Isolatsioon on olnud selle aasta teema. Inimesed isoleerivad end nähtamatust vaenlasest ja üksteisest. „Isolatsioon on hea,“ kinnitavad ametiisikud, „isolatsioon päästab elu“. „Eraldatus tuleb välja kannatada, sest kaalul on palju,“ manitsevad meditsiiniinimesed. Kaasinimese vältimisega näitad, et hoolid: kui tuttav tuleb vastu, siis annad teisele poole teed minnes talle teada, kui väga teda austad.

Õpetatakse, kuidas isoleerumisest tekkinud surutisega toime tulla, kuidas üksindusse määratud lähedasi, eriti vanainimesi, meeles pidada. Tähelepanu pööratakse isolatsiooni varjukülgedele: ängistusele, depressioonile, lämmatavale üksluisusele, suhtlemisvaegusele ja koduvägi­vallale. Kuidas rahuldada oma põhivajadused eraldatuse imperatiivi ajal? Kuidas puudutada ja saada puudutatud, kui inimestel tuleb hoida kaks meetrit vahet?

Sundisolatsioon on esile toonud ka eraklikkuse parema poole. Vabanenud on tohutult palju aega, mida pühendada enesele ja lähedastele, õppida lähemalt tundma oma partnereid, vanemaid ja lapsi, teha oluliste inimestega koos asju, mis lähendavad. Lõpuks ometi saab süveneda sellesse, mida oled alati tahtnud teha, aga pole selleks kunagi aega leidnud, pühenduda lõpuks ometi loomingule või hobidele, ilma et sisehääl naaksuks, et miks sa siin aega raiskad. On aeg õppida vähesega välja tulema, unustama Mercedesed, uhked reisid ja mõttetud staatuse sümbolid. Paadunud urbanist sukeldub kirega potipõllundusse või peab kanu. Mõõdukas askees ja maharahunemine, moodsa aja kiiretest rütmidest väljaastumine, on lausa luksus: saab pöörata pilgu teadvuse sügavamatesse kihtidesse ja vaimuvallast välja õngitseda kauneimad mõtted. Kellega oleks siis veel toredam seltsida, kui mitte maailma kõige intelligentsema inimesega – iseendaga? Ja kui vaimu panna ei viitsi, siis võib lihtsalt veeta aega linnast väljas, avada tšakraid värskes õhus. Kuna isolatsioonis Eestimaal ei jaurata nädalalõppudel nagu tavaliselt, siis kostab konnade krookseid, kevadlindude vidinaid, suurte kalade salapäraseid mulksatusi, sokkude kiima­huikeid.

Aga maad on võtnud veel üks isolatsiooni vorm, millel on tumedamad varjundid – vabatahtlik vaimne isolatsioon. Isoleerutakse maailma puudutavatest uudistest ja enese proovile panekust, informatsioonist ja ideedest, kõigest sellest, mis ei kattu inimese maailmapildiga. Lukustatakse end loogika ja ratsionaalsuse eest. Keeldutakse maailma nägemast selle komplekssuses ning allutakse lihtsustustele, nagu „kõik naised ongi hullud“ või „maailm on hukas, sest lapsed pole enam vitsa näinud“. Nad nimetavad seda uhkelt skeptitsismiks või talupojatarkuseks või terveks mõistuseks, aga enamasti pole sellel midagi pistmist talupoegade ega tarkusega, pigem on see mõttelaiskuse õigustamine. Skeptilisusele vaatamata hakkab isolatsionist keerulisele teaduslikule seletusele eelistama teadmamehi ja kõiksugu umbluuteooriaid, sest need seletavad asja lihtsalt ära. Konservatiivne isolatsionist keeldub uskumast, et muutuv maailm paneb kohanemisvõime aina uuesti proovile, kui tunnistab kehtetuks osa põhiväärtusi. Miski on sellepärast hea, sest „põlvest põlve on see alati nii olnud“ või „nõnda kirjutatud on“. Vankumatu kord annab küll turvatunde, aga ei mõju ülemäära hästi teisele ellujäämisstrateegiale – kohanemisele.

Isolatsionist usub, et mina ja maailm ei käi kokku: enese (ja oma grupi) eraldamisega globaalsest võrgust olen mina ise turvatud. Ajal, kui maailmas on hädatarvilik globaalne koostöö, leiab isolatsionistist riigijuht olevat vajaliku juhtmed rahvusvahelistest organisatsioonidest välja tõmmata ja pöörduda endasse. Ta arvab, et nii riike kui ka inimesi ei valitse mitte solidaarsus, sõprus, lojaalsus ja hea tahe, vaid ainult huvid ja looduslik valik. Pole sellist asja, nagu win-win-olukord: kellegi võit on kellegi vääramatu kaotus. Kui ükskord piirid inimeste ja riikide vahel uuesti lahti tehakse, ei pruugi isolatsionismi ketid kollektiivse teadvuse küljest nii kergesti lahti tulla.