Edasi läks esinemisjärg jälle orkestri kätte, kes mängis Corelli kuueosalise kirikukontserdi, Concerto grosso op. 6 nr 8 g-moll alapealkirjaga „Jõulukontsert”. Soleerisid orkestri oma esiviiuldajad Elar Kuiv ja Mail Sildos, tehes seda veenvalt. Siiski pean siinkohal avaldama ühe probleemi, mille kallal murdsin pead seda teost kuulates ja ka hiljem. See on kõrgemate poogenpillide intonatsiooniline ebatäpsus. Kas tuleneb  see probleem barokkviiulite akustilistest iseärasustest (oletan, et need on tundlikumad kui kaasaegsed või kaasajastatud viiulid ja püsivad selle võrra halvemini hääles), kiriku akustikast või minu kõrvast, igatahes ootasin ajastu instrumentidelt erilist, kerget, kuid ühtset kõla, millega olen harjunud Kesk-Euroopa tipp-barokkorkestrite puhul. Selle teose puhul ma aga kõrgemate poogenpillide kõla nautida ei saanud – see polnud homogeenne, vaid intonatsiooniliselt kuidagi  harali. Fraseerimine ja terviku kujundamine oli seevastu kenasti paigas.  

Ja lõpuks Bachi motett „Singet dem Herrn ein neues Lied” BWV 225. Orkester täienes puhkpillidega ja koor teise koori jagu lauljatega. Nüüd ununesid kriitikamõtted orkestri  suhtes, sest saatefunktsioonis esineti suurepäraselt. Ka koor väärib ainult kiidusõnu. Kui eelmise moteti puhul võis veel aimata, et esitajad on lihast ja luust inimesed (nt mikroskoopiliste intonatsiooniväreluste tõttu sopranitel), siis siin võis kuulda inglite paitust. Motett kulges algusest lõpuni hea hooga, akustilises tasakaalus, vokaalselt täpselt, väljendusrikka fraseerimise ja vormilise selgusega. Oli lihtsalt ilus kuulata.  

Kogu kontserdi eest aitäh dirigent Daniel  Reussile, kes oskas tähelepanu hoida mitte endal, vaid oma juhitavatel muusikutel. Ja eelkõige muusikal, mis kandis Issanda ütlusi.