeks kahju.

    Rätsepalahenduste kaudu sama eesmärgi poole

    Kuna teadusvaldkondade traditsioonid ja mured on äärmiselt erinevad, on vaja kontekstist sõltuvaid rätsepatöö stiilis lahendusi. Üht sorti on tarvis poliitikakujundajatel ja rahastajatel. Teist teadusuuringute rahastamise administeerimiseks. Kolmandat innovatsiooni haldamiseks. Neljandat teaduseetika printsiipide süsteemseks realiseerimiseks teadus- ja arendusasutustes. Võib-olla viiendat sorti, vajaduspõhiselt tuunitud lahendusi konkreetsete teadusharude ja distsipliinide jaoks ja kuuendat teadlaste, uurimisrühmade ja teaduspõhise õppetöö ja koolituse jaoks. Seitsmendat sorti teadusgrantide retsensentide, hindamispaneelide liikmete ja teadusajakirjade toimetajate jaoks.

    Mida keerulisemaks muutub ühiskond ja teadus, seda suuremad on ka teaduseetika probleemid. Mitte tingimata konkreetsete regulatsioonide ja suuniste vormis, vaid juurpõhimõtete vaateväljas hoidmise ja neist lähtuvalt lahenduste otsimise näol.

    Teaduseetika tähelepanu all hoidmist, probleemide tajumist ja klaarimist ning soovitud lahendusteni jõudmist soodustavate „tööriistade“ valiku laienemine üldistest vahenditest „täppistööriistadeni“ on tekitanud uut peamurdmist. Nende tööriistade suhestumise põhimõte on lihtne: eri tasemetele orienteeritud juhised peavad omavahel ühilduma. Ideaalis peaksid teaduse eetikakoodeksid ja juhised olema heas mõttes kihilised. Sellised, mis taotlevad mitte normatiivset ühtsust, vaid mõtlemise ühtlustumist eri tasanditel – teadlasest riigi tasemeni – ja mille alusel saaks jõuda töökindlate rakendusteni.

    Teaduseetika tööriistadel on tähtis osa selliste teaduse finantseerimise mehhanismide ja teadlaste rahalise stimuleerimise viiside kujundamisel, millega välditakse eetiliselt kahjutoovaid lahendusi. Ideaalis peaks rahastamise kriteeriumid põhinema reaalsel ja ausal koostööl, austusel kolleegide töö vastu, kvaliteedil ja sisulisel arusaamisel sellest, mida teadus ja innovatsioon endast kujutavad. See kõik ei ole mingi revolutsiooniline teadmine. Tuletame meelde, et Pariisi (Prantsusmaa) teaduste akadeemia asutati 1666. aastal, et teadlased saaksid teha oma uuringuid sõltumatult, „vabana kuningate, kuningannade või paavstide kapriisidest“.[5]

    ALLEA koodeksi 2023. aasta versiooni tehtud muudatused ei muuda teaduseetika põhimõtteid ja -sõnumeid. Koodeks keskendub endiselt heale ja vastutustundlikule teaduse tegemisele, hea tooni järgimisele ja teaduseetikat soosiva mõttelaadi loomisele. Süstemaatiliselt tutvustatakse ja õpetatakse, kuidas toimida usaldusväärsuse, aususe, austuse ja vastutuse ning vastutustundlikkuse põhimõtete alusel nii teadlasena kui ka institutsioonide tasemel. Eesmärgiks seatakse, et teadustöö eetika järgimine on lõimitud teadustööga kogu selle elukaare vältel, ideest avaldamiseni. Tagant tõukab soov jõuda selleni, et kõigile teaduses osalejatele on teaduseetika sine qua non ehk vältimatu tingimus, aga ka tähtis osa teaduse kvaliteedi tagamisel teadus- ja arendusasutuste tasemel. Kahjuks ignoreeritakse seda aspekti üsna sageli praeguses võrdlemisi julmas konkurentsipõhises teadussüsteemis.

    Eneseregulatsioon on siduvam kui juriidiline norm

    Nüüd on õige aeg küsida, mis toimib paremini: kas eneseregulatsioon või käsud-keelud? Mõnes riigis, nt Norras, on teaduseetika normid kehtestatud seadusega. Mõnedes loodetakse pea täielikult teadlaskonna eneseregulatsioonile. Krista Varantola on veendunud, et teadlaste sisetunne ja eetiline närv mõjutavad nende hoiakuid ja otsuseid tugevamalt kui seadusepügalad.

    Erinevalt seaduserikkumistest, mis on sageli mustvalged, moodustavad võimalikud teadustöö eetika rikkumised – nagu eetiliselt küsitavad või taunitavad käitumisviisid alati – pideva spektri. See ulatub räigest väärkäitumisest (nt tulemuste võltsimine) kuni raskesti märgatavate, kuid samuti lubamatute aspektideni, nt andmete varjamine, kallutatud retsensioon, kolleegi töö takistamine või õigustamatu kriitika.

    Sel puhul on eneseregulatsioon mitte niivõrd seadusetähe tuim järgimine, kuivõrd väärtuste ja isegi südametunnistuse küsimus: kas see või teine asi on õige või vale, õiglane või ebaõiglane. Muidugi teame, et südametunnistus piinab vaid neid, kellel see on. Seepärast on vaja toeks kirjasõna. Nii on ALLEA koodeksi esmane eesmärk pidevalt taasluua eetilist mõtteviisi ja edendada eetilist valvsust. Sellel on eetika kategooriast kaugele välja ulatuv põhjus. Nimelt: halb ja ebaaus teadustöö võib meile anda mõningaid teadmisi, aga ei vii edasi meie arusaamist maailmast ja murendab ühiskonna usaldust.

    Eestikeelne „teaduseetika“ on tegelikult kehv peegeldus ingliskeelsest väljendist research integrity. Ingliskeelne termin sisaldab endas väärikuse ja parimas mõttes aadellikkuse elemente, mille olemust on raske lühidalt määratleda. Teadusmaailma norm on inglise keel. Teaduseetika ehk väärikus ja eetilisus teaduses on selles keeles tihedalt lõimunud mõisted. Seetõttu keskendub teaduseetika edendamine ausa ja lugupidava käitumise kirjeldamisele ja toetamisele teadlaskonnas – seda nii individuaalsel kui ka kollektiivsel tasandil. Teaduseetika hõlmab ka valdkonnaspetsiifilisi eetikanorme ja -eeskirju (meditsiinieetika, bioeetika jne), sh seadusega sätestatud norme.

    Koos tehtud otsus on parem

    Teaduseetika toimimise selgroo moodustavad eetikakomiteed, laiemalt, võimalike delikaatset laadi uuringute ja uuringuküsimuste eetilise tausta adekvaatsuse hindamise süsteem. Neid võidakse käsitada segavana, kuid neid tuleb võtta kui sellist laadi teaduse orgaanilist osa. Need realiseerivad püha Augustinuse mõtte: enne kui midagi alustad, mõtle, millega see lõpeb.

    Eetikakomitee kontrollisüsteemi läbimine võtab aega. Vastu pakub kindlustunnet, et uuring ei kahjusta ja ärrita kedagi. Krista Varantola on soovitanud eetikakomitee luba käsitleda sarnaselt kindlustusega, mis kaitseb teadlast isiklikku laadi rünnakute eest.

    Eetikakomiteede ampluaa on kasvanud nende algsest meditsiinieetika valdkonnast märksa laiemaks. Nende vajadus on ilmne sotsiaal- ja humanitaarteaduslike uuringute puhul. Kindlasti siis, kui uuring puudutab mis tahes haavatavat rühma, olgu need eakad või lapsed. Nende kohta käivad andmed peavad olema väga hästi kaitstud. Mitte ainult andmelekke või häkkimise eest, vaid ka võimaluste eest eri andmeid kombineerides isik tuvastada.

    Isikuandmete seadus on sätestanud hulga uusi piiranguid andmete kasutamisele ja kohustusi isikuandmeid kasutavatele teadlastele. Mõistlik on end nendega kurssi viia enne uuringute alustamist, nagu kirjeldab vandeadvokaat Karmen Turk teaduste akadeemia teaduspärastlõunal.[6] See on kindlaim viis end probleemide eest kaitsta.

    Kas eneseregulatsioon toimib? Jah ja ei

    Üldiselt jah. Näeme seda näiteks Eesti teadustöö eetika prooviuuringu tulemustest. Ränki rikkumisi „pärispattude“ tasemel ei paista üldse olevat. Suurem osa märgatud probleemidest on teadustöö eetikaga seotud kaudselt ja paikneb pigem hallis alas.[7]

    Maailmas on olukord teine. Võib-olla pannakse mujal vääratusi paremini tähele. Igatahes on taunitavat palju. Kohati nii süstemaatiliselt, et see on pigem juba akadeemiline tavapraktika.

    Krista Varantola viitab siin Soome kogemusele. Juhtub, et rahastamistaotluste edukuse huvides lisatakse teadusartiklite kaasautoriteks neid, kes seda tegelikult ei vääri. Et nende akadeemilist positsiooni sobivalt kohendada. Või siis ehtida end mõne kuulsa või mõjuka teadlase kui kaasautori sulgedega lootuses retsensendi silmis hea välja näha. Autorsuse määratlemine on mõneti hall ala, kus eri valdkondades ja institutsioonides toimitakse väga erinevalt. Levinud on variautorsus ehk kellegi teise nime all või kellelegi teisele kirjutamine. Paljud sellised juhtumid jäävad varju. Eriti siis, kui märkajal on lühiajaline tööleping, mille pikendamiseks tuleb end näidata vaid heast küljest ja kindlasti mitte probleemse kaastöölisena. Kuulujutud taunitavatest lahendustest võivad ju levida, aga hirm järgmisest lepingust ilma jääda sunnib vaikima. Tuleb ka ette, et ei taheta konflikti võimuka ja/või liiga auahne juhiga. Kogu maailmas levib sund, et labori või osakonna juht peab olema publikatsioonide kaasautor. Pluss onupojapoliitika ja küsitav tava sellistest reeglitest asutuses vaikida. Eriti raske on teadlastel siis, kui hoolimatu juht jätab nad omapead ja kui mingi tõsine teaduseetika või tundliku teemaga seonduv probleem tekib, siis asutus ei süvene probleemi. Ei ole mingit alust arvata, et samasuguseid probleeme Eestis ette ei tule.

    Sanktsioonide ja eneseregulatsiooni tasakaal

    Enamasti karistatakse taunitavate asjade eest konkreetseid teadlasi. Kuna teadusvaldkonnad ja asutused suuresti erinevad, peetakse mõistlikuks, et sanktsioonid kehtestab iga institutsioon või asutus ise. Kuldreegel on, et sanktsioonide rakendamine peab olema õiglane ja läbipaistev ning vastavad protseduurid selged ja järjekindlad. Võib-olla ei peakski meelde tuletama õiguse mõistmise kuldreeglit: sanktsioonid peavad olema proportsioonis nii teadlase positsiooni kui ka rikkumise raskusega. Ei tohi lasta end kaasa viia meedia reaktsioonist. See on tavaliselt hea indikaator, et midagi on valesti, kuid samal ajal halb mõõdik otsustamise alusena. Meedia hukkamõist ja kolleegide reaktsioonid on ilmselt kõige hullem karistus. Kahjuks juhtub, et need ei ole asjakohased või tabavad valesid inimesi.

    Muidugi on vaja nii kaitset vilepuhujale kui ka taastavaid meetmeid juhuks, kui kahtlustus oli alusetu. Valusaid ja läbimõtlemist vajavaid teemasid on veel. Olgu need kaudsed sanktsioonid institutsioonide vastu, nt rahastamisest ilmajätmine või suhtlus meediaga, kus ei tohiks protsessi võimendada ega juhtumit maine huvides kinni mätsida. Pole ka selge, kas rahaliste sanktsioonide rakendamine kogu asutuse või töörühma suhtes on õigustatud.

    Vastutustundlik teadus

    Suhteliselt lihtne on teadlase tasemel saavutada teadustöö hea tava ja teaduseetika printsiipide järgimine. Olgu piitsa või präänikuga, eneseregulatsiooni või sunniga. Sellest ei piisa. Kui tahta, et teaduskogukonna kui terviku vastutustundlikkus kasvaks, tuleb teaduseetika rakendamine järjekindlalt laiendada kollektiivsele südametunnistusele, teisisõnu, asutuste, rahastajate ja poliitikakujundajate tasemele.

    Asutuste võimuses ja vastutusvaldkonnas on tohutu hulk abistamise ja suunamise võimalusi. Olgu see koolitamine ja käitumisjuhised, head eeskujud, selged menetlusprotseduurid, eetilist teadust soosivad stiimulid või akadeemiliste väärtuste pidev viljelemine. Kõik kokku on see ei enam ega vähem kui teadustöö kultuuri kujundamine. Kui õhkkond on terve ja reeglid teada, siis miks peaks üks endast lugu pidav teadlane otsustama, et ta rikub juba juurdunud korrektse teadustöö tegemise viisi, nt toodab valeuudiseid ja riskib kolleegide lugupidamise kaotamisega?

    Krista Varantolalt on küsitud ja ta täpsustas, et institutsioonide vastutus teaduseetika vallas laieneb ka sellistele aspektidele nagu surve järjest intensiivsemale publitseerimisele (nt rohkem artikleid igal aastal, mis õõnestab kvaliteeti). Asutused ei tohiks hinnata teadlasi vaid kvantitatiivsete mõõdikute alusel. Teadlasi tuleb hoiatada rämpsajakirjade, võltskonverentside ja artikliveskite eest ning samal ajal ergutada heade tavade järgimist. Kuid tuleb ka arvestada, et ajakirjade hindamisel on mõningad hallid alad. Näiteks võib ajakirjade kvaliteet aja jooksul muutuda. Ühtlasi peaks olema igal konkreetsel juhul väga selge, kuidas toimida ja kuidas toimitakse teaduseetika rikkumise kahtluse korral. Eriti siis, kui puuduvad riiklikud regulatsioonid ja suunised, nagu Eestis. Elementaarne eeldus on, et inimene ei ole süüdi, kuni tema süü on tõendatud.

    Eetika innovatsiooni ja teaduse hindamise ökosüsteemis

    Märksa õhem on teaduseetika kandepind innovatsiooni ökosüsteemis. Tavapärane suhtumine on lihtne: kui miski on tehnoloogiliselt teostatav, tehakse see ära ja eetikale mõeldakse hiljem. Tuleks peatuda ja kaaluda, et ehk on õige eetika küsimused võtta terava tähelepanu alla ka innovatsiooni puhul, eriti innovatsioonile viiva teadus- ja arendustöö puhul. Seal on eetika olemuslik osis kogu protsessi vältel ja mitte lõpptulemuse lihvimise osa.

    Praegu näeme Euroopas paradigma muutust ka teadusuuringute tulemuslikkuse hindamisel. Mingid indikaatorid on muidugi vajalikud. Paljude otsuste aluseks olev teaduse bibliomeetria ehk saientomeetria on aga ilmselt ummikus. Ülikoolide ja teadust rahastavate institutsioonide koostöös püütakse olukorda parandada ja adekvaatsemaks teha. Protsessi eestvedaja on teaduse kvaliteeti hindav võrgustik CoARA (Coalition for Advancing Research Assessment), mille liikmed on ka Eesti Teadusagentuur ja Eesti Noorte Teaduste Akadeemia.

    Keskne küsimus on ajatu ja lihtne: mis on hea teadus? Seda ei saa hinnata pelgalt kvantitatiivsete mõõdikute alusel. Vajame kindlasti kvalitatiivset mõistmist, milles on määrav osa ekspertide sisulistel hinnangutel. Nii nagu ideaalis teaduspublikatsioonide eelretsenseerimine, kus käsikiri pulkadeks lahti võetakse ja kus on toeks mitmesugused hindamiskriteeriumid (mitte ainult arvulised näitajad). Selline arusaam toetab väga tõenäoliselt vastutustundliku, teaduseetikat soosiva mõtteviisi ja teadustöö hea tava juurdumist kogu teadlaskonnas. Kui arvudega saab manipuleerida, siis sisuga on see õige raske.

    ALLEA visioon on, et teadusuuringute, teadlaste ja teadusorganisatsioonide hindamisel tunnustataks eri sorti tulemusi, tavasid ja tegevusi, mis maksimeerivad teadusuuringute kvaliteeti ja mõju. Nende hindamine peab põhinema peamiselt kvalitatiivsel hinnangul. Selle kesksel kohal on eksperdihinnang, mida toetab kvantitatiivsete näitajate vastutustundlik kasutamine.

    Euroopa teaduse eetikakoodeks ja tegelik elu

    Ameerika psühhiaater George Eman Vaillant näeb sotsiaalteaduste suurimat probleemi selles, et mõõdetav on sageli ebaoluline ja tõeliselt oluline ei ole sageli mõõdetav. Teaduse eetikakoodeksi sisulise mõjukuse mõõtmine on peaaegu võimatu ülesanne.

    Teaduseetika on teadustöö vältimatu ja orgaaniline osa. Selles kontekstis on ALLEA koodeks justkui öökapiraamat. Ideaalis aitab see kaasa teaduseetika jaoks soodse mõtteviisi loomisele ja levimisele, lõhkudes eetilist mugavustsooni ja vältides sobivatesse kohtadesse linnukese tegemisel põhinevat toimimist. Koodeksiga loodedakse esile kutsuda arutelu, mida teaduseetika põhimõtted meile tähendavad, soovitada nende tugevdamiseks sobivaid vahendeid ja nende kinnistamiseks vajalikku järjepidevat koolitamist eri sihtrühmadele. Koodeksis rõhutatakse institutsioonide vastutust ja asutuste kohustusi pakkuda piisavat tuge ja kaasamõtlemist kogu teadustöö ulatuses. Koodeks annab soovitusi, kuidas kutsuda ellu teadustöö eetika printsiipe konkreetsetes valdkondades asjatundlikult interpreteerivaid ja rakendavaid otsustuskogusid. Läbiv põhimõte peegeldab akadeemilise vaimu parimat palet: keskenduda mitte karistamisele, vaid sellele, et teaduseetika ja teaduse hea tava oleks teadlaste töö lahutamatu osa.

    ALLEA koodeksi teeb formaalselt mõjukaks selle lülitamine Euroopa Liidu regulatsioonide hulka. Nagu juba eelnevalt mainitud, on alates 2017. aastast selle kui raamkoodeksi järgimine kohustuslik kõigile, kes saavad teadusraha Euroopa Liidu vahenditest. Tõenäoliselt just seetõttu on ALLEA koodeks ja selle põhjal loodud riiklikud teaduse hea tava kirjeldused ja regulatsioonid nii laia kasutust leidnud.

    Mis iganes regulatsiooniga on tegemist, olgu see või teaduse eetikakoodeks, muutub see tõhusaks alles siis, kui on sisemiselt omaks võetud. See on pidev protsess, mille üks osa on regulatsiooni kohendamine ja täiendamine vastavalt muutunud ühiskonnale ja olukorrale. ALLEA koodeksit on uuendatud kaks korda. Protsessi olid kaasatud kõik olulised sidusrühmad alates ülikoolidest ja teadlaste organisatsioonidest kuni teadust rahastavate institutsioonide ja teaduskirjastuste võrgustikeni. Suur osa muudatusi on tehtud saadud tagasiside ja märkuste põhjal. Nii ongi koodeksi 2023. aasta versioon kollektiivse mõtteprotsessi kvintessents, paljude osaliste ühine visioon.

    Tarmo Soomere ja Raivo Uibo inspireerituna Krista Varantola ettekandest.

    Euroopa teaduste akadeemiad peavad oluliseks mitte ainult teaduse etikakoodeksi sõnastamist, põhjendamist ja järgimist, vaid ka selle aluspõhimõtete ja väärtuste kriitilist vaatlust. Teaduste akadeemia XXVII teaduspärastlõunal „Teadus akadeemilise vabaduse, eetika, meedia ja poliitika ristteel“ 24. XI 2023[8] andis sellest protsessist ülevaate Euroopa teaduse eetikakoodeksi 2023. aasta versiooni koostanud töörühma eesistuja, Tampere ülikooli endine rektor Krista Varantola.[9]

    [1] ALLEA 2023. Euroopa teaduse eetikakoodeks 2023 täiendatud versioon. Tallinn 2023.

    [2] Hea teadustava. Tartu 2017.

    [3] Hea teadustava. Tartu 2023.

    [4] SOPs4RI (Standard Operating Procedures for Research Integrity), on aastail 2019–2022 Euroopa Komisjoni finantseeritud projekt, mille eesmärk oli välja töötada teadustöö eetika järgmist lihtsustavad standarditud protseduurid nii teadusasutuste kui ka teadust finantseerivate institutsioonide jaoks. Selleks valmistati vabalt kättesaadavad nn tööriistakastid, millest saab valida konkreetse valdkonna, institutsiooni tüübi ja tegevuse iseloomu jaoks sobivad suunised ja vormid.

    [5] Simon Singh, Big Bang: The Origin of the Universe. HarperCollins 2004.

    [6] Karmen Turgi ettekanne Eesti Teaduste Akadeemia XXVII teaduspärastlõunal „Teadus akadeemilise vabaduse, eetika, meedia ja poliitika ristteel“ 24. XI 2023. – Youtube 10. XII 2023.

    [7] Kadri Simm, Kadri Lees, Mari-Liisa Parder, Anu Tammeleht, Eesti teaduseetika küsitluse metoodika väljatöötamine ja piloteerimine. Tartu ülikooli eetikakeskus ja RAKE 2023.

    [8] Eesti Teaduste Akadeemia XXVII teaduspärastlõuna „Teadus akadeemilise vabaduse, eetika, meedia ja poliitika ristteel“ 24. XI 2023. – Youtube 10. XII 2023.

    [9] Krista Varantola ettekanne Eesti Teaduste Akadeemia XXVII teaduspärastlõunal „Teadus akadeemilise vabaduse, eetika, meedia ja poliitika ristteel“ 24. XI 2023. – Youtube 11. XII 2023.

  • „Düüni“ vastuoluline minevik ja tulevik

    ANDREI LIIMETS

    Mängufilm „Düün. Teine osa“ (USA 2024, 167 min), režissöör Denis Villeneuve, stsenaristid Denis Villeneuve ja Jon Spaihts, operaator Greig Fraser, helilooja Hans Zimmer, põhineb Frank Herberti romaanil „Düün“ („Dune“, 1965). Osades Timothée Chalamet, Zendaya, Javier Bardem, Rebecca Ferguson, Josh Brolin, Austin Butler, Christopher Walken, Florence Pugh jt.

    „Düüni“ keeruline teekond kinoekraanile on üldteada. 1965. aasta kultusteos on murdnud nii mõnegi kaela. Oma 1984. aasta filmist „Düün“ („Dune“) ei soovi David Lynch tänapäevani midagi teada, Alejandro Jodorowsky pärandiks sai aga ennekõike unistuseks jäänud linaloost rääkiv dokumentaalfilm „Jodorowsky Düün“1. Sellega, mis varem ebaõnnestunud, on ovatsioonide saatel lõpuks edukalt hakkama saanud raamatust juba 13aastasena vaimustusse sattunud kanadalane Denis Villeneuve.

    Kuna suurejooneline ulme vajab reeglina kopsakat eelarvet ja järgede ajastul kipub finantsiline põrumine olema ambitsioonikamate projektide seas sage, ei julgenud stuudiod Villeneuve’i senisele laitmatule renomeele vaatamata kohe teise osa tegemiseks rohelist tuld anda. See juhtus alles pärast esimese osa üpris korralikuks osutunud kassatulemust, hoolimata sellest, et paralleelselt maandus film voogedastuses.

    „Düüni“ raamatuseeria paisus Herberti käe all kuueosaliseks ning on pärast tema surma 1986. aastal saanud veel üle tosina järje. Filmid on viinud ulmesõprade seas niigi legendaarse loo Arrakise planeedist, tuhandete aastate kaugusest tulevikust ja müstilise vürtsi ümber keerlevast galaktikast terve maailma tähelepanu keskmesse. „Düüni“ tsiteerib nii Elon Musk kui ka Lady Gaga, prohveti saabumist kujutavad meemid on aga täitnud terve interneti. Tähelepanu on seejuures peamiselt filmi tehnilisel küljel ja läbi kõrbe mühisevatel hiiglaslikel ussidel, mitte aga juba viis kümnendit tagasi vastuolulisel poliitilisel ussiaugul, kuhu „Düün“ juhatab.

    Ligi kolm aastat tagasi jõuti esimeses „Düüni“ filmis Herberti esimese raamatu poole peale. Kurjad Harkonnenid olid vürtsi tootva Arrakise pärinud Atreideste suguvõsa pihuks ja põrmuks löönud. Jäänud oli vaid noor ja roheline Paul (mingil põhjusel polariseeriv, ent oma ülimalt keerulises rollis igati veenev Timothée Chalamet), kes oli ühes ema Leedi Jessicaga (säravalt salapärane Rebecca Ferguson) kõrbes peituvate Fremenite hõimu juures varjupaika otsinud.

    Kaks ja pool tundi vältava, ootamatult aeglases tempos kulgeva ning märuli asemel ennekõike atmosfäärile panustava avanguga seadis Villeneuve malelaual valmis seisu, mille järel hoogsamalt käike tegema asuda. Tegelasi on seerias mitu tosinat, omavahelisi intriige, pettusi ja topeltpettusi „Troonide mänguga“2 võrreldaval hulgal, teemaniite veelgi enam. Raamatutesse on Herbert lisanud paksult poliitilisi, majanduslikke, religioosseid, aga ka kultuurilisi kihistusi.

    Alguses keerulises maailmas pidepunkti ja moraalse majaka rolli pakkuvast Paul Atreidesest (Timothée Chalamet) hakkab loo käigus saama potentsiaalse T.E. Lawrence’i, Luke Skywalkeri või lausa Muhamedi või Jeesuse asemel hoopis maniakaalne proto-Hitler.

    Juba Herberti enda poliitilised vaated olid vastuolulised. Ehkki „Düüni“ võttis kuuekümnendate teisel poolel omaks ennekõike selle spirituaalsusest ja psühhedeelsusest võlutud vasakpoolne kontrakultuur, oli Herbert ise uhke vabariiklane, vaadetelt täielikku isikuvabadust toetav libertaar, ühtlasi ka häälekas homofoob. Ta avaldas korduvalt toetust nii Ronald Reaganile kui ka kurikuulsale Richard Nixonile, kuigi pidas esimese puhul oluliseks tema näitlejaminevikku ja teise puhul tema valesid. Just need aspektid joonisid Herberti arvates alla poliitikute edevuse, ekslikkuse ja valelikkuse ning näitasid omal moel ausalt, et kõik valitsused valetavad.

    Kuigi Herbert väärtustas Ameerika isikuvabadusi ja seisis vastu Nõukogude Liidu totalitarismile, pidas ta demokraatlikku, sotsialistlikku, kapitalistlikku, fašistlikku ja kommunistlikku bürokraatiat olemuslikult sarnaseks. Kõige ohtlikumaks riigipeaks pidas ta aga hoopis John F. Kennedyt, keda kirjeldas iseseisvat mõtlemist hülgama sundiva isikukultuse musternäitena. Oleks Herbert Obamat või Trumpi näinud!

    Kuigi „Düüni“ on analüüsitud mässulise antikolonialismi, naivistliku orientalismi ja marurahvusliku eugeenika prisma kaudu, läbib Herberti teksti ennekõike sügav skepsis igasuguse võimu suhtes. Lihtsustatult: võim korrumpeerib, täielik võim korrumpeerib täielikult. Ja võimustruktuurid – riik, keiser, kirik – toimivad üksnes tänu sellele, et neisse usutakse.

    Idealistlik, fremeneid nende imperiaalvalitsejatest vabastama saabunud Paul satubki kokku ettekuulutusega Lisan al-Gaibist, aastasadu oodatud prohvetist, kes peaks alustama revolutsiooni anastajate vastu. Herbert ja Villeneuve seavad kahtluse alla mõlemad, imperiaalse valgustuse ja mässuõhinas selle vastu tõstetud noaterad. Vastupidiselt keskmise Hollywoodi kassafilmi lihtsakoelisusele pole „Düünis“ lihtsaid lahendusi: igale teesile leidub antitees, väitele vastuväide, algselt mustvalge heade Atreideste (ja fremenite) ning halbade Harkonnenite kon­flikt jõuab moraalselt üha keerukamale hallalale.

    Pauli ilmutuslikes unenägudes hakkavad segunema rõhutute mässu innukus ning sellele järgnev lõputuks verevalamiseks laienev galaktikaülene genotsiid. Alguses keerulises maailmas pidepunkti ja moraalse majaka rolli pakkuvast Paulist hakkab loo käigus saama hoopis maniakaalne proto-Hitler potentsiaalse T. E. Lawrence’i või Luke Skywalkeri, või lausa Muhamedi või Jeesuse asemel.

    Vaid Katari uudisteportaal Al-Jazeera viitas kolme aasta eest, et kui „Düüni“ treiler teatas suursuguselt algavast ristiretkest, kujutab Herbert õigupoolest džihaadi ehk midagi sellist, mida on läänemaailmas keeruline publikule maha müüa, eriti pärast 11. septembri sündmusi. Ei pea olema araabia keele filoloog või islamikultuuri asjatundja, et tabada Lähis-Ida kultuuri rikkalikke mõjutusi „Düünis“ ja selle keeles: Shai-Hulud, Muad’dib, siitš ja nii edasi.

    Taas pole Herberti nägemus mahutatav ühtegi mugavasse tõlgendusse ega lihtsakoelisse kultuurikasti. Tema loodud tulevik on justkui moslemite päralt ja otsib tarkust traditsioonist, kaugest minevikust, müstilistest ettekuulutustest. Sellist varasema eluviisi juurde tagasiminekut on sageli seostatud ületarbimise ja maailma madmaxilikuks kõrbeks muutumisega. Ka Villeneuve on intervjuudes rõhutanud just ökoloogilist sõnumit. Ometi vajavad fremenid inimvaenuliku liivamaailma harimiseks ja elule äratamiseks väljastpoolt saabuvat tehnoloogiat ja sõnumitoojat, reformatsiooni ja valgustust.

    Sageli on Pauli saagat seetõttu toodud nn valge päästja narratiivi näiteks: tark haritud valge mees saabub algelise eluviisiga metslasi õigele rajale juhatama. Ka Villeneuve’i filmile on ette heidetud „Düüni“ valgendamist ja araablaste puudumist ekraanil. Fremeneid esindavad ennekõike Tabri siitši juht Stilgar (Hispaania filmi kuulsaim ekspordiartikkel Javier Bardem) ja Pauli armastatu Chani (sarjaga „Eufooria“3 Z-põlvkonna üheks esindusnäoks kujunenud Ameerika näitlejatar Zendaya).

    Olgu selgemate araabiaseostega kuidas on, aga „Düün“ seab pigem kahtluse alla lääneliku, valge valgustuse kasulikkuse. Džihaad ei alga mitte kõrbeeluks kohastunud fremenite iidsetest, ebausklikest tavadest, vaid tuleb koos saabunud võõraga, kes sunnib nad oma tavad ja traditsioonid hülgama. Pildi muudab veelgi kirjumaks tõik, et prohveti saabumisele eelneb universumi müstiliste hallide kardinalide, benegesseritlaste põlvkondadeülene ulatuslik manipulatsioon.

    „Düüni“ teises osas ekraanile jõudnu pole siiski selline eksegees nagu Herberti raamat. Õigupoolest võib Villeneuve’i vaatemängu nautida ilma poliitilistele ja religioossetele allhoovustele kordagi mõtlemata, täpselt nagu igat teist suure eelarvega tehtud Hollywoodi madinat. Silmailu ja ahhetamisväärset on ekraanil enam kui küll.

    Poliitika on siiski igal pool, meeldib see või mitte. Ühiselu mõjutavat väärtuste komplekti suunavad omaks võtma ka kõige vähem poliitilisena tajutavad teosed, mille puhul on vaataja kaitsekiht seetõttu just kõige õhukesem. Kui tänaval maailmavaatelistest tuumküsimustest juttu alustav misjonär tekitab eos pigem tahtmist edasi rutata või vastu vaielda, siis järjekordset superkangelasfilmi süütu meelelahutusena vastu võttes on kergem kogu pakutav tegelikkuse kõverpilt koos eriefektisiirupiga alla neelata.

    Nii kipuvad Marveli ja DC koomiksfilmide ultraneoliberaalsed ja uuskolonialistlikud tähendusväljad, kus Ameerika kangelasel on alati õigus oma tugevama võimu ja targema teadmisega õiglust nii globaalselt kui ka universaalselt eksportida, saama sama vähe tähelepanu kui igapäevane usk oma rahvuse, kultuuri või tsivilisatsiooni olemuslikku paremusse metsikuna näiva võõra, semiootilise teisega võrreldes. „Düün“ on aga eos superkangelasfilmi vastand, kus Kapten Ameerika ähvardab osutuda hoopis Thanoseks, Luke Skywalker Darth Vaderiks.

    Kuigi Villeneuve’i filmide visuaalses keeles jäävad eriti meelde kõiksugu tehnoloogilised seadmed, transpordivahendid ja monumentaalsed ehitised, tuleb siin mängu Herberti ihalus lihtsamate, maalähedasemate olemisviiside järele. Spirituaalsus ja lihtsus on siin vähemalt sama olulised või olulisemadki kui tehnoloogia ja sellega kaasnev keerukus. Ulmežanrile on ikka ja jälle olnud võtmetähtsusega selle tehnoloogiline täpsus ja huviväärsus. Kui otsida seletust „Düüni“ kestvale köitvusele, on selleks peale erinevaid poliitilisi vaateid mahutava maailmavaatelise kompoti just ajatu müstika ja spirituaalsus. Need pakuvad võimalikke tähendusi ka seal, kus üks või teine kujutlus tehnikast võiks ammu vananenud olla – näiteks pole „Düüni“ maailmas märkigi tehisintellektist.

    Küllap sütitab võimalike tähenduste kontrast ka lavastajat. Denis Villeneuve on rääkinud, et lapsepõlves olid tema koduaknast näha kirik ja tuumajaam. Nendevaheline pinge mõjutas suuresti katoliiklasena kasvanud poisi arusaama maailmast ning seda juhtivatest võimukeskmetest: jumalast ja aatomist. „Düüni“ maailmas segunevad võimukate suguvõsade arsenali kuuluvad massihävitusrelvad, religioossed ettekuulutused ja transtsendentaalseid ilmutusi pakkuv vürts.

    „Düün“ ei anna aga kellelegi moraalset õigust ega tõe ja headuse monopoli. Igasugune äärmus hävitab – ja sööb lõpuks iseenda. Ikka tees ja antitees, väide ja vastuväide. Just vabadust pakkuva messiase kaudu tuleb nähtavale üle piiride kasvava võimu autokraatia. Tõsielulisi võrdlusi on lihtne leida: võtkem kas või Aafrika riikide iseseisvumislaine eelmise sajandi keskel ja teises pooles, kui paljudest revolutsionääridest said aastakümneteks troonile jäänud diktaatorid.

    Kuhu „Düün“ Villeneuve’i käsitluses edasi liigub, on raske ennustada. Algupärandile äärmiselt truuks jäänud filmide erinevused Herberti loomingust piirnevad seni peamiselt arengutempo ja väikeste nihetega sisu ning tegelaste osas. Pöörded on teises osas kiiremad, Pauli radikaliseerumine raamatuga võrreldes äkilisem, Herberti pühendunud armastajast Chanist on saanud aga iseseisev kangelanna, kes prohveti tumeda poole kiirelt ära tabab.

    Ühes mõttes on „Düün“ siiski igati Hollywoodi toode: kui esimene film sillutas ennekõike teed järjeni, siis poolikuna mõjub ka teine osa. Rohkelt otsi jääb lahti ka raamatus, kuid just filmis jätavad lõpetamatus ja kiirustamine viimases kolmandikus mõnevõrra ebaleva tunde. Ikka ja jälle jääb puudu terviklikkusest, hetkele keskenduvast kogemusest. Ikka ja jälle juhatatakse sisse midagi muud. Nii ongi Villeneuve juba öelnud, et näeb oma „Düüni“ triloogiana, mille finaal katab Herberti teise raamatu alapealkirjaga „Messias“4.

    Kui arvestada senist üleilmset kassaedu, pole kahtlust, et lavastaja saab stuudiotelt kõik, mida oma nägemuse elluviimiseks vaja. Kiiret tal sellega ilmselt pole, kuna jätkuma peaks sündmustik tosin aastat pärast esimese raamatu / teise filmi lõppakordi. Paralleelselt on arenduses telesari alapealkirjaga „Ettekuulutus“5, mis peaks praeguse plaani järgi valmima juba selle aasta lõpuks.

    Võib siiski öelda, et eelkirjeldatud kihistused tulevad selgemalt välja Herberti, mitte Villeneuve’i loomingus. Film ja raamat täiendavad ja rikastavad teineteist. On põnev näha, kui süvitsi soovitakse ja suudetakse Herberti maailma avamisega ekraanil edasi minna. Romaanisari muutub igatahes üha psühhe­deelsemaks: mängu tulevad inimese-ussi hübriidid ja muu LSD-trippi meenutav, mida on „Düüni“ filmisaaga senises äärmiselt raskemeelses tonaalsuses ja pildikeeles raske ette kujutada. Pole ehk seejuures kohatu mainida, et Herbert toetas muu hulgas psühhedeelsete ainete, lihtsustavas-labastavas keelekasutuses narkootikumide dekriminaliseerimist.

    Kõigi puuduste juures on Villeneuve siiski saanud hakkama millegagi, mille monumentaalsust on ehk võimalik hinnata alles aastate pärast, nimelt atmosfäärilise vastandiga samasuguses eelarve- ja kassakategoorias võistlevate, vilkuvate, ajusurnud vaatemängude massiivile. Tegu on kunstiliselt silmapaistva ja endasse ammutava nägemusega ebausutavate ja distantseerivate eriefektide ajastul. See film pole ehk vaimult nii rikkalik ja mitmekihiline kui sellele ainest pakkunud raamat, kuid juhatab ilmselt paljud Herberti maagilisse ja oma vastuoludes lõputult paeluvasse maailma.

    1 „Jodorowsky’s Dune“, Frank Pavich, 2013.

    2 „Game of Thrones“, David Benioff, D. B. Weiss, 2011–2019.

    3 „Euphoria“, Sam Levinson, 2019–…

    4 Frank Herbert, Dune Messiah. 1969.

    5 „Dune: The prophecy“, 2024.

  • Peter Lindbergh ja täiuslikkuse terror

    MARGE MONKO

    Peter Lindberghi näitus „Olemise kergus“, kuraatorid Benjamin Lindbergh, Thoai Niradeth, Lisa Giomar Hydén ja Maarja Loorents. Fotografiskas 3. II 2024 – 2. VI 2024.

    Minu teismeliseiga 1980ndate lõpus möödus alevikus, põlluäärses paneelmajas, kuhu satelliittaldrik tõi kohale terve maailma, see tähendab – MTV. Ühes popmuusikaga jõudsid selle kaudu meie elutuppa ka supermodellid Cindy Crawford, Christy Turlington, Linda Evangelista, Tatjana Patitz ja Naomi Campbell, kes said hiljem tuntuks kui suur viisik. Põhjus, miks nende kaunid näod kujutluspildis alati suurlinna taustal ilmuvad, on suure tõenäosusega Peter Lindberghi 1980ndate ja 1990ndate alguse grupi­fotod ajakirjades Vogue ja Harper’s Bazaar. Lind­berghi piltidest inspireerituna kaasasid popartistid, nagu Chris Isaak, Mi­chael Jackson või George Michael, oma muusikavideotesse just need modellid ja see aitas omakorda kaasa nende tõusmisele superstaari staatusse.

    Minimalistlik elegants

    Lindberghi portreid iseloomustab minimalistlik, sundimatu elegants: kerge jumestus, hooletult kinnitatud märjad juuksed, valged triiksärgid, teksad. Fotografiska näitusel „Olemise kergus“ saab näha toimetajaveergude jaoks pildistatud moeseeriaid, reklaamikampaaniafotosid ning muusikute ja näitlejate portreesid. Esindatud on ka eelmainitud ikoonilised grupifotod. Kunstiteadlane ja kuraator Michal Raz-Russo leiab, et pärast kahte kümnendit eksperimenteerimist ja vastuolusid oli 1980ndate teise poole moe­foto­graafia jõudnud suurepärasesse seisu: see oli mitmekesine ja külluslik. Seetõttu mõjutasid moefotod kultuurilisi hoiakuid niisama palju kui rõivadisain.1

    Peter Lindbergh. Supermodellid Naomi Campbell, Linda Evangelista, Tatjana Patitz, Christy Turlington ja Cindy Crawford New Yorgis 1989 aastal. Hiljem said nad tuntuks kui suur viisik.       Peter Lindbergh Foundationi loal

    Kui mõelda 1980ndate peavoolu moetrendidele, mida iseloomustasid patšokid, peenike piht, kirevad värvid, suured soengud jne, on selge, miks Lind­berghi sama kümnendi lõpus moeajakirjades ilmunud fotod laineid lõid: need eristusid oma lihtsa joone ja uut sorti naiselikkusega, mis tõid esiplaanile modelli isiksuse. Lindberghi moefotosid iseloomustab soorollidega mängimine ja unisex look, mis edestas 1990ndate moe­trende. Ühes oma intervjuus on Lindbergh maininud, et tema eesmärk oli taasluua iseseisvaid ja enesekindlaid naisetüüpe, keda ta oli kohanud 1960ndatel Berliini ja Krefeldi kunstikoolides õppides. Väidetavalt eelnes tema kuulsale fotole, mis kujutab gruppi valge särgiga modelle Santa Monica rannal, Ameerika Vogue’i mitme tööpakkumise äraütlemist, kuna Lindbergh leidis, et tema nägemus ei suhestu ajakirja ülestiliseeritud fotodega. Ka kõnealuseid fotosid torgati mõnda aega ühe moetoimetaja sahtlist teise, kuni Briti Vogue need lõpuks ära trükkis. Järgnes 1990. aasta jaanuaris ilmunud Ameerika Vogue’i kaanepilt, kus poseerivad Naomi, Linda, Tatjana, Christy ja Cindy ning edasine on juba ajalugu.

    Lindberghi fotode intiimsus ja kergus põhineb juba mainitud minimalistlikul stilistikal, hajusa valguse kasutamisel ja mustvalge režiimi eelistamisel. Ka pärast digitaalfotograafiale üleminekut ei sallinud ta nägude ja kehade järeltöötlemist. Oma essees ajakirjale Artforum kirjutab ta: „Moefotograaf peaks püüdma defineerida kaasaegse naise või mehe kuvandit, peegeldama teatud sotsiaalset või inimlikku reaalsust. Kas ei mõju sürreaalsena tänapäeva kommertslik püüe retušeerida minema kõik elukogemuse märgid, inimese näo personaalne olemus?“2

    Kosmopoliidi pilk

    Peter Lindbergh (kodanikunimega Brodbeck) kasvas üles sõjajärgsel Saksamaal Ruhri tööstuspiirkonnas Duisburgis. Asjaolu, et noorpõlves töötas ta muu hulgas lühikest aega vaateakende dekoraatorina Karstadti ja Horteni kaubamajas, annab tunnistust tema varasest huvist moevaldkonna ja visuaalkunstide vastu. Kui tema fotode esteetika põhjal võiks kaamera taga ette kujutada nõtket dändit, umbes sellist nagu Richard Avedon, siis tegelikkuses nägi Lindbergh välja nagu mugavalt riietunud nokamütsiga jõuluvana. Tema fotograafikarjäär sai alguse 1970ndatel Düsseldorfis, kus ta avas oma reklaamfotostuudio ja tegi kaastööd ajakirjale Stern. Kümnendi lõpus kolis ta aga Pariisi ning seal sai alguse tema rahvusvaheline tuntus moefotograafina. Lindberghi seob kauaaegne koostöö mitme disaineriga, sealhulgas Tuneesia päritolu moekunstniku Azzedine Alaïaga, kes eelistas nagu temagi mustvalget fotot ja konkreetseid vorme.

    Fotografiska näitusel on väljas 1986. aastal Le Touquet’ rannikul Põhja-Prantsusmaal pildistatud fotoseeria Alaïa disainitud rõivakollektsioonist. Lindberghi võttepaiku vaadates jääb mulje, et tema loomingus vahelduvad peamiselt kaks poolust: liivarandade karge ühetoonilisus ja linnade rohmakas taristu. Siinkohal ei ole keeruline näha seoseid tema lapsepõlves kogetud keskkondadega – ehk Duisburgi tööstusmaastiku ja Hollandi rannikuga, kus Brodbeckid oma suvepuhkuse veetsid.

    1984. aastal loodud fotoseeriat modell Lynne Koesteriga tööstusobjektide taustal võib võtta Lindberghi austusavaldusena oma kodulinnale Duisburgile. Siin võib näha mõjutusi eelkõige 1920. aastatest, Fritz Langi filmidest ja saksa uusasjalikkusest, mida iseloomustab keskendumine objektidele, nende vormile ning valguse ja varju kontrasti rõhutamine. Samamoodi on Lindbergh fotole lähenenud koostöös Rei Kawakuboga 1985. aasta Comme des Garçonsi reklaamikampaania fotodel, kus Mi­chaela Bercu, Linda Evangelista ja Kirsten Owen poseerivad hiiglasliku, XIX sajandi tööstusrevolutsiooni aegruumi kuuluva tehaseinventari taustal.

    Püsisuhe modellidega

    Peter Lindberghi eraelust ei ole just palju teada, ent oma professionaalses tegevuses võttis ta igal võimalusel sõna naiste võimestajana. „Kui fotograafid on need, kes vastutavad naise kuvandi loomise ja peegeldamise eest ühiskonnas, siis pean möönma, et tulevikus on ainult üks tee ja see on naiste määratlemine tugevate ja iseseisvatena,“ mainib ta oma raamatus „Pildid naistest II“. „See peaks olema tänapäeva fotograafide vastutus: vabastada naised ja lõppude lõpuks kõik ülejäänud, nooruse ja täiuslikkuse terrorist.“3 Kõlab üsna julgelt fotograafi puhul, kelle peamine sissetulek oli seotud moetööstusega, valdkonnaga, kus peamine käibevahend on ilu ning kus veel nullindate alguses ei nähtud probleemi selles, et modellide keskmine vanus ja kaalunäitajad kahanesid hirmuäratava kiirusega.

    Peter Lindbergh. Kate Moss, New York, 1994.            Peter Lindbergh Foundationi loal

    Lindberghi fotosid vaadates on ilmne, et mitmete modellidega kestis tema töösuhe üle kümnendi. See on märk vastastikusest usaldusest. Tema kohta on öeldud, et ta oli soe, sõbralik ja innustas kaamera ees olijat endaga koos töötama. Vestluses John Gallianoga ajakirjas Interview tunnistab Lindbergh, et töötas 1990ndatel kõige rohkem kümne modelliga4. Lisaks suurele viisikule on nende hulka kuulunud Amber Valletta, Helena Christensen, Linda Evangelista, Kate Moss, Milla Jovovich ja veel mõned. Evangelista on maininud, et laskis oma juuksed lühikeseks lõigata just Lindberghi soovitusel. Poisipea tegi temast üleöö ühe nõutuma fotomodelli maailmas.

    Kui Peter Lindbergh kutsuti 2017. aastal kolmandat korda Pirelli kalendrit pildistama, tegi ta ette­paneku kaasata modellidena ka keskealisi ja vanema põlvkonna näitlejannasid, näiteks Nicole Kidman, Helen Mirren, Julianne Moore, Charlotte Rampling, Kate Winslet, Robin Wright ja teised. Nii nagu Vogue’i kaanefotod 1980ndate lõpus, tähistab Lindberghi pildistatud Pirelli kalender kultuurilist nihet formaadis, kus on traditsiooniliselt kujutatud noori, täiuslike kehadega modelle ja mis on olnud suunatud peamiselt meessoost publikule. Sümboolseks võib seda pidada vahest ka seetõttu, et kuldne viisik (ja mis seal salata, ka suur osa nn MTV-põlvkonnast), kellega koos oli alanud Lindberghi tähelend, oli selleks ajaks jõudnud viiekümnenda eluaasta künnisele, ikka, mil naised enamasti ühiskonna silmis justkui nähtamatuks muutuvad.

    Kino veetlus

    Näitus Fotografiskas ei ole koostatud kronoloogiliselt, ent annab Lindberghi loomingu eri tahkudest hea ülevaate. Ettekujutuse fotograafi töövoost enne digitaalfotograafia tulekut pakuvad ruumi keskele paigutatud vitriinid, kus on eksponeeritud Lindberghi keskformaatkaamera, kontaktkoopiad ja visandi­märkmikud. Arvestades, et enamasti on näitusel eksponeeritud suureformaadilised fotod valminud tellimustööna ja avaldatud ajakirjade veergudel või reklaamidena, oleks olnud huvitav näha vitriinides ka trükimeedia näiteid, sealhulgas neid ikoonilisi ajakirjakaasi, millest audiogiidis nii palju juttu on. Veel 1990ndatel oli ajakirjade mõju moe-ja ilutrendide algatamisel vaata et suurim. Lindbergh on meenutanud seika, kuidas üks Düsseldorfi tuntumaid galeriste Hans Mayer pöördus 1980ndatel tema poole ettepanekuga korraldada näitus. Lindbergh ei olnud sellest alguses huvitatud, vastates, et tema näitused toimuvad ajakirjade lehekülgedel.5

    Kõige selle juures ei tahtnud Lindbergh, et teda peetaks moefotograafiks. Ta isegi hooples sellega, et pole aastaid moedemonstratsioonil käinud. 1990ndate teisel poolel otsustaski ta tellimustööde kõrval pühenduda rohkem oma projektidele. Sel ajal inspireeris teda kõige rohkem filmikunst ja valmisid ka mõned lühifilmid ning ulmestsenaariumidest inspireeritud narratiivsed fotoseeriad. Tegemist on suurejooneliste lavastustega, kus on rohkelt eriefekte ja modellid annavad endast parima, ent võrreldes Lindberghi intiimsete portreefotodega on siin minu maitsele liiga palju suitsu ja peegleid, et need pildid naha vahele pugeda saaksid.

    Fotografiska näituseruumid oma hämara valgustusega meenutavad veidi kobarkino atmosfääri. Seda muljet süvendavad nii ülemise korruse restoranist imbuvad toidulõhnad kui ka näitusesaali üles seatud mööbel, kuhu šampanjaklaasi toetada. Lindberghi hilisemate, filmiesteetikaga flirtivate fotode puhul see keskkond toimib, ent ülejäänud ekspositsiooni puhul tekkis vastupandamatu soov näha seda valgus- ja õhuküllasemas ruumis, et olemise kergus Peter Lindberghi fotodel veelgi tugevamalt esile pääseks.

    1 Michal Raz-Russo, From Rebellion to Seduction (1970–1989). Rmt: Icons of Style. A Century of Fashion Photography. Kataloogi koost Paul Martineau. J. Paul Getty Museum, 2018, lk 225.

    2 Peter Lindbergh. – Artforum 2016, mai. https://www.artforum.com/features/peter-lindbergh-228762/

    3 Peter Lindbergh, Images of Women II: 2005–2014. Schirmer Mosel, 2015.

    4 John Galliano, The Eye: Peter Lindbergh. – Interview Magazine. 27. VIII 2017.

    5 Peter Lindbergh. – Artforum 2016, mai.

  • Tehisarukus kirjaniku pilguga

    KAUR RIISMAA

    Inimene vaatab galeriis maali. Mõmiseb: „Ma oleksin võinud ise ka sellise teha.“ Ilmselgelt ütleja seda kunstiks, kunstiteoseks ei pea. Kunstina tunnustab inimene midagi, mis on väljaspool tema enda ande piire ja käsitööoskusi. Kunst on kõik kättesaamatu, ka sellised asjad, mida üldjuhul kunstiks ei peeta. „On omaette kunst uss õngekonksu otsa panna, iga mees sellega hakkama ei saa.“ On tore nali: selleks et disainerid kaotaksid tehisaru ajastul oma töö, peavad kliendid hakkama täpselt sõnastama, mida nad saada soovivad. Igaüks, kes on pidanud kliendi vastukäivate palvete ja nõudmiste segadikust midagi konkreetset välja lugema, mõistab, et lõpp on kaugel. Ent sellegipoolest – kas tehisaru on võimeline looma kunstiteose? Midagi praktilises mõttes ja olemuslikult kasutut, kuid mis kirjeldab sinu ja minu inimkogemust?

    Praktilisus

    Vähemalt esialgu sobib näiteks ChatGPT kasutamiseks praktilisel eesmärgil. See komponeerib kiiresti blogipostituse, mida ise tegelikult kirjutada ei viitsi, aga mida on vaja, et veebikülg Google’i otsingutes relevantne oleks. Kui pildipangast ei leia seda täpselt õiget, siis teeb pildi tehisaru. Ses mõttes teeb tehisaru elu lihtsamaks küll: ma ei pea kirjutama copy’t kodulehele, vaid saan tegeleda sellega, mida ma ise pean kunstiks. Teisest küljest saab natukenegi keele- ja pilditundlikum inimene aru, et pildid ja tekst on tehisaru omad, ja see jätab kodulehest odava mulje. Vahendina vajab tehisaru taltsutamist, maitseka tulemuse saavutamiseks põhjalikku ettevalmistust. Ja seni pole ka autoriõiguste osas mingit selget lahendust. Kui kunstiakadeemia teise kursuse maalitudeng töötaks läbi miljoni kunstniku tööd ja varastaks neilt stiilielemente, peaksime teda geeniuseks. Kultuur ongi olemuselt taaskasutus: aastatuhandeid on kordunud samad motiivid, teemad, tegelased ja väljendid. Elementide liikudes keskme ja perifeeria vahel kultuur toimibki. Meile lihtsalt ei meeldi, et varastavad korporatsioonid, kes niikuinii maksustavad internetis iga meie sammu.

    Tehisaru(de)l läheb veel natukene aega, enne kui need suudavad kirjutada kirjanduslikult nauditavat teksti, ehkki tehisaru võib kirjanikule abiks olla küll.

    NovelAI on põhimõtteliselt mõeldud romaani kirjutamiseks, kuid praegu, märtsis 2024, on ta veel üsna võimetu. NovelAIs kirjutada võib olla frustreeriv, kuna see ei mäleta varasemat lugu ega oska lugu planeerida: tapab ühes stseenis tegelase ja järgmises võtab sama tegelane jälle sõna. NovelAI nõuandvad botid on kena mõte, aga lihtsam on oma lugu ise ära kirjutada.

    NovelAI on põhimõtteliselt mõeldud romaani kirjutamiseks, kuid praegu, märtsis 2024, on ta veel üsna võimetu. Lihtsam on oma lugu ise ära kirjutada.

    ChatGPT, nagu nimigi ütleb, sobib vestluspartneriks. Temalt võib paluda viit ideed romaani jaoks. Seejärel anda korralduse kirjutada üks idee lahti struktuuriga „save the cat“, seejärel jaotada see peatükkideks, edasi stseenideks jne, jne. ChatGPT õnn ja õnnetus on selles, et see kipub luiskama – eirama fakte või otse valetama. Kui palun sellelt ideed romaani jaoks, mille tegevus toimub Tallinnas 2020. aasta aprilli alguses, siis saan võluva soovituse kirjutada majanduskonverentsil toimuvast mõrvaloost. Või näiteks noorte näitlejate armastuse lugu, mis leiab aset von Krahli teatris „Tantsivate kaelkirjakute“ esietenduse ajal lava taga. ChatGPT eirab tõsiasja, et 2020. aprilli alguses olid kõik teatrid kinni ja ka konverentse ei peetud. See ei tähenda, et tehisaru ei saaks kasutada teksti loomisel. Vastupidi: ajalugu ja reaalsus ei sega tehisaru, see on autorile pääsetee loogiliste ja igavate lahenduste virvarrist.

    On veel ka Novel Crafter, Claude jt, kuid nendega üle õpiküüru nikerdades tekib paratamatult küsimus: miks ma seda teen? Miks ma lihtsalt ei istu ega veritse, nagu Hemingway käskis?

    Tehisaru saab edukamalt kasutada autor, kes enne kirjutamist oma lugu põhjalikult kavandab. Planeerides tehisaru abil loo stiili, ajastut, loo võtmesündmusi (story beats) kuni tegelaste juuksevärvini välja, võib koostada tehisarule superprompt’i (superkäsu) ja tehisaru sisuliselt kirjutabki kogu loo sinu eest ära. Aga toimetama pead ikka, palju toimetama, mitu korda katsetama, ja lõpuks loo eesti keeles ümber kirjutama. Mina olen sellise asja jaoks liiga laisk ja pealegi valmistab kirjutamine mulle rõõmu. Kui lugu ei jookse ja ma tunnen ennast loominguliselt laostununa, naudin ma ikkagi kirjutamise protsessi – see on päris, elusolemise tunne.

    Miks me seda ilukirjandust siis ikkagi teeme? Kunsti, sh kirjanduse impulss on vajadus midagi teistele inimestele ütelda. Teate vormimiseks teose kujul võib kasutada mitmeid vahendeid: teha intervjuusid, elada ise oma tegelase kombel, kolida mägedesse, maalida või kasutada tehnilisi lahendusi, näiteks tehisaru. Aga see ei muuda impulssi: on mure, rõõm, idee, igatsus. Kunst on inimesele omane viis suhelda. Meid ei huvita niivõrd, mis juhtus tegelikult, vaid kuidas juhtunut näeb näiteks Andrus Kivirähk. Loeme teksti selleks, et tundma saada autorit. Kui millalgi luuakse enesest teadlik tehisaru, mis kirjutab ajaviiteks sonette, siis on sellel alguses kindlasti uudisväärtus – me tahame teada, mis ta asjast arvab. Ent õhtul keerame ikkagi „Rahva oma kaitse“ ajal raadio mängima.

    Arbuusi maitse ja märgalad

    Tehisaru ei mõista pilte ja videoid luues inimese füüsilise keha eripära, lihaste toimimist, sõrmed on tehisarule midagi äärmiselt müstilist. Jutustatud lugu ei sünni samuti mitte klaviatuuri toksides, vaid kuskil sügavamal kehas. Põnevat stseeni kirjutades nõjatud ekraanile lähemale, silmad lähevad pärani, hoiad puhuti hinge kinni. Samamoodi nagu teisele inimesele lugu jutustades: oled ärgas, tähelepanelik, jälgid, kas sind ikka kuulatakse. Tehisaru kirjutatud tekstides on kehalisus puudu: reavahe lisab robot sellepärast, et niimoodi näevad miljonid luuletused välja, mitte seetõttu, et see on loomulik koht hingata. Tehisaru teab muidugi, mis on daktül või trohheus, aga ta ei tea – ega saagi teada, see pole keelemudeli eesmärk –, kuidas värsimõõt kannab tähendust või mida teeb see kuulaja-lugeja kehaga.

    Kirjanduse loomisel ongi keelemudeli peamine häda selles, et see on keelemudel. Isegi modernistlik inimkirjandus ei tule keelest, vaid on aistingute keelde tõlkimise produkt. Tehislikult kõlava teksti kohta öeldakse, et see on „pastakast välja imetud“ või „literatuurne“. Ja selline on praegu ka tehisaru loodud kirjandus. Näiteks kui paluda ChatGPT-l kirjeldada arbuusi maitset, siis ta kasutab sõnu „värske“, „mahlane“, „suvine“ jne. Kirjandusteoses mõjub see lapsikult, ja ega tegelikult meid ei huvitagi, kuidas arbuus päriselt maitseb. „Arbuus maitses nagu too 2007. aasta augustihommik, kui Triin eelviimast korda Marguse maha jättis.“ Meid huvitab, kuidas tegelane, s.t inimene, tajub arbuusi maitset.

    Kunstiteos ei kirjelda ainult seda, kuidas me inimestena toimime, millised on sillad meie vahel, vaid tegeleb ka irratsionaalsega, kuristikega. Sellises abjektses situatsioonis ei ole õigeid ja valesid vastuseid. Õigus on nii nendel, näiteks, kes ütlevad, et Estookini ja Parbuse plakatid Tallinna magalatesse ei sobi, kui ka nendel, kelle meelest sobivad. Kunsti roll on tuua inimesed kokku antud teemadel suhtlema, uuesti kokku leppima, mis on meie meelest lubatud ja mis lubamatu. Tumedad hoovused kirjandusteoses liidavad ühise õuduse, vastikuse kaudu: kunstiteos kisub inimesed üksteisest lahku, et tuua esile see, mis meid liidab. See, et ChatGPT keeldub kirjutamast rassistlikku luuletust, on ainult asja pealiskiht. Olemuslik on, et inimene kirjeldab ja inimene loeb tekstis neid asju, millest ta aru ei saa, mis talle pähe ei mahu, ja küsib: miks see nii on, kas teisiti oleks parem? Kui näiteks „Märgalad“ (Charlotte Roche) kirjutanuks keelemudel, poleks sellel olnud niisugust mõju – ilukirjandusteose funktsionaalne element on inimautori olemasolu.

    Inimene internetis

    Kunst ühendab sind ja mind, kirjanikku ja lugejat. Tänapäeva internetis – üldse, maailmas – jääb järjest vähemaks neid paiku, mille puhul saab kindlasti väita, et jah, see on inimese loodud. Paljude veebilehtede tekstid on kirjutanud tehisaru või siis on inimene neid kirjutades silmas pidanud SEOd, s.t need tekstid on optimeeritud otsingumootorile, algo­ritmile, mitte inimesele. Üksikul inimesel pole ammu enam täit ettekujutust internetist. Ja sellest arusaamist jääb ka järjest vähemaks: 2022. aastal koosnes kogu internetiliiklus 47% ulatuses robotitest, bot’idest. Need on tarkvarajupid, head või halvad, mis kammivad lehekülgi ja otsivad kasulikku teavet.

    Võib arvata, et tehisaru arenguga inimese roll internetis väheneb kümnendi lõpuks veelgi. Kümne aasta pärast võib internet välja näha nagu maailm mõnes apokalüptilises filmis: inimesed on koondunud väikestesse algelistesse kommuunidesse, mille ümber on kõrged aiad. Kommuunide vahel tühermaal hulguvad robotid ja otsivad süüa, teavet, kaklevad omavahel ja sigitavad binaarse kuu all uusi roboteid. Niisuguses maailmas on inimkogemuse kirjeldamine muusikas, maalikunstis või kirjanduses sama oluline kui värske õhk, vesi või toit. Kas on võimalik, et tehisaru kirjutab romaani? Muidugi on. Ma usun, et tehisaru mitte ainult ei kirjuta romaani, vaid teeb endale ka autori veebilehekülje, paneb oma raamatu Amazoni müüki, laadib Youtube’i endast dokumentaalfilmi ja reklaamib oma teost ühismeedias. Aga kas meil on seda raamatut vaja? Seda ma ei usu. Kunsti eesmärk pole müüa raamatut, vaid ühendada inimesi.

  • Humanitaarabi blokaad ja nälg Gazas – ignorantsuse tõttu korduvad ajaloo halvimad peatükid

    MARTIN AIDNIK

    Palestiinlased on riigita rahvas, kes on jäänud Iisraeli sõjamasina alla. Sõjategevus koos humanitaarabi blokeerimisega on palestiinlaste olukorra Gazas muutnud talumatuks. Gaza on Iisraeli piiramisrõngas. Sektoris valitseb toidupuudus. Veerandit Gaza 2,3 miljonist elanikust on tabanud näljahäda, mis nõuab juba inimelusid. Gazasse on jõudnud rahvusvaheline humanitaarabi lennukitelt, see pole aga kaugeltki piisav. Kunstliku näljahäda tekitamine on järgnenud Gaza igapäevasele pommitamisele. Palestiinlased on neil päevil maailma neetud. Palestiinlastel puudub eluõigus. Kedagi ei säästeta. Seetõttu ei ole ette näha ka kestvat relvarahu.

    Iisrael on sulgenud mitmed sissepääsuteed ning leiab põhjusi konvoide tõkestamiseks. Enne 7. oktoobri sündmusi polnud Gazas puudust toidust, joogiveest või meditsiiniabist. Suurem puudus jõudis kätte veebruaris. Kõige suurem toidupuudus valitseb Gaza põh-jaosas, kus pole söömiseks midagi peale rohu ja loomasööda. Humanitaarabi blokeerimises osaleb Iisraeli ühiskond, sest nende arvates toetatakse humanitaarabiga Hamasi. Siiski lasub vastutus eelkõige Iisraeli valitsusel. Hamasi rünnakule on järgnenud kõigi palestiinlaste karistamine ennekõike eluks vajaliku kättesaamatuks muutmisega. Iisraeli kaitseminister Yoav Gallant väitis oktoobris, et palestiinlased pole inimesed ning Iisrael toimib vastavalt.

    Nälja ja sõjategevuse tõttu on elu Gazas kaootiline. Veebruaris lõpetas Gazas ajutiselt tegevuse ÜRO maailma toiduabi programm. Konvoisid rüüstavad palestiinlaste jõugud ja ründab Iisraeli sõjavägi. Seni konvoide turvalisuse taganud Palestiina korrakaitse on olnud sunnitud oma tegevuse lõpetama. Teed on täis rususid ja kodunt lahkuma sunnitud palestiinlasi.1 Meeleheitel palestiinlastel pole palju võimalusi: mustal turul on toiduainete hind tõusnud lakke, jahul on kulla hind.

    Iisraeli sõjaväe viimane suur kuritegu on 29. veebruaril humanitaarabi konvoi juurde kogunenud nälgivate palestiinlaste pihta tule avamine. Tankid ja snaiprid tulistasid rahvahulka, kes üritas ligi pääseda jahukottidele, et need oma perekonnale viia. 118 inimest sai surma. See pole esimene ega ka viimane kord, kui humanitaarabi järele tulnud palestiinlasi tulistatakse. Humanitaarabi järele tulnud palestiinlased on märklaud Iisraeli vägedele. Sestap pole usutavad Iisraeli väited, et enamik kohaletulnuid kaotas oma elu massilises rüseluses ja paanikas (Iisraeli sõjavägi pommitab ka Gaza piirkondi, mida on nimetatud turvaliseks). Intsident Gazas on saanud tuntuks kui jahu veresaun.

    Ajal mil Gaza on sõjatanner, arutati ÜRO rahvusvahelises kohtus Iisraeli Palestiina okupeerimise seaduspärasust (see on kestnud juba 1967. aastast). Veebruari lõpus jagas oma seisukohti Haagis üle 50 riigi. Protsessi algatas ÜRO üldassamblee eesmärgiga kuulda kohtu hinnangut Iisraeli tegevusele rahvusvahelise õiguse kontekstis. Benjamin Netanyahu sõnul ei tunnista riik Rahvusvahelist Kohut ning näeb protsessis vaid õõnestamise katset. Nii ei üritatudki okupatsiooni kaitsta, vaid esitati süüdistusi, eitades seejuures ka kohtu õigust okupatsiooni seaduspärasust hinnata.2 Näeme taas, et tegutsetakse väljaspool rahvusvahelist õigust, kuigi veel hiljaaegu oli Iisraeli näol tegemist paljude silmis eesrindliku riigiga.

    Üksikud riigid, nende seas USA, Kanada, Suurbritannia, Fidži, Ungari, Itaalia ja Zambia, polnud Iisraeli suhtes kriitilised. Siiski vaid Fidži pidas okupatsiooni seaduspäraseks. USA sõnul ei saa olla okupatsioon ei seaduslik ega ebaseaduslik. Rahvusvaheline humanitaar­õigus keskendub okupatsioonivõimu poliitikale, kuid mitte okupatsiooni seaduspärasusele. Lisaks toodi välja, et Iisraeli julgeolekukaalutlused ei toeta okupatsiooni kiiret lõpetamist.3

    Eluõiguseta palesiinlased

    Enamik maailma lõunariike mõistis okupatsiooni siiski teravalt hukka. Nende sõnul on Iisrael maailmas ainus riik, mis õigustab karistamatult teise rahva territooriumi okupeerimist. Iisrael peab lõpetama rahvusvahelise õiguse rikkumise ja ÜRO resolutsioonide eiramise. Palestiinlastel on õigus riigile, majanduslikule arengule ja tulevikule, seda nii Gazas, Jordani Läänekaldal kui ka Ida-Jeruusalemmas. ÜRO liikmesriikidel lasub kohustus seista vastu okupatsioonile ja toetada palestiinlaste enese­määramist. Okupatsioonile kaasaaitamine ükskõik millisel kujul on lubamatu. Kohus avalikustab oma nõuandva arvamuse poole aasta pärast.4

    Peale okupatsiooni tuleb Lähis-Ida eskalatsiooni mõistmiseks arvesse võtta piirkonna poliitilist arengut. Viimastel aastatel toimusid USA eestvõttel Iisraeli ja Saudi Araabia vahel läbirääkimised, mille eesmärk oli riikide suhete normaliseerimine ja pikaajalise konflikti lõpetamine. Nagu enamik araabia riike, pole Saudi Araabia kunagi Iisraeli ametlikult tunnistanud. Tähtis on, et läbirääkimised lahknesid varasemast, 2002. aasta Saudi Araabia rahuinitsiatiivist mille kohaselt oli Iisraeliga suhete normaliseerimise tingimuseks 1967. aastal okupeeritud aladelt tagasitõmbumine. Uue kokkuleppe järgi oleks suhete normaliseerimine sisuliselt kaasa toonud Palestiina probleemi olematuks tunnistamise regioonis. Teisisõnu oleks Saudi Araabia Iisraeli okupatsiooni omakasu eesmärgil aktsepteerinud.5 Õli valas tulle Benjamin Netanyahu, kes näitas eelmise aasta septembris ÜRO peaassamblees peetud kõne ajal Lähis-Ida kaarti, kus Palestiina puudus täielikult. Netanyahu vaates tähendas rahu regioonis okupatsiooni jätkumist.

    Peavoolumeedia läänes, sealhulgas Eestis, Iisraeli okupatsioonist ei räägi. Levib arusaam, et tegu on kahe võrdse osapoole lahendamatu konfliktiga. Samuti eiratakse paljusid Iisraeli veriseid operatsioone Gazas enne praegust sõjategevust. Eesti meediaruumis on ääretult raske Palestiina kohta adekvaatset arusaama kujundada. Iseenesest on täiesti võimalik, et head lahendust ei olegi. Iisrael (ja USA) ei pruugi kunagi tunnistada Palestiina omariiklust. Või vähemalt peaks Iisraeli poliitika tundmatuseni muutuma, et Palestiina riik tekkida saaks. Pealegi, Gaza on purustatud. Kuidas saavad palestiinlased oma elu Gazas uuesti üles ehitada? Kuidas on inimväärne elu Gazas üldse võimalik?

    Leidub neid, kes keskenduvad endiselt Hamasi rünnakule. Ajaloolise konteksti lisamine ei muuda palju nende silmis, kes peavad Hamasi kurja juureks. Kahtlemata oli tegemist kuriteoga, kui rühmituse võitlejad piiriäärseid kibutseid ründasid. Kui Hamas on end diskrediteerinud, siis on end diskrediteerinud ka Iisrael. Regiooni tulevik vajab rahu ja rahu on võimalik siis, kui okupatsioon on lõppenud. Rahust võidab ka Iisraeli elanikkond.

    Iisrael kasutab näljahäda levimist Gazas vahendina Hamasi survestamiseks. Iisrael on nõus ajutise, kuid mitte püsiva relvarahuga. Tegemist oleks kuuenädalase relvarahuga koos Iisraeli pantvangide ja Palestiina vangide vahetusega. Hamasi nõudmine seevastu on kestev relvarahu. Pantvangid on Hamasi ainus kauplemisvahend ning Gaza vajab kestvat relvarahu. Iisrael ja USA näevad Palestiina tulevikku ilma Hamasita, kuid Iisrael pole nõus lõpetama oma okupatsiooni ka tulevikus. Ühel või teisel kujul tahetakse säilitada kontroll Gaza üle.6

    On tähelepanuväärne, et Palestiina suhtes on näidanud solidaarsust üles Jeemeni huthi mässulised. Tegemist on piirkonna ühe vaeseima riigiga, mida Saudi Araabia on armutult pommitanud lääneriikidelt ostetud relvadega. Samuti ründasid USA ja Suurbritannia huthi mässulisi kohe, kui nende tegevus hakkas takistama Iisraeli ja liitlaste kaubalaevu Punasel merel. Taas võib täheldada topeltstandardeid: inimesed võivad edaspidigi surra, kuid kapitalistliku majanduse toimimise nimel sekkutakse resoluutselt. Lääs on minetanud Saudi Araabia taoliste riikide repressiivsuse kritiseerimiseks vajaliku moraalse tõsiseltvõetavuse. Lääne palju räägitud väärtused kõlavad õõnsalt.

    Nüüd on lubanud USA ehitada humanitaarabi kohaletoimetamiseks Gazasse sadama. Miks aga ei lõpeta USA relvade tarnimist Iisraelile? Miks ei survestata Iisraeli sõjategevust lõpetama? USA-l on reaalselt need võimalused olemas. Näilised abimeetmed ei anna palestiinlastele palju lootust. Kõige sobivamad on humanitaarabi kohaletoimetamiseks olemasolevad maismaateed.

    Eemalseisjate ükskõiksus

    Isegi kui meil siin Eestis on Lähis-Ida sündmusi keeruline mõjutada, ei leia need aset läbinisti eraldiseisvana. Arusaam, et see, mis toimub meist kaugel, ei peaks meile korda minema, pole inimlik. Mida on püütud teha kas või teema tõstatamise tasandil või solidaarsuse väljendamiseks? Solidaarsus palestiinlaste kannatustega pole ühekülgne ega naiivne, vaid peaks olema üldinimlik (mitte eeldama islami usku või vasakpoolset maailmavaadet). Hullem veel kui Gazas toimuvast teadlikkus on teadmatus ja ignorantsus. Ignorantsuse tõttu korduvad ajaloo halvimad peatükid.

    Iisraeli soovimatus sõlmida püsivat relvarahu on peamine deeskalatsiooni takistus. Rahvusvahelised organisatsioonid nagu ÜRO löövad häirekella. Ilma nende tegevuseta oleks olukord veelgi hullem, kuid leevendusest, mida suudetakse pakkuda sõjategevuse jätkudes, jääb väheks. Praeguseks on selge, et Gazas toimuv jääb maailma ja eriti läänemaailma sünge varjuna saatma aastakümneteks.

    1 Claire Parker, How Israel’s restrictions on aid put Gaza on the brink of famine. – The Washington Post 4. IV 2024.

    2 Marjorie Cohn, Israel Didn’t Even Try to Defend the Legality of Its Occupation to World Court. – Truthout 6. III 2024.

    3 Samas.

    4 Samas.

    5 Hasni Abidi & Angélique Mounier-Kuhn, Saudi-Israel normalisation talks halted. – Le Monde diplomatique 2023, november.

    6 Maureen Clare Murphy, Biden’s regime change agenda prolongs Gaza genocide. – The Electronic Intifada 8. III 2024.

  • Tätoveerimise sotsiaalne tähtsus

    OSKAR POLL

    Tätoveerimine on üks maailma vanemaid kunstivorme, mida on praktiseerinud paljud rahvad üle maailma. Arheoloogilisi tõestusi tätoveerimise pika eksistentsi kohta on võimalik leida kõikidelt kontinentidelt kas siis esemete või muumiate näol. Tuntuim tätoveeritud muumia on Euroopast Alpidest leitud üle 5000 aasta vanune jäämees Ötzi, kelle nahal on jäädvustatud 61 tätoveeringut.1 Ei ole küll sajaprotsendilise täpsusega võimalik öelda, mis võis olla tema tätoveeringute põhjuseks, kuid on oletatud, et tegemist on nn terapeutiliste tätoveeringutega, kuna need asuvad akupunktuuri punktides.2

    Põhjusi, miks oma keha on läbi ajaloo märgistanud, leiab palju. Üheks levinumaks üle ilma on olnud tätoveeringute kasutamine siirderiitusena, mille läbi seotakse märgistatud isik oma kogukonnaga. Kuigi märgistuste alla kuulub ka armistamine, tulevad siinses artiklis vaatluse alla ainult tätoveeringud.

    Prantsuse sotsioloog Émile Durkheim on väitnud, et ühiskonnaelu kõigis selle aspektides ja ajaloo igal perioodil on võimalik ainult tohutu hulga sümbolite tõttu. Ta leidis, et tätoveerimine on kõige otsesem ja väljendusrikkam vahend, mille kaudu inimesed kinnitavad ühist olemasolu.3 Sama on välja toonud prantsuse antropoloog Claude Lèvi-Strauss, kirjutades, et maooride seas ei olnud tätoveerimine lihtsalt jooniste ihule kandmine, vaid neid tehti selleks, et isiku mõistusesse panna kõik grupi traditsioonid ja filosoofiad.4 Mõlema, nii Durkheimi kui ka Lèvi-Straussi mõtet võib siduda tätoveerimist hõlmavate siirderiitustega, kuna üheski kultuuris ei ole tätoveerimine olnud lihtsalt pildi tekitamine kehale, vaid tegemist on olnud tähtsa rituaaliga nii indiviidi kui ka kogukonna elus.

    Joonistus Nuku Hiiva sõdalasest maadeuurija Adam Johann von Krusensterni ekspeditsioonil osalenud leitnandi Hermann Ludwig von Löwensterni päevikust. Nukuhiivalased olid tugevalt tätoveeritud, mida tugevamini, seda tähtsama isikuga oli hõimustruktuuris tegemist.

    Põhja-Aafrikas, amazighide seas (varem tuntud berberitena), olid tätoveeringud ühiskonna tähtis osa, kuid on nüüdseks leitavad ainult mõningate vanade naiste kehalt, kuna islamiseerimine ning eurooplaste ja araablaste kolonialism on jätnud nende kultuurile oma jälje. Tätoveeringutel oli amazighide seas mitu eesmärki, sealhulgas isiku kaunistamine ja hõimude omavahel sidumine. Samuti kasutati neid selleks, et märkida noore neiu saamist täieõiguslikuks kogukonna liikmeks, mistõttu pärast menstruatsiooni algust tätoveeriti tütarlapse lõuale erilaadsete kaunistustega sinine joon.5

    Kui amazighide hulgas võidi kunagi tätoveerida ka mehi, siis Jaapani põhjaosas elavatel ainudel oli tätoveerimine ainult naiste pärusmaa. Naiste käsi katsid mustripõimingud, kuid nende kõige äratuntavam tätoveering oli suud ümbritsev suur must naeratust meenutav tätoveering. Ainude mütoloogia järgi oli tätoveerimise maa peale toonud esivanemast ema, kes oli ainude peajumala Okikurumi noorim õde. Seepärast anti tätoveerimist edasi ainult emaliini pidi. Huuletätoveeringud näitasid naise küpsust ja abieluvalmidust. Nüüdseks on ainudel tätoveerimine välja surnud, kuna Jaapani võimud on ajaloo vältel keelustanud põliselanike tätoveerimiskombeid. Viimane tätoveeritud ainu suri 1998. aastal.6 Varem sai nii amazighide kui ka ainude hulgas tüdruk naiseks tätoveerimise kaudu, kuid riigi ja usu survel on see kunagi nii tähtis kultuurirituaal ilmselt jäädavalt hävitatud.

    Paljud põlisameerika hõimud kasutasid enne koloniseerimist tätoveerimist selleks, et kinnitada isiku individuaalsust ja määrata tema koht ühiskonnas ja universumis. Tätoveerimine koos seda saatvate rituaalidega toimis siirderiitusena.7 Näiteks nii tätoveeriti Californias wintuni hõimude naisi ja mehi. Mõlemat sugupoolt tätoveeriti täisea lähenedes lõuale, et märk ajaga liiga palju ei muutuks.8

    Sarnaselt põlisameerika hõimudega tätoveeriti rohkelt Prantsuse Polüneesias, nagu ka mujal Polüneesias, kus enne eurooplaste tulekut olid tätoveeringud tihedas seoses kultuuri, usu ja üldise ühiskonnakorralduse ja normidega. Usuti, et tätoveeringud takistavad isiku mana ehk spirituaalse energia edasikandumist teistele elusolenditele. Tätoveerimist kasutati ka selleks, et näidata isiku küpsust, valmidust sigimiseks. Tätoveeringud kätel olid märgid sellest, et nooruk on läbinud vajaliku riituse ning saanud loa osaleda kogukonna tegevuses. Tuharatel olevad tätoveeringud näitasid seksuaalelu valmidust ja olid kui viljakuse tõestus. Koos ristiusu misjonäride tulekuga ja tätoveerimist reguleerivate ning keelavate seadustega vähenes ja muutus tätoveerimise komme Prantsuse Polüneesias märgatavalt ja kuigi seda saartel veel praktiseeritakse, on keskkond palju muutunud.9

    Kui väljaspool Euroopat tegid misjonärid ja koloniseerijad tublisti tööd selleks, et välja juurida „metslaste“ tätoveerimiskombed, siis samal ajal Euroopas suurenes huvi tätoveeringute vastu, eriti sadamalinnades. Kuigi Eestis esines tätoveerimist vähem kui näiteks Inglismaal, siis ka Eesti ajaloost on võimalik leida tätoveeringute kasutamist meremeeste siirderiitusena. XIX sajandil ja XX sajandi algul ei jõudnud laevale teenistusse astunud eesti noormehed ära oodata, millal saaks oma esimese tätoveeringu teha. Tätoveeritud sinine ankur oli esimene asi, millega noor meremees kriipsutas alla oma meremehelikkust. Pärast seda oli nõela all käinud isik meeskonna osa ja võis uhkelt väita, et on meremees.10 Samasugust kommet on täheldatud ka hiljem, mil Nõukogude sõjaväes teenimise ajal ankur või mõni muu sümbol nahale tätoveeriti. Samuti oli Nõukogude Eesti vangide seas tätoveerimine levinud siirderiitusena, näiteks alaealiste koloonias kinnipeetutele tätoveeriti nn malaletka roos ehk alaealiste koloonia roos, sidudes seda kandva isiku jäädavalt kuritegeliku maailmaga.11

    Kuigi praegu on tätoveerimine lääne ühiskonnas laialt levinud komme, siis paradoksaalselt on läbi ajaloo Euroopa kolonialism koos sellega kaasnenud ristiusu levitamisega hävitanud üle maailma palju kultuure ja kultuuri osi, sealhulgas tätoveerimise traditsiooni. Samamoodi on Aafrikas ja Lähis-Idas tätoveerimist mõjutanud araabia kolonialism ning islamiseerimine. Siin artiklis välja toodud tätoveerimist praktiseerinud kultuurid on vaid väga väike osa rahvastest, kes kaotasid või on kaotamas üht tähtsat omakultuuri osa. Õnneks on kunagi koloniseeritud rahvad hakanud rohkem tähelepanu pöörama koloniseerimiseelsele kultuurile, mistõttu on võimalik näha tätoveerimistraditsioonide taaselustamist, näiteks inuittide seas Gröönimaal ja maooride hulgas Uus-Meremaal. Muidugi tekitab see küsimuse, kui palju on võimalik oma kultuurist taaselustada ning millisel kujul, ja kui palju on jäädavalt hääbunud.

    1 Marco Samadelli et al., Complete Mapping of the Tattoos of the 5300-year-old Tyrolean Iceman. – Journal of Cultural Heritage 2015, 16(5), lk 753–758.

    2 Lars Krutak, St. Lawrence Island Joint-Tattooing: Spiritual/Medicinal Functions and Inter-Continental Possibilities. – Études Inuit Studies 1999, 23(1-2), lk 229–252.

    3 Émile Durkheim, The Elementary Forms of the Religious Life. Dover Publications 2012.

    4 Claude Lévi-Strauss, Structural Anthropology. Basic Books 1963.

    5 Hannah Mesouani, Inked Bodies, Blank Pages; a Study of Amazigh Tattooing. Magistritöö, Illinois State University 2019.

    6 Lars Krutak, Tattooing Among Japan’s Ainu People – Lars Krutak, Tattoo Anthropologist 27. XI 2012.

    7 Carol Diaz-Granados, Aaron Deter-Wolf, Introduction. Kogumikus Carol Diaz-Granados, Aaron Deter-Wolf (toim), Drawing With Great Needles: Ancient Tattoo Traditions of North America 2013, lk xi–xv.

    8 Wendy Rose, Aboriginal Tattooing in California. Coyote Press 1979.

    9 Makiko Kuwahara, Tattoo An Anthropology. Berg 2005.

    10 Joonised inimese ihul. – Rahvaleht (1923–1940) 10. IX 1929.

    11 Oskar Poll, Fotonäitus „Isa, ma lasin endale linnu teha“. Tätoveerimisest Nõukogude Eestis. Magistriprojekt, Tartu Ülikool 2022.

  • Retk Filipiinide mägikülla viimase mambabatok’i juurde

    OSKAR POLL

    Kui mullu oktoobris Filipiinidele lennupiletid ostsin, teadsin kohe, et tahan külastada mägedes asuvat väikest Buscalani küla. Seda põhjusel, et seal elab ja tätoveerib maailma vanim ja ka viimaseks mambabatok’iks kutsutud 106aastane Whang-Od Oggay. Ta oli õppinud tätoveerimiskunsti oma isa käest ning on alates 15. eluaastast tätoveerinud kohalikke Kalinga sõdalasi ja naisi. Maailmakuulsaks sai ta 2009. aastal, kui Ameerika antropoloogi Lars Krutaki 2007. aastal filmitud Filipiinide osa sarjast „Tattoo hunter“ jõudis teleekraanidele. Praeguseks on temast kirjutatud paljudes uudistekanalites, blogides ning 2023. aasta aprillis oli ta Filipiinide Vogue’i kaanetäht. Kui 2007. aastal oli Whang-Od ainus traditsiooniline tätoveerija ning kardeti, et see kunstivorm sureb koos temaga välja, siis nüüdseks on tätoveerimise ära õppinud mitmed temaga vereliini pidi seotud naised, kuna nõudlus tätoveeringute järele on sealkandis igal aastal seiklevate turistide tõttu meeletult kasvanud.

    Kalinga ajaloos oli tätoveerimine tihedalt seotud peajahi kombega, mida praktiseeriti peamiselt endale prestiiži ja tuntuse võitmiseks.1 Tätoveerimisseanss oli lahingutest tagasi tulnud sõdalasele tähtis hetk, märkides täielikku ärapööramist lapsepõlvest ja noorukieast. Sõdalasel, kes oli lasknud teha endale tätoveeringud, oli ühiskonnas nii religioosne kui ka poliitiline võim. Samuti tunnistasid naiste tätoveeringud täielikku initsiatsiooni.2 Kogukonnas oli tätoveeringukunstnik ainus isik, kelle valus tätoveerimisrituaal transformeeris poisid meesteks ning tüdrukud naisteks.3 Usuti, et noored mehed ja naised muutuvad tätoveerimise kaudu ilusamaks. Ilma tätoveeringuteta inimesi nähti nõrkadena ja teiste jaoks halva endena. Tätoveerimiskombeid hakati Filipiinidel välja juurima juba XVI sajandil Hispaania kolonisatsiooni ajal. Kalinga rahvale tuli viimane elumuutev otsus 1960. aastatel, kui valitsus ja kirik keelasid tätoveerimise ning peajahi kombe. See põhjustas Kalinga ühiskonnas tätoveeringute tähtsuse kadumise.4

    Teekond

    Kuna Buscalani küla asub mägedes (tänu millele on seal püsinud paljud traditsioonid, mida mujal Filipiinidel enam ei esine), siis sinna iseseisvalt minek on raske ettevõtmine. Alustasime oma seiklust jõululaupäeva õhtul kell kaheksa üheteisttunnise ööbussi sõiduga Filipiinide pealinnast Manilast Bontocisse, kus kohtasime ühte brasiillast, kes reisis sama eesmärgiga. Kuigi Buscalani külastamise võimalused on praegu paremad kui Lars Krutaki retke ajal, on ikkagi tegemist pika teekonnaga. Kui hommikul kella seitsme ajal Bontocisse jõudsime, öeldi meile, et kuna on pühad, siis transport linnast välja ei toimi. Muidugi oli jutt mõeldud selleks, et palkaksime kohaliku juhi, kes meid suurema summa eest ära viiks. Kohe oligi üks rikšajuht nõus meid 4000 peeso (umbes 65 euro) eest kohale sõidutama. Hinda kuuldes otsustasime linna peal teisi võimalusi otsida. Ei läinudki kaua, kui leidsime ühest kõrvaltänavast väikese poe ees seisva bussi, mis pidi väljuma Buscalani kell üheksa, pilet maksis 150 peesot (umbes 2,5 eurot) inimese kohta. Pärast mitut poe ees joodud kohvi oli aeg bussi minna ja algas sõit küla poole mööda käänulist teed, kus iga natukese aja tagant on silt: „Ettevaatust! Varinguoht!“. Kuna Buscalanini välja ühissõiduk ei lähe, siis tuleb Bugnays maha minna ja jätkata sõitu (ilma kiivrita, kottidega) mootorratta tagaistmel istudes, kusjuures mootorrattaid juhivad poisikesed.

    Whang-Od tegemas reisikirja autorile oma signatuurtätoveeringut.

    Ka see ei ole veel kõik: pärast mootorrattasõitu on aeg kohtuda oma giidiga. Ilma giidita turiste külla ei lasta. Kuna planeerisime Buscalani mineku jõulude aegu ega olnud kindlad, kas see on võimalik, siis olin varem meie giidi Remyga Facebookis ühendust võtnud ja nii ootas ta meid turistide infopunktis. Esmase tutvumise järel alustasime jalgsi küla poole väikest 30minutilist teekonda, mis oli küll lühike, aga koosnes orgu laskumisest ja taas üles ronimisest ning võttis lõõmava päikese all kiirelt higistama ja hingeldama.

    Külas liikusime oma giidi sabas ja ta juhatas meid kodumajutusse. Teel nägime külaelu. Külaelanikud vestlesid ja tegid oma toimetusi majade vahel kitsastel tänavatel, mis olid mõeldud nii kõndimiseks kui ka vee äravooluks. Uued valminud ja kerkivad majad ja ka uus korvpalliväljak külakiriku läheduses näitasid, et tänu turismile on küla heal järjel. Kuna tegemist oli jõuluajaga ja Filipiinid on katoliiklik riik, kõlasid kirikust terve päeva kristlikud jõululaulud. Meeste seas hakkas silma momma – beetlipähklist saadava narkootilise massi närimine ja sülitamine. See komme on levinud ka mujal Kagu-Aasias, kuid Filipiinidel kohtab seda ainult mägikülades.

    Kuna ööbussis ei saanud korralikult magada ja väljas sadas vihma, siis puhkasime paar tundi, jõime kohvi ning ootasime Remy tagasitulekut, et saaksime tätoveerima hakata.

    Tätoveerimine

    Tätoveeringu saab valida ainult etteantud kavanditest. Võimalus on valida nn traditsiooniliste või siis tänapäevastatud motiivide vahel. Tänapäevaste motiivide seas võis leida ka paar nn Pinteresti tätoveerinut, näiteks G>ehk „God is higher than the highs and lows“. Valisin traditsioonilistest motiividest oma õlavarrele maonaha tätoveeringu, mis uskumuse kohaselt kaitseb füüsiliste ja vaimsete ohtude eest. Kavandi joonistamiseks kasutatakse kuivatatud rohtu, mis on väänatud vajaminevaks pikkuseks. Seejärel kastetakse see kookospähklist kaussi tindi sisse, mis on tehtud söe ja vee segust ja kantakse valitud kujutis joon joone haaval kehale. Üllatusena tuli asjaolu, et Remy ise hakkas minu tätoveeringut tegema. Üllatusena sellepärast, et tätoveerimiskunsti õpetati ainult vereliini pidi, seega tuli välja, et ka Remy on Whang-Odi sugulane. Ta ise naeris selle peale, et „me kõik oleme siin külas nõbud“. Praeguseks on külas umbes paarkümmend noort naist tätoveerimise ära õppinud.

    Enne tätoveerimist sõin kiiresti taldriku­täie riisi, et kõhus oleks ka midagi muud peale kohvi. Kuna tätoveerimine toimub bambusoksaga, millest on läbi pandud pomelipuu okas, ja mida tätoveerimiseks toksitakse teise pulgaga, siis on kogu protsess verine ja vaevarikas nii tätoveerijale kui ka tätoveeritavale. Kokku võttis mu maonaha tätoveering umbes viis tundi, nii et lõpetasime pimedas enne kella kaheksat õhtul. Huvitav oli jälgida traditsioonilise tätoveerimise kohanemist tänapäeva hügieenistandarditega – Remy oli käes kummikinnas, mida ta kasutas nõela tindiga kastmiseks. Pärast tätoveeringu lõpetamist anti bambusoks nõelaga minu kätte, kuna Whang-Od pidi mind järgmise päeva hommikul tätoveerima sama nõelaga. Brasiillane oli oma tätoveeringu vahepeal juba kätte saanud, mistõttu olid nad maja peremehega köögis juba õlled avanud, ning kitarrimuusika – kõlas nii kantrit kui ka jõululaule – kostis mägede vahel magamaminekuni.

    Järgmine hommik algas rahulikult, istusime, kohvitass käes, ja vaatasime rõdult ümbritsevaid mägesid ja külaelu. Lapsed, koerad ja kanad jooksid läbisegi nii majade vahel kui ka rõdult näha olevatel riisiterrassidel. Kuna Buscalani asukoht raskendab kontakti loomist maailmaga ja mobiililevi ei ole kiita, kasutatakse omavahel rääkimiseks raadiosaatjaid, mistõttu oli pidevalt kuulda raadiosaatjate kasutamist ja sahinat. Enne asjade pakkimist sai brasiillane veel ühe tätoveeringu Remy ja tema õpilase (kes paistis olevat umbes 13aastane) käest ning seejärel tasusime arved.

    Viimane mambabatok

    Pärast seda võtsime oma kotid ja suundusime Whang-Odi juurde. Kell oli üheksa hommikul, aga juba oli järjekorras üle 20 inimese. Kõik ootasid, et viimane mambabatok tätoveeriks kehale oma signatuurtätoveeringu, milleks on kolm täppi, mis sümboliseerivad teda ja tema kaht esimest õpilast, kellele ta oma teadmised edasi oli andnud. Tänu sellele, et olime koos giidiga ja Remy oli varem meie tuleku kokku leppinud, ei pidanudki me järjekorras ootama. Brasiillane sai oma tätoveeringu esimesena. Ta tunnistas naerdes, et see oli palju valusam kui Remy tehtud tätoveering.

    Siis oli järg minu käes. Hetk, mida ma olin oodanud sellest ajast saati, kui nägin teismeeas esimest korda Lars Krutaki saadet. Enne tätoveerimise alustamist märkas Whang-Od minu eemal seisvat elukaaslast ning küsis, kas see on mu naine. Mulle tõlgiti ja vastasin jaatavalt. Selle peale vihjas ta naerdes seksuaalvahekorrale, lükates tätoveerimiseks kasutatavat pulka edasi-tagasi läbi oma sõrmede. Pärast väikest nalja oli tätoveerimishetk käes. Kõigepealt tegi ta tindiga mu käele kolm täppi, ulatasin oma okkaga bambusoksa ja seejärel asus ta tätoveerima. Kokku võttis see kõik ilmselt alla viie minuti. Lõpetuseks tänasin, ulatasin tehtud töö eest raha ja tegin temaga koos mälestuseks pilti.

    Võtsime seina äärest oma asjad ja alustasime teekonda tagasi Bontocisse. Vaatasin viimast korda veel tagasi, juba oli mambabatokʼi ees järgmine klient. Whang-Od on öelnud, et ta tätoveerib nii kaua kaugelt tulnud külalisi, kuni ta silmad suudavad näha.5 Järgnesime taas Remyle ning tee viis meid juba tuttavasse orgu ja seejärel tagasi üles turismipunkti juurde. Ütlesime Remyle hüvasti ning viimasena jäi veel silma teeäärne kuldne Whang-Odi kuju, mis annab aimu tema tähtsusest külale.

    Kuigi Kalinga tätoveeringud on kaotanud oma traditsioonilise tähenduse ja eesmärgid, on need tänu turismile taas õitsele puhkenud. Kui Lars Krutaki külastuse ajal oli Whang-Od viimane mambabatok ja kardeti, et tätoveerimise kunst sureb koos temaga välja, siis nüüd seda ohtu enam ei ole. Whang-Od võib küll olla viimane mambabatok, kes tätoveeris peakütte, kuid tätoveerimistraditsiooni kannab edasi järgmine põlvkond, kes tänu õpitud kunstile suudab mägedes elatist teenida ja sellega toetada kohalikku elu. Samuti on tänu Whang-Odi kultusele hakatud Filipiinide kultuuris ja ajaloos rohkem tähelepanu pöörama tätoveerimisele, mis omakorda võimaldab naasta koloniseerimiseelse kultuuri juurde, et siduda end taas oma juurtega.

    1 Lars Krutak, The Last Kalinga Tattoo Artist of the Philippines. – Lars Krutak, Tattoo Anthropologist 30. V 2013.

    2 Analyn Ikin V. Salvador-Amores, Batek: Traditional Tattoos and Identities in Contemporary Kalinga, North Luzon Philippines. – Humanities Diliman 2002, 3(1), lk 105–142.

    3 Lars Krutak, The Last Kalinga Tattoo Artist of the Philippines. – Lars Krutak. Tattoo Anthropologist 30. V 2013.

    4 Analyn Ikin V. Salvador-Amores, Batek: Traditional Tattoos and Identities in Contemporary Kalinga, North Luzon Philippines. – Humanities Diliman 2002, 3(1), lk 105–142.

    5 Audrey Carpio, Meet the 106-Year-Old Woman Keeping an Ancient Filipino Tattooing Tradition Alive. – Vogue 7. IV 2023.

  • Mineviku häbikoorma alt välja

    ANDRA JELLE

    Oleme uhked oma hea haridussüsteemi, loovuse ja avatuse üle. Riigi õppekavadeski on eesmärkidena tähtsal kohal loovuse ja koostööoskuse arendamine. Majanduse ja elukeskkonna halvenemisest tulenevate probleemide rägastikus näib meie loovus ja koostööoskus aga lootusetult takerduvat. Globaalne kobarkriis on olemuselt just loova mõtlemise kriis, mis ei lase meil näha alternatiive majanduse praegusele vildakale toimimisviisile ehk „müüridele, relvadele ja finantsile“.1

    Tahame, et meie kooli lõpetav noor oleks loov, mitmekülgne, sotsiaalselt küps, usaldusväärne ning oma eesmärke teadvustav isiksus, ent seda ühiskonnas ja majandussüsteemis, mis on eesmärgistatusest ja küpsusest valgusaastate kaugusel. Mis väärtus on üldse oskustel ja hoiakutel, millel tulevikku pole? Noortel, kes selliste oskustega koolist lahkuvad, ei ole päevapoliitikas kohta – neid tabavad teravad kriitikanooled ja üleolev hinnang, et nad ei saa aru kehtiva süsteemi ainuõigsusest.

    Siiski on aktiivsemate noorte seas üha tugevnenud seisukohad, mis varasemate põlvkondade puhul kostsid väga nõrgalt ja harva: praegune majandusmudel on keskkonnakriisi peamine põhjustaja, mistõttu on vaja põhjalikult muuta nii seda kui ka meie hoiakuid heaolu ja piisavuse suhtes. Kui Nõukogude süsteemi rüpest tulnutel on raske üle saada arvamusest, et tarbimise ja rahategemise vabadus on tugevalt seotud kõigi muude vabadustega, siis noorematele põlvkondadele paistab üha selgemalt, et sellised vabadused lausa seavad ohtu inimõigused, sh õiguse elule.

    Ehkki meile on ajaloolistel põhjustel omane sotsialismiga hirmutamine, ei õigusta see enam alternatiivide arutelu summutamist. Analüüsi- ja kujutlusvõime kaaperdanud kapitalismi-kommunismi kui valge-musta dihhotoomias mõtlemine on meisse juurutatud ja harjumuspärane, ent aina hoogu võtvas sotsio-ökoloogilises komplekskriisis on mõlemad ühtviisi mustad, oma kasumipõhisuses ja kasvu­imperatiivis planetaarseid piire ignoreerivad süsteemid.

    Majandussüsteemi kriitika pole ju midagi uut ega uljalt nooruslikku, progressijanuse majandustegevuse sihitule kasvuhimule ja inimliku mõõtme puudumisele on viidatud aastakümneid. Donatella Meadowsi, ühe üle 50 aasta tagasi ilmunud „Kasvu piiride“ autori kuulus soovituski on alati küsida „mille kasv, milleks ja kellele“ ning „kes tasub hinna, kui kaua saab see kesta, mis on selle tagajärg planeedile ja kui palju on piisav?“2 Kasvumajanduse ebamäärasele eesmärgile viitab ka sõõrikumajanduse mudeli autor Kate Raworth, tõdedes, et kui XX sajandil kaotas majandusteadus igasuguse soovi oma eesmärke sõnastada, hõivas käopoja kombel majanduse keskme märkamatult SKT-mõõdik.3

    Süsteemikriitilised noored esitavad õigeid küsimusi. Milleks ja kellele on kasv vajalik? Kuidas oleme jõudnud olukorda, kus inimkond teenib majandust, mitte vastupidi? Miks on turujumala tingimusteta kummardamine ratsionaalne, aga eetikale ja loodusseadustele viitamine mitte? Mida hakkame peale ilusa mälestusega konkurentsivõimelisest majandusest keskkonnas, mille me peagi elamiskõlbmatuks muudame? Paraku on zombisotsialismi4 ärevuse all kannatavas Eestis ühiskonna reageering majandusmudeli kriitikale väga tõrjuv. Ettekujutus võimalikest alternatiividest puudub, me pole oma loovat mõtlemist alternatiivide kujutlemiseks treeninudki. Kujutlematule vundamendile on raske ka midagi ehitada.

    Praeguse majandussüsteemi alternatiivide kommunismiks (või peenemalt neomarksismiks) sildistamisega me end edasi ei aita. Äraspidisel kombel paistab eestlase identiteedi keskmeks kujunenud uhkus kommunistlikust pärandist lahtirebimise üle – ja vajadus end tõestada postsotsialistliku riigina ning seeläbi saada igatsetud Põhjamaaks – olevat pidur, mis takistab meie ühiskonna kaasaminekut toimivate ja arengut soosivate lahendustega.

    Lähemal vaatlusel selgub, et Põhjamaades on hoo sisse saanud ja end tõestanud kogukondlik hajutatud elukorraldus, jagatud teenused jms ühiselt hallatud lahendused.5,6 Keskmises eestlases tekitavad need hoopis külmajudinaid, eriti kui kõne alla tuleb ühisvara või -majandamine. Nii jäävad siinsete kogukondade katsetused tihti õhinapõhiseks ja vastuvoolu ujuvate vabatahtlike kanda, sest kiiret tulu ja lisa meie eduka majandusriigi kuvandile need justkui ei too.

    Selle asemel et läbi teha meile kunagi eeskujuks olnud riikide vigu metsakoosluste hävitamisel ja loodusvarade kaubastamisel autostumise ja valglinnastumiseni,7 võiksime neid võtta õppetundidena, mida ei pea ise kogema, ning edasi liikuma julgemalt ja isepäisemalt, et vähendada haavatavust ees ootavate meist mitteolenevate muutuste poolt. Et olla muutuste keerises vastupidav, tuleb esmalt vabaneda mineviku häbikoormast. Hirm, et meid ei nähtagi edumeelsete ja eesrindlike turuvallutajatena, vangistab meie loovuse ja julguse otsida fossiilkapitalismi tõttu kriisini jõudnud maailmas lahendusi.

    Õieti võiks minevik olla meie võimalus, mitte takistus. Enese distantseerimine Nõukogude pärandist paneb meid unustama väärtusi ja oskusi, mis selle kogemusega kaasnesid: kohanemisvõimet, leidlikkust ja koostöövalmidust. Nende tulevikuoskuste taastamiseks tuleb viia lõpuni liiga pikalt edasi lükkunud kollektiivne süvateraapia ning välja noppida mineviku valusatest kogemusest elamisväärset tulevikku võimaldavad õppetunnid.

     

    1 Joel Wainwright, Geoff Mann, Climate Leviathan: A Political Theory of our Planetary Future. Verso 2018, lk 182.

    2 Donatella Meadows, Sustainable Systems. Loeng Michigani ülikoolis, 18. III 1999, https://www.youtube.com/watch?v=HMmChiLZZHg.

    3 Kate Raworth, Doughnut Economics. Chelsea Green Publishing 2007, lk 32.

    4 L. Chelcea, O. Druţă, Zombie socialism and the rise of neoliberalism in post-socialist Central and Eastern Europe, Eurasian Geography and Economics, 57: 4-5 / 2016, lk 521–544.

    5 J. Palm, K. Södergren, N. Bocken, The Role of Cities in the Sharing Economy: Exploring Modes of Governance in Urban Sharing Practices. Energies. 2019; 12(24):4737.

    6 A. Kortesoja, M. Bröckl, H. Jönsson, V. Kontiokari, M. Halonen, Nordic best practices relevant for UNEP 10YFP on sustainable buildings and construction and sustainable food systems (TemaNord 2018: 505). Nordic Council of Ministers, Copenhagen 2018.

    7 EEA, 2020: State of nature in the EU. Results from reporting under the nature directives 2013–2018, Technical report No 10/2020, European Environment Agency, Copenhagen.

Sirp