2004-13 (3012)

Kuidas kaitsmine kulges?

Mulle oponeerisid Rein Veidemann ja Ave Tarrend. Veidemanniga tekkis sisukas mõttevahetus paaris üksikküsimuses, põhimõtteliselt kiitis ta töö heaks. Tema etteastega teaduslik arutelu kogu kaitsmise jooksul ka piirdus. Tarrend tegi töö maha, jättes seejuures puutumata minu töö põhiteesid ja seisukohad. Ta hakkas rääkima, et Laosson on ju stalinist ja kuidas nüüd siis nii… Imestas, et kuidas üldse veel keegi uurib tõsiselt Freudi vaateid antropoloogias… Kuid sõda läks lahti, kui sõna võtsid komisjoni liikmed filoloogiateaduskonna dekaan Marju Torp-Kõivupuu ja võrdleva kirjandusteaduse õppetooli juhataja Tiina Aunin. Nemad, eriti viimane, ei näinud vähimatki vaeva, et varjata oma viha ja tigedust minu, aga ka mu juhendaja Toomas Liivi suhtes. Nad lausa susisesid ja hõõgusid sellest! Erapoolikusest iga hetk lõhkedes tulistas Kõivupuu mulle hüsteerilises toonis näkku küsimusi, andmata mulle aega neile vastata või mulle ise vastuse suhu pannes. Ükski tema küsimus ei puudutanud tööd sisuliselt. Ta oli tööst välja nokkinud mõned üksikud sõnad, laused, detailid ning ründas neid erutusest hingeldades niisuguse ägedusega, nagu oleks tegu kõige olulisemate eksimustega. See oli nagu ülekuulamine.

Kõivupuu oli mu tööd pealiskaudselt sirvinud, süvenemata selle väidetesse. Küll aga leidis ta, et töös on referatiivsust liiga palju ja teooriat liiga vähe. Selliseid töid ei lubavat eeskiri läbi lasta. Aga olgugi teooriat tema jaoks ?vähe?, ei teinud ta katset olemasolevatki ümber lükata, ta ei peatunud millelgi teoreetilisel. Oli näha, et ta on kohale tulnud ainult ühe mõttega: mind maksku mis maksab läbi kukutada. Minu töös võis olla igasuguseid vigu, võis olla liiga vähe teooriat, kuid sellele kas ei juhitud üldse tähelepanu või juhiti viisil, mis ülikoolis on lubamatu. See kõik oli nagu süüdistuskõne isikule, kelle kohta on süüdimõistev otsus juba valmis kirjutatud ja nüüd on veel vaja vaid kuidagi võimalikult kerge vaevaga fabritseerida süütõendid. Seejuures oli minu töö heade näitajatega läbinud eelkaitsmise, millest Kõivupuu ja Aunin osa ei võtnud ning kus minu retsensendiks oli Pärt Lias. See oli stalinism, mida ehtsas märtsipleenumi vaimus esindas Tallinna Pedagoogikaülikooli filoloogiateaduskonna dekaan.

Mul on töös read, kus Laosson nimetab kristlust ?vaimliseks epideemiaks?, mis hakkas levima juutide keskelt, ja refereeriv lõik, kuidas ristiusk hakkas levima, kuna juutidel puudus võim Rooma tegelikuks hävitamiseks ja kristlus oli õpetus, mis laskis seda teha fantaasias. Selle lõigu põhjal süüdistas Aunin mind juudivaenulikkuses.

Mis võis põhjustada kõnealuste isikute reaktsiooni?

Võib-olla halvustav suhtumine minu töö ainesesse ja Aunini  puhul isiklik vaen minu vastu. Kuid tegelikult paistis kõik lõhnavat võimuvõitluse järele. Olin oma kaitsmisega ilmselgelt keset intriigide ja isikutevahelise vaenu pundart. Ega töö ei puuduta ju ainult magistrandi staatust, vaid on ülikoolisiseses võimuvõitluses tugev relv, selle mitteläbilaskmine diskrediteerib ka õppetooli, kust töö tulnud ja õppejõude, kes on töö heaks kiitnud.

Kõige enam diskrediteerib see muidugi töö juhendajat… Kõik, mida kaitsmisel kogesin, oli jälk, masendav ja täiesti ebaülikoolilik. Nagu mulle öeldi, oli selline kaitsmine pedas midagi erakordset. Kõivupuu jätkas susimist, püüdes oma aktsioonile õigustust külge kleepida, võib-olla mu kraadigi veel uppi lükata. Olgu siinne rektorile signaaliks kaaluda ühe dekaani ametissesobivust.

 

I sajandil e Kr vallutasid sküütidelt Krimmi stepiosa sarmaadid ja alaanid, praeguste osseetide eellased, 63. aastal e Kr vallutas aga Rooma Hersonesose kui ka teised kreeklaste kolooniad. Pärast Rooma riigi lagunemist 395. aastal läks Krimm Bütsantsi alluvusse, Krimmi stepialad jäid kasaaride rüüstata. Hersonesose, praeguse Sevastoopoli juurde tagasi pöördudes tuleb lisada, et ilmselt siin võttis Kiievi vürst Vassili 986. aastal vastu ristiusu. Selle paiga juurde on praeguseks taaskerkinud uhke kirik, mille nurgakivi panid presidendid Kut?ma ja Putin isiklikult.

Suure rahvasterännu ajal IV ? V sajandil tulevad lisaks hunnidele-kasaaridelele Krimmi gootid. Nad hõivavad põhiliselt Krimmi mägise ala, osa Krimmi rannikust hakatakse kutsumagi Gotiaks. Veel XVI sajandil kuuleb siin gooti keelt; praegugi kohtab Krimmis ja mujalgi Ukraina lõuna osas heledajuukselisi inimesi, kes olevat legendi järgi kõrget päritolu. Pärimuse kohaselt pärinevatki tuntud vene aadlisuguvõsad nagu Golovinid, Govrinid ja Grjasnoid just krimmigootidest.

Kasaaride puhul on aga huvitav mainida, et tegemist on rahvusega, kes võttis vastu judaismi, sest Kasaariat sattus valitsema juudiusuline juhtkond. Kasaaria oli VI ? X sajandini võimas riik, praegust Musta merd kutsuti aga Kasaaride mereks. Kasaariale kuulus peaaegu kogu Krimmi poolsaar kuni aastani 1016.

Kasaaride riigi lagunedes läks osa rahvast Ungarisse, osa jäi paigale. Tänapäevaks on paigalejäänud tuntud karaiimidena, huvitav rahvas, kes järgib vanu judaismi traditsioone. Kui Leedu vürst Vytautas vallutas XIV sajandil Krimmi, siis võttis ta kaasa nii tatarlasi kui ka karaiime, kes teenisid Trakai linna juures põhiliselt vürsti ihukaitsjatena. On huvitav mainida, et esimene Leedu suursaadik taasiseseisvunud Eestis oli karaiim Halina Kobeckait. Karaiimide kõrval peaks mainima hiljem Krimmi asunud samuti juudi usku tatarikeelset, kuid väiksearvulisemat põlisrahvast ? krimt?akke.

Tatarlased tulid Krimmi XIII sajandi alguses, 1237. aastast saadik on elatud Krimmis pidevalt. Kuldhordi koosseisus oli Krimm aastail 1239 ? 1443, 1475. ? 1783. aastani olid krimmitatarlased vasallsõltuvuses Türgist. Krimmitatarlased oli sõjakas rahvas, kelle rüüsteretked ulatusid Moskvani ja kellele pidid andamit maksma ka Vene vürstid. Krimmis arendasid nad välja omapärase idamaise rikkaliku kultuuri. Praegu meenutab seda ehk kõige ilmekamalt imeilus, kaunitesse legendidesse ja muinasjuttudesse mähkunud khaaniloss Krimmi ? Tatari khaaniriigi endises pealinnas Baht?issarais.

Genualased ja veneetslased tulid Krimmi XIII sajandi algul ristisõdade tulemusena. Omavahelistes sõdades olid edukamad genualased, kes asutasid mitmeid ida-lääne kaubandust arendavaid kaubakontoreid. Nende tähtsaimaks keskuseks oli Kaffa (Feodossia), 1363. aastal vallutasid nad aga Sudaki. 1380. aasta genualaste ja tatarlaste lepingu kohaselt läks kogu Krimmi lõunarannik genualaste kätte. Lisaks genualastele tulid, õigemini asustati Krimmi ümber arvukalt armeenlasi, eriti XIV sajandil.

Järgmine suurem rahvaste ränne tabas Krimmi XIX sajandi algupoolel, kui lisaks ukrainlastele ja venelastele värvati Krimmi sakslasi, t?ehhe, poolakaid, pärast Krimmi sõja lõppu ka eestlasi ja lätlasi. Suurimaks rahvuseks n-ö praegustest välisrahvuste seisukohast olid 1897. aasta rahvaloenduse järgi sakslased, keda loendati siis 32 000.

Vahepeal on toimunud Krimmi rahvastikus mitmeid muudatusi, traagilisim 1944. aasta küüditamine, mil põhiliselt Usbekistani küüditati 230 000 inimest, kellest krimmitatarlasi 183 000.

 

 

 

1998. aasta andmete järgi elas Krimmis 1,6 miljonit venelast, 625 000 ukrainlast, 253 000 krimmitatarlast, 50 000 valgevenelast, 18 000 tatarlast ja juuti, 7000 moldaavlast, 6000 poolakat, 5000 armeenlast, 4000 kreeklast, 3000 sakslast. T?ehhe, eestlasi ja lätlasi on alla ­tuhande.

Problemaatiline on lugu põlisrahvaste karaiimide ja krimt?akkidega, keda rahvaloenduse järgi on alla tuhande, kuid kogukonnad peavad oma rahvaarvuks 3000.

Tegelikult ongi nii, et Krimmi rahvaste arvukus muutub kiiresti, eri perioodidel küüditatud rahvused tulevad tagasi. Sellepärast ei saa rahvaloenduse tulemusi väga tõsiselt võtta. Praeguseks on näiteks krimmitatarlaste arv kasvanud 300 000ni, suurenenud on ka kreeklaste ja armeenlaste arvukus. Teadagi põhjustab üksjagu poliitilisi pingeid see, et mõnel rahvusel nagu kreeklastel on tagasipöördumine lihtsam, teistel ? eriti krimmitatarlastel raskem.

Krimmi Autonoomse Vabariigi kohalikul võimul on rahvusprobleeme kuhjaga. Rahvuspoliitilisest seisukohast peab võim arvestama venelastega (neid on ligi 70% rahvastikust), kes neavad Nikita Hru?t?ovi, et see Krimmi 1954. aastal Ukrainale kinkis. Rahva seas on väga levinud mõtteviis, et venelased on aastasadu Krimmi eest verd valanud ja nüüd on venelaste muidugi ?õiglaselt? vallutatud maa ebaõiglaselt ära võetud. Enamik neist soovib kas kiiret taasühinemist Venemaaga või siis pea iseseisva Krimmi Vabariigi moodustamist, mis hiljem võiks vabatahtlikult Venemaaga ühineda. Teisest küljest on Krimm Ukraina koosseisus, kes omakorda püüab igati oma mõju Krimmis suurendada. Tihtipeale on n-ö gigantide heitluses kivide vahele jäänud krimmitatarlased, keda Ukraina püüab igati soosida, Krimmi kohalik võim aga nende tagasipöördumist ja kasvavat mõjukust kahandada. Samas ei puudu ka krimmitatarlaste seas organisatsioonid, kes leiavad, et kõiki XIX sajandist peale tulnuid tuleb käsitada kui okupante ning Krimm tuleks liita pigem Türgiga.

Tegelikkuses kuulub Krimmi Autonoomne Vabariik aga ikkagi Ukraina koosseisu, v.a Sevastoopol, mis allub otse Ukrainale ja kus asub Venemaa ja Ukraina ühine mereväebaas. Vene mõju aga on märksa suurem, ?nagu vanade heade aegade? ihaluski?

Kõikjal kohtab NSV Liidu sümboolikat, Ukraina grivnat nimetatakse rublaks ja vohav vene keel venestab jätkuvalt rahvusi. Nii on väiksemad rahvused, sh ka eestlased, enam-vähem venestunud. Siiski on Krimmi vähemusrahvused organiseerunud oma seltsidesse. Kokku tegutseb Krimmis üle 20 rahvuskultuuriseltside ühenduse, sadu kultuuriseltse, kes on moodustanud oma assotsiatsiooni. Valdav osa neist organisatsioonidest on asutatud aastail 1989 ? 1991; Krimmi Eesti Kultuuriselts on asutatud 1997. aastal.

Krimmi rahvusvähemused ja nende huvid on sealjuures päris hästi esindatud, eriti riigi tasandil. Nii näiteks on olemas Krimmi ministrite nõukogu juures tegutsev rahvusvähemuste nõukogu, Krimmi raada juures tegutsev rahvusvähemuste ja deporteeritud kodanike komisjon, igapäevase rahvuspoliitika teostamiseks aga Krimmi vähemusrahvuste ja deporteeritud kodanike komitee, kelle esimees on valitsuse liige.

Kõige selle juures, mis olemas on, peaks aga mainima tõsiasja, et puudub raha või seda on väga vähe. Ka ei usaldata rahvusvähemuste organisatsioone niivõrd palju, et neid rahaliselt toetataks või nende pangaarvele raha kantaks. Samas on hea, et Ukraina on püüdnud rohkem toetada ja finantseerida Krimmi põliseid vähemusi karaiime ja krimt?akke, kellel on ka põlisrahva staatus. Krimmi rahvuste tulevik võib aga sõltuda hoopis sellest, millise positsiooni võidab seal lähiaegadel ukraina keel. Ukraina keele positsioonide tugevnemine annab väiksematele rahvuskeeltele rohkem hingamisvõimalusi.

(Craig Harbisoni järgi.)

Käesolev Madalmaade kunsti näitus hõlmab Eesti Kunstimuuseumi näitusesaalide kõrval kogu Tallinna linnaruumi. Näitusega kaasnev kataloog juhatab huvilise Nigulistesse ja toomkirikusse, Tallinna raekotta ning linnamuuseumi. Madalmaade kunsti armastuse võti peitub suuresti eespool toodud Michelangelo arutluses. Paljugi, mida me tänapäevases variandis kit?iks nimetaksime, on ajalooproovi läbiteinuna hinnatav, ka siis, kui selle kunsti autor on kolmanda järgu madalmaalane või meie oma meister.

 

Trükigraafika populaarsus

Pia Ehasalu andmetel on tallinlaste XVI ? XVII sajandi varaloendites ainult korra nimetatud kahte vana hollandi maali (1657) ning 18 vana toonitud hollandi gravüüri (1655). Kuid Rootsi kuninga Gustav Vaasa oma alamatele Tallinnasse 1556. aastal saadetud kiri, milles ta palus muretseda talle Tallinnast Madalmaade päritolu akvarelle ja õlitehnikas maale, tunnistab, et kuulu järgi oli neid siin rohkesti. Võib arvata, et tegelikult oli enamus varaloendites nimetatud vasegravüüre Madalmaade päritolu ning võimalik, et neid toonitud gravüüre Gustav Vaasa akvarellide all silmas pidaski.

Kirikukunst on tõestuseks, et XVI ? XVII sajandil hinnati siinmail enamjaolt Madalmaade kunsti eelkõige just seetõttu, et samal ajal tõusuteed alustanud sealne trükigraafika pakkus lugematul hulgal valikuvariante. Juba ainuüksi Hendrik Goltziuse (1558 ? 1616) ja tema õpilaste vasegravüüre publitseeriti tuhandetes eksemplarides. Nii on Goltzius jätnud jälje Kihelkonna, Vigala, Keila kiriku altaripiltidesse ja skulptuuridesse.

1630. aastatel hakkasid Goltziuse ringi maneristlike gravüüridega võistlema kunstiturule paisatud katoliku kiriku apologeedi Peter Paul Rubensi eksalteeritud tundepuhangust kantud loomingul põhinevad vaselõiked. Rubensi hingust, kuigi märksa vaoshoitumal kujul, kui suur meister seda teinuks, kohtame Reigi ja Türi kirikus (analoogne Lüganuse maal on hävinud) ning Tahkuranna kabelis. Illustreeritud piiblid, mida samuti kirikumaalide eeskujuna kasutati, olid valdavalt Madalmaade meistritelt. Sellesama Antverpeni maneristi Marten de Vosi, kelle teose järgi maalitud ?Kaana pulm? on üks käesoleva näituse tähtteoseid, graveeritud Piscatori piibel (1585) oli siinsete meistrite pildisü?eede käsiraamat.

Madalmaalikest eeskujudest on kantud ka Icones biblicae (1625 ? 1627), mida kirjastaja nime järgi nimetatakse Meriani piibliks. See trükiti Lõuna-Saksamaal, kuid kirjastaja Matthäus Merian oli perekondlike sidemetega seotud Hollandi graveerijatega, kes olid ümber asunud Frankfurti. Meriani piibli püha õhtusöömaaja pilti kasutasid maalijad Rakvere, Kulli palvemaja ning nüüdseks hävinud Pöide altaripiltide tegemisel.

Madalmaalastest on Eestis veel kasutatud Hans van Locheni (Ambla) ning Peter de Witte maalil põhinevat Jan Sadeleri gravüüri (Harju-Madise, Haljala kirikus). Need on vaid mõned näited.

Hollandi rahvusgalerii (Amsterdami Rijksmuseum) maalifondi juhataja Jan  Koki sõnade kohaselt tehti XVII sajandi Hollandis viis miljonit maali. Gravüüre oli veelgi arvukamalt. Viimaste järgi Eestis tehtud kõiki pilte üles lugeda pole lihtsalt võimalik.

 

Flaami kunsti ilmekus ja detailirohkus

Miks siis eelistati protestantlike kirikumaalide tegemisel valdavalt siiski katoliiklike meistrite eeskujusid? Kalvinistlikus Hollandis, kus katoliiklik kirik keelatud oli, tegutsesid katoliiklased põranda all edasi ning nende kirikud olid peidetud pürjelimajade fassaadide taha. Amsterdamis töötas väga palju katoliiklikke kunstnikke ning seetõttu pole alati mõistlik tõmmata joont hollandi ja flaami kunsti vahele. Põhjuseks oli ilmselt katoliiklike flaami teoste ilmekus ja detailide rohkus. Ettekujutuse sellest saab anonüümse meistri ?Kaana pulma? silmitsedes. Kunstnik oli osav kujutama nii luksuslikku, pärlitega tikitud pruutkleiti kui ka laual helkivaid metallnõusid. Esiplaani veiniamforad on dekoreeritud antiikmütoloogia stseenidega. Pruudi õhetav, peaaegu läbipaistev nahk on samuti meistrisaavutus.

Paradoksaalne on, et enamik Eestis töötanud meistreid keskendus oma töödes vaid peamisele ? piiblijutustuse edasiandmisele, pööramata tähelepanu ruumile, rõivastusele, nõudele ning isegi mitte tegelaste psühholoogilisele ilmele. Kõik see, mis neid võlus eeskujugravüüride juures, pole leidnud kohta nende endi maalides. Kuid ka sellisel teisenenud kujul on need teosed Madalmaade kunsti ekspansiooni maamärgid.

Iseseisvuse umbmäärane alus  – suitsupakil

Ometigi tundus mulle, et see küsimus pole kiireloomuline, sest kõigepealt polnud ju selge, kui vaieldamatute tagatistega riigist on jutt. Tuletan ajalugu unustama kippuvale lugejale meelde: kuni suveni 1992 polnud ühemõtteliselt kehtivat põhiseadust ja Vene väed viidi Eesti Vabariigi territooriumilt Eesti NSV piirides välja alles aastal 1994. Esitada ülikooli autonoomia detailsemalt olukorras, kus riik ise oli täiesti lahtine asi, paistis olevat ülesanne pilve piiril. Päevakajaliselt tähtsam oli muretseda selle eest, et ülikool või ka näiteks praegune Eesti Kirjandusmuuseum jääks seesmiselt terviklikuks, et neid ei tassitaks struktuurselt laiali.

Lühemalt öeldes jätsin ma Jüri Kärneri soovi kõrvale, kuigi ei pannud käest üldse ära. Pidamata pikemalt aru, kui fundeeritud peab vaimse töö autonoomia või kunsti vabadus õiguslikes detailaktides olema, ütles vaist, et põhiseaduses peab „kogu see värk” olema siiski kajastatud. Pöördusin Hando Runneli poole, kes tunnistas, et ta on kinni võimude lahususe ning tasakaaluga ja rohkem ei jõua. Võimude lahusus tähendas tookord suhteid esmajoones Riigikogu, Presidendi ja Valitsuse vahel (põhimõtteliselt võib see tähendada ka suhteid nn keskvõimu ja maakondade vahel – teema, mille teravust pole võimalik ära nürida), tasakaal mandaatide kontrollitavuse mehhanismi. Mitte nii, et riigi pea on tähtsam kui riigi aju, vaid et riigi juhtimine on esmasem kui sektorid riigi sees.

Ühel päikeselisel keskhommikul tuli Tartu raekoja taga, Pirogovi pilgu all, ent mitu astet monumendist alamal, vastu Riigikohtu tulevane liige ja professor Jüri Põld. Rääkisin talle asjast vähemate sõnadega kui siin kirjas. Ta palus „põhiseaduslikku” lauset. Paberit polnud meil kummalgi, pastakas imekombel oli. Ainsaks kohaks, kuhu see lause kirjutada, oli Jüri Põllu suitsupakk – või mõni muu tarbepaber, igatahes polnud see valge leht –, kuhu siis ilmuski kui mitte kogu § 38, siis vähemasti selle 2. lõige. Paragrahv tervikuna kõlab järgmiselt: „Teadus ja kunst ning nende õpetused on vabad. Ülikoolid ja teadusasutused on seaduses ettenähtud piires autonoomsed”. Nädalapäevad või nii hiljem teatas Jüri Põld, et need laused on omal kohal ja sinna nad ka jäävad.

Vastavad seadused ja igasugused muud tähtsad dokumendid tulid järk-järgult pärastpoole, suurema paketina eriti 1995, mil nende läbiviimist riigikogu suures saalis korraldas esmajoones nüüdne Tartu ülikooli administratsioonidirektor Ph.D. Mihkel Pärnoja. Ma ei tea, kui palju on Mihkel – kuna oleme naabrimehed, kolleegid ja sõbrad, siis nõnda kirjutada on mulle omasem – lugenud Horatiust, kuid ta on korduvalt, nagu me teisedki, käitunud nii, nagu ta teda tunneks, ehk: ka tema teab, kui vajalik võib olla põhimõte „carpe diem!”. Dumas sõnastas selle pisut tooremalt: hea juhuse korral (aga päev võib olla juhus!) tuleb alati juustest kinni haarata. Vististi kõik 1992. aasta põhiseaduse järgsed seadusandlikud aktid reserveerivad kõrgemale haridusele ja üksikutele uurimiskeskustele neile kasulikke autonoomseid õigusi, defineerimata kuskil, mis on vaimne autonoomsus kui fundamentaalne printsiip.

 

Põhimõte „seal”, elu „siin”

Vaimne autonoomia tähendab seda, et loova mõtlemise (paraku võib mõtlemine olla ka hävitav) ahistamine on vägivald ehk võib olla koguni ülekohtune. Muidugi on vägivaldsuse piir alati vaieldav ega pruugi alluda isegi mitte õigusemõistmisele, aga ma seaksin murdekohaks ses suhtes teisitimõtlemise lubatavuse ehk tolerantsi alternatiividele. 38. paragrahvi mõttes seisneb teaduse autonoomia mitmekülgse mõtlemise tagamises eriti seal, kus ühiskond kaldub olema dogmaatiline. Näide?

 Me ei ole öelnud nõukogude võimule nagu August Sang luuletuses „Ja ikkagi” (1957) minevikule:

 

„Ei, ei, sa tagasi ei tule!”

Ja käe ma välja sirutan

ja järele ma möödunule

siis kivi hauda virutan.

 

Me oleme soostunud sellega, et nõukogude võim (mõtlen ideoloogiat, mitte täitevkomiteesid) taandub aegamisi ja vahest see ongi meile jõukohasem.

Sotsioloog või ka sotsiaalantropoloog võiks osata niisugust aeglust selgitada, kuid Eesti sotsioloogid peaksid siis suutma kirjeldada ka omaenese positsioone vähemalt paarkümmend aastat tagasi. Täpselt niisamuti tuleks seda teha ajaloolastelgi, kaasa arvatud ka need, kes uue iseseisvuse algul muutsid „ajaloolase” sõimusõnaks. Sõimu efekt on alati ajutine, see ei ulatu kunagi üle surma. Tookord, umbes 15 aastat tagasi, tähendas „ajaloolane” võhikut, kes ei oska olevikus orienteeruda. Aastal 2007 ilmnes, et „ajaloolane” ei oska endiselt olevikus orienteeruda, ainult et need ajaloolased pole mitte nood kunagised, vaid juba uued – ehkki veel vanemad! Pean silmas, õigemini küll meeles, Arvo Sirendi koostatud koguteost „Eesti põllumajandus XX sajandil. Ülevaade põllumajanduse ajaloost okupatsioonide ajal. Aastad 1940–1990” (Tallinn 2007), millest on saanud praeguse iseseisvuse kestes ilmselt keelatuim trükis. Ajalugu vastu vahtimist!

Öeldagu, mida tahes, kuid ma ei pääse tundest, et Eesti teaduse rahvusvaheline evaluatsioon 1990. aastate algul oli poolik, sest esiteks jäeti ära kõik see, mis toimub teaduse põhjal, ja teiseks jäi kõrvale sisemine revisjon. Uuriti iludusi ja lõustu, mitte silmanägemist ning peegli ehitust. Justkui oleks varjaag alati targem kui kohalik külamees! Teaduse põhjal ja teda jätkates õpetatakse, kuid see ei saa olla protsess väljaspool rahvuslikku alust. Muidu on tulemuseks vastuolu selles, et siinpool Eedenit on mõõdukas innovatsioon küll väga teretulnud, kuna suur teadus on meile üldisemas mõttes „jõukohasem” siiski teisel pool taeva väravaid. Seda vastuolu tookord ei detekteeritud, mille tõttu käesoleval ajal on kergem olla „tähtis eestlane” kui teadlane ja õppejõud ühes isikus. Paraku on teadus igavesti ka kasvatav. Ei ole arukas olla see tark, kellele meeldivad ainult lollakad.

Üks kõrgema hariduse valdkondi, mis pandi toona sulgudesse, oli algupärane kõrgema astme õppekirjandus. Mitte nimetused bibliograafilises mõttes, vaid aine kaetus süsteemipäraste vahenditega iseseisvaks tööks alates esimesest semestrist kuni doktorandistuudiumi lõpuni. Praegu lastakse läbi see viga, et rahvusliku hariduse keelena käsitletakse üksnes õppejõu sõnavara loengus. Kui õpik käsitleb ainet süstemaatilisemalt kui loengukursus, siis on õpiku keel lektori omast määravam. Teekond algupärase õpikuni võib olla aga väga pikk. Akadeemik Harald Keres alustas valitud peatükkidega matemaatilisest füüsikast sügisel 1939. Tema kõvakaaneline raamat pealkirjaga ”Matemaatilise füüsika meetodid I. Kompleksmuutuja funktsioonid” ilmus 1964. aastal veerand sajandit hiljem. Pärast seda on avaldatud mitugi kokkuvõtlikku käsitlust nii kompleksmuutujast kui ka teoreetilisest, sh matemaatilisest füüsikast, ent traditsioonilise õpiku tunnuseks on ikkagi tema lubatavus egiidi all ehk ilmumine grifiga (pr griffe). Enamikku ainetest loetakse Eesti kõgkoolides ilma algupärase õpikuta. Nii-öelda marginaalina.

Võtame kõrvale näite mujalt. Gustav Suits alustas loenguid ja harjutusi poeetikas hiljemalt 1920. aastate keskel, rohkem kui 80 aastat tagasi. Materjal oli kindlasti algupärane, kuid peaaegu kõik hävis sõjatules aastal 1941. Alles 2007. aastal tuli esmatrükis Arne Merilai, Anneli Saro ja Epp Annuse „Poeetika. Gümnaasiumiõpik”. Kas me peame ootama veel 80 aastat kuni ülikooliõpikuni või on ettenägelikum teha kogu eestikeelse akadeemilise õppekirjanduse strateegia üldse ringi?

Paragrahvist 38 põhiseaduses on saanud lahtine pirukas. See viimane süüakse ära. Kuidas jääb §-ga?

 

Reet Varblane: Kunstiakadeemia skulptuuriõppejõudude ja -tudengite algatatud Vabadussõja monumendi  võistluse võidutöö vastase üleskutse puhul on lihtne öelda, et see on hiljaks jäänud, et see rong on ammu läinud. Kuigi spetsialistid, professionaalid, kunstnikud, kunstiteadlased, arhitektid on öelnud õige mitmes kontekstis oma eitava seisukoha välja. Samas tõesti,  tuleb tunnistada, et oma reaktsiooni, kui kuulsin, et just see kavand osutus võidutööks, võiksin võrrelda jaanalinnu reaktsiooniga, kes ebameeldiva asja puhul peidab pea liiva alla, lootes, et siis midagi ei juhtu. Igasugune monument kõneleb ju eelkõige sellest ajast, millal see on loodud. Meie keskväljakule, esindusväljakuks mõeldud paika loodav keskne detail on meie aja ja meie identiteedi märk.

Katrin Kivimaa: Minu reaktsioon oli algul samasugune: panin pea liiva alla ja mõtlesin, et see pole võimalik, et Eesti märgina tahetakse püstitada selline monument. Kordaksin üle, miks valitud töö on nõrk: kõigepealt, see on kunstiliselt  ja  arhitektuuriliselt ebaprofessionaalne. Meedia lükkab selle väite kõrvale, öeldes, et tegemist  on maitse asjaga. Sellise väitega pannakse küsimärgi alla kogu meie professionaalse kunsti- ja arhitektuuriõpetusse vajalikkus ning professionaalne arvamus selles vallas. Monumendi esteetika on vananenud, selle visuaalne keel ei sobi  kaasaegsete arusaamadega avaliku ruumi ja monumentaalkunsti kohta. Kui see oleks püstitatud 1930ndatel, siis oleks see kõnelnud tollest ajast ja selle esteetilistest-sümboolsetest eelistustest, kuid nüüd, 70 aastat hiljem, tekib küsimus, kelle jaoks see monument on püstitatud. Selle sümboolika on ühelt poolt kitsas, teiselt probleemsete konnotatsioonidega. Esiteks, tegemist on militaarse sümboolikaga. Kohe tekib küsimus, miks peab meie vabadust aastal 2008 sümboliseerima militaarne monument. Teiseks, tegemist on linnaruumi vallutava ja tohutu suure monumendiga, mis kahjuks seostub ajalooliselt  totalitaarsete riikide kunstikeelega. Seda fakti oleks rumal eitada. Küsimus ongi, mis on see sõnum, mille tahame endale ja kogu maailmale edastada?

Kui avalik pöördumine  meediasse lasti, siis hämmastas mind Mart Laari vastuartikkel EPLi online’is pealkirjaga „Käed eemale meie monumendist!”. Ma ei tea, kas Mart Laar oli ise selle pealkirja pannud või oli seda meedia teinud, kuid see tekitas kõhedust. See pealkiri muudeti pärast küll ära, kuid ikkagi, kes on need „meie”, kellele vastandatakse Eesti loovintelligente ja haritlasi, kes on pöördumisele alla kirjutanud? Kas see on  poliitikute kitsas ring?

R. V.: Kui nüüd küüniliselt spekuleerida, siis on sellele lihtne vastu öelda, et rahvaküsitluse tulemusena saaksime rohkem monumendi pooldajaid kui sellele vastuseisjaid. Kuigi olen veendunud, et pooldajate enamus, tulihingelised monumendi kaitsjaid, ei kujuta ette, kuidas selline hiiglaslik monstrum (24, 5 meetrit kõrge) hakkab Vabaduse väljaku kontekstis mõjuma. Üks asi on näha kolmemõõtmelist projektsiooni, teine on aga reaalsus.

Andres Kurg: Vabaduse väljak on iseenesest väga probleemne asukoht, konflikt uue planeeringu ja monumendi vahel on sinna juba eos sisse programmeeritud: uuest väljakust pole kõneldud mitte traditsioonilise esindusväljaku diskursuse kaudu, vaid eelkõige kaasaegse demokraatliku linnaruumi ning inimestele avatud territooriumi mõttes: „Teeme väljaku jalakäijatele vabaks!” Vabaduse väljakule on pea võimatu sellist monumenti paigutada. Monumendid ei saavuta oma mõjuvust mitte iseenesest, vaid keskkonna tõttu, selle tõttu, kuidas need on linnaruumi n-ö lavastatud. Sammaste ja obeliskide puhul on alati appi võetud teljelisus, pikalt ja kaugelt avanevad vaated vertikaalidele. Näiteks võib mõelda Pariisi Concorde’i väljaku peale. Sealne obelisk mõjub just sellepärast, et on asetatud ristuvatele kiirtele, sama moodi on linnaehituslikul teljel Riia Vabadussammas. Vabaduse väljakul on selline koht ainult Estonia puiesteelt Kaarli puiestee poole tulles, aga seal on Vabaduse kell juba ees. Kõige parem vaade praegu kavandatavale monumendile avaneb linnavalitsuse akendest või siis, kui tulla välja Kunstihoonest või Ku-Ku klubist. Monumendi kohta on mitmed korrad varemgi otsitud: on pakutud välja variante, et Jaani kirik tuleb lammutada ja sinna paigutada obeliskile taustaks monumentaalne sein jne. Kuid Alveri-Trummali-Kaasiku projekteeritud väljaku variant ei näinud ette kiriku lammutamist, ei näinud üldse ette  hiidmonumendi kohta, vaid see oli tagasihoidlikult paigutatud bastionide piirkonda. Siin on kaks täiesti erinevat linnaehituslikku lähenemist.

Jan Kaus: Selles konfliktis võib osapooled jagada tekstuaal­seteks ja kontekstuaalseteks: tekstuaalsed näevad objekti, visuaalset kujundit mõistma õpetatud inimesed oskavad näha seoseid, konteksti. Suurem osa inimesi ei oska Vabadussammast kontekstis näha, arvatavasti ei mina ega piiskop, aga ma tean, et on inimesi, kes seda oskavad.

R. V.: Aga kas loodav Vabadussammas saab olema selline, kus sa tahaksid käia: võtta näiteks oma lapsed ja minna pühapäeval sinna jalutama?

J. K.: Tallinn ongi suures osas selline paik, kus ei taha käia. Suur osa praegustest ehitistest eirab ja lõhub konteksti, mängib seda ümber. Selles mõttes sobib loodav monument siinsesse painavasse atmosfääri. Aga kas sellist vaba ruumi kokkusurumist on vaja teadlikult juurde luua?

Mina näen peamist probleemi meedias, kus on seda avalikku pöördumist püütud marginaliseerida. Üks ebameeldivamaid juhtumeid on Päevalehe artikkel, kus Heikki Suurkask nimetas üleskutsele allakirjutanuid stalinistlikeks ateistideks, rääkimata kurvast faktist, et Ainar Ruussaar klammerdus oma rünnakus jälle selle „purgi” külge – professionaalid kasutamas netipööbli sõnavara. Millal ilmub ajakirjanik, kes nimetab meid kõiki pederastideks? Kurb ongi see, et meedia sildistab, aidates kaasa jäigale vastandamisele, ei osuta peentele erisustele. Kui marginaliseerida arhitektide-kunstnike arvamus elukaugete marginaal-tuiamite piiksumiseks, siis tekib tõesti küsimus, kas meile on vaja professionaale, kes on õpetatud mõistma linna kui esteetilist tervikut. Mina kirjutasin alla eelkõige solidaarsusest kunstnike ja arhitektidega, sest keda veel usaldada. Kuna tegemist on kontekstuaalselt keskse kohaga, siis kujuneb sellest monumendist dominant. Küsimus pole ju selles, et midagi tahetakse keelata, vaid peenemate nüansside ja erisuste väljatoomises.

K. K: Praegu luuakse kiirustades valitsuse surve abil midagi, mis peab kujunema meie pealinna esinduskohaks ja mis hakkab looma ruumilist ja sümboolset identiteeti mitte ainult meile endale, vaid ka külalistele. Sellest ei saa ainult konkreetse ruumi kujundaja, vaid see satub postkaartidele, turismibrošüüridesse jne. Sellest saab oluline märk, mis hakkab kujundama Eesti mainet ka väljaspool, ja seetõttu me ei saa öelda, et see on üks juhuslik monument paljude teiste seas. Seega peame endale küsima: millist sõnumit hakkab see monument piltkujutisena levitama, millise imago see loob Eesti Vabariigile laiemalt. Nii mina ise kui teised kolleegid on teinud katseid lääne õppejõudude ja kunstiteadlastega: kõigi esimene reaktsioon on hämming, kui nad kuulevad, et monumendi kavand kuulub praegusesse Eestisse – nemad paigutaksid selle (nii sümboolika kui kasutatud kunstikeele alusel) hoopis natsi-Saksamaale või Mussolini Itaaliasse.

R. V.: Vaatamata sellele, et see monument on ametlikult Vabadussõja monument, mälestusmärk, neile, kes 90 aastat tagasi Eesti iseseisvuse eest võitlesid ning ka oma elu hinnaga selle meile tõid, on demagoogia, kui tahetakse luua praegu midagi, mis võiks meeldida Vabadussõjas võidelnutele.

J. K.: Nii võiks ju ka Madisepäeva lahingu monumendi juures hakata mõtlema, et kas praegune võinuks meeldida tollastele inimestele.

Problemaatiline on see, et vastuarvamust püütakse marginaliseerida veel nii, e
t seda vastandatakse eduka Eesti tulevikumudelile, praktilisele kapitalismile: lubasime, tegime ära, teised ainult vingusid. Intellektuaale seostatakse endiselt äbariku stereotüübiga.

Teiselt poolt, eks kunstirahvas moodustabki puht arvuliselt marginaalse grupi, aga antud küsimuses ei saa professionaalide seisukohta vähendada mingite arvudega – „näe, ainult 5000 allkirja” vms.

K. K.: Marginaliseerimisel ja sildistamisel on eriti netikommentaarides ka teine aspekt, see on stalinistlikku retoorikat kasutav marurahvuslus (või selle loosungitega vehkimine): kõik, kes seda sümbolit ei taha, on automaatselt riigi ja rahva vastased.

J. K.: Mina olen rahvuslikult meelestatud: tahan, et mu lapsed siin kasvaksid, räägiksid eesti keelt ja abielluksid eestlastega. See ei tähenda, et ma pean kõnealust monumenti pooldama.

K. K.: XXI sajandi alguse rahvuslik identiteet peaks toituma avatusest, aga mitte suletusest ja vimmast teiste vastu. Kõik need, kes on üleskutsele alla kirjutanud, juhivad tähelepanu sellele, et antud kujul ei ole monumendil eestimaalaste kogukonna jaoks ühendavat tähendust ning usuvad, et eesti vabadusvõitlust saab tähistada professionaalselt kõrgemal ning sümboolselt laiemal moel.

A. K.:  Ma tahaksin korraks vaadata ka kunstnike poole: kunstnikel on raske selle teemaga suhestuda, sest kaasaegne skulptuuri- ja ka arhitektuuridiskursus on läinud selles suunas, et luuakse rõhutatult mittetähistavaid objekte, mis taanduvad mitte kedagi kõnetavateks linnakujunduselementideks. Sellele vastukaaluks tulevadki siis need asjaarmastajate  XIX sajandi võtmes  tööd. Otsides nüüd õnnestunud eeskujusid mujalt maailmast, kus kohtuksid kaasaegne kunsti keel ja monument, siis pea kõikidel juhtudel on tegu memoriaalidega, nagu Viini või Berliini holokausti memoriaal. Sellise jaatava monumendi loomine vabadusele on omamoodi pretsedenditu juhtum.

K. K.: Konkursi tingimustes oli juba teatud vastuolu: Vabadussõja võidusammas, mis pidi tähistama ka laiemalt vabadust.

A. K.: Ei tea, kas see on jõuetus või võimatus luua uusi kujundeid ning seetõttu minnakse vanade, tuntud kujundite juurde tagasi.

K. K.: Kuid küsimus on ju selles, millised kujundid valitakse: kas militaarsed või rahumeelsed? Kas vastuolulise minevikuga sümbolid või sellised, mille negatiivne tähendus on minimaalne? Ka minevikust saab valida erineva tähendusväljaga kujundeid ja need hakkavad tulevikus erinevalt kõnelema.

R. V.: Kuigi tõde on ka see, et viimaste konkursside puhul ei ole tõepoolest jäänud meelde midagi, mis oleks teiste seast peajagu üle olnud.

Omamoodi sümptomaatiline on seegi, et samal ajal meie Vabadussõja samba võistlusega korraldati ka Lätis monumendi konkurss: kommunismiohvrite monumendi võistlus.  Kuid see oli rahvusvaheline konkurss ning selle tingimustes oli eraldi välja toodud, et soovitatakse kasutada nüüdiskunstile omaseid materjale ja väljendusvahendeid, praeguse kunsti keelt.

A. K.: Kuid ka see on memoriaal.

R. V.: Vabaduse monumendist kõneldes on ilmne näide Ameerika Vabadussammas, aga see püstitati sada aastat tagasi.

A. K.: Monument kui žanr on kogu modernismi aja, XX sajandi olnud probleemiks. Klassitsismis olid reeglid selged ja monumente püstitati nende järgi. Nii nagu alati oli tehtud. Ühel hetkel aga enam ei teata, mida teha: Gropiuse või Mies van der Rohe abstraktsed eksperimendid enam ei tööta, need jõuavad selliste õõnsate retooriliste võteteni nagu see Eero Saarineni kaar Saint Louises. Kui autoritaarsed režiimid kõrvale jätta, siis ehk ainsaks perioodiks on 1970.-80. postmodernism, kus monumendi žanr sai uue eluõiguse, aga seal on juba irooniline noot juures. Täiesti arusaadavalt on loojad ka ise peata olnud.

K. K.: Kuid kõigi nende poolt- ja vastuargumentide, süüdistuste jne juures on üks positiivne moment: Eesti kodanikud on näidanud, et nad ei ole apaatsed. Usun, et mitmed inimesed, kes on emotsionaalselt end praeguse kavandiga sidunud, loobuksid sellest, kui neile pakutaks välja arvestatav alternatiiv. Praegu tundub, et selleks ei anta lihtsalt võimalust. 

Üles kirjutanud Reet Varblane