Ajalooliselt olid tänapäeva Jordaania, Palestiina, Süüria ja Türgi kristlikud piirkonnad. Vana-Rooma keisririigi Aafrika provintsides (tänapäeva Liibüa, Tuneesia, Alžeeria) oli kristlus üsna levinud. Tänapäeval on kristlasi Süürias vaid 9%, Liibüas 3%, Iraagis 3%, Iisraelis 2%, Jordaanias 6% ja Liibanonis 36%. Viimases on ilmselt oma mõju jätnud 800 aastat tagasi toimunud ristisõjad, mil püha pärimuse (uue  testamendi) ajel prooviti rajada kristlikke riike. Katse kestis kakssada aastat ja kukkus läbi. XX sajandil tehti uus katse. Seekord rajati vana testamendi toel Iisraeli riik. Katse kestab 63. aastat. Selle tulemused saame teada ehk lähema saja aasta jooksul. Aegade jooksul hakkas islamiseeruma ka tänapäeva Euroopa. Berberid hõivasid peaaegu kogu tänapäevase Hispaania ja Portugali. Sealt oli islam siiski sunnitud lõplikult taanduma pärast Granada emiraadi langemist  kristlaste kätte 1492. aastal. Seejärel aeti maurid Hispaaniast välja ja juudid läksid suures osas muslimitega kaasa.         

Ajal, mil muslimeid Pürenee poolsaarel välja aeti, hakkas islamiseeruma Lõuna-Euroopa. Sellest ajastust on meil valdavalt islamiusuliste  riikidena kaks albaanlaste riiki: Albaania ja Kosovo. Islamiseerunud slaavlasi esindab Bosnia ja Hertsegoviina, kus peaaegu pool elanikest on muslimid. Riik on muutumas islamiski eelpostiks Euroopas. Omaette nähtust kujutab enesest Türgi, kus kristlasi on vaid umbes 100 000. XX sajandi alul oli Mustafa Kemal (Atatürk) rajanud Türgis ilmaliku riigi. Türgi riik lahutas küll 1924. aastal kiriku riigist, kuid vabanes enne seda kristlastest elanikkonnast.  Eelmise sajandi alguses moodustasid türklased tänasel Türgi alal enamuse vaid Angora (Ankara) piirkonnas ning Anatoolias. 1915. aastal küüditati poolteist miljonit armeenlast Süüriasse, kus paljud hukkusid või pagesid välismaale. Kreeka-Türgi sõdade tulemusel sunniti lahkuma umbes miljon kreeklast. Tänaseks on Türgi türklaste ja kurdide riik.     

Islam on probleem lääne demokraatlikule ühiskonnale. Islam tähendab rahu. Rahu on islam kuulutanud oma algusest peale. Paraku  pole rahu mõeldud kõigile vaid nende jaoks, kes on õiget usku. Teatud mõttes on islamil ja marksismi praktikal mitmeid ühisjooni. Nõukogude Liit oli „maailma rahuvõitluse” esirinnas, paraku hambuni relvis ja iga hetk valmis jõudu kasutama. Islam peab end usulise mõtte tipuks, kus on ühendatud parem ja täiuslikum osa jumala tundmisest. Islam ei ole (usu)salliv Euroopa mõistes. Islamisse võib astuda, kuid sealt ei saa lahkuda. Lahkujate karistus on surm.  Hõimuusulised (paganad) ja ilmalikud inimesed pole elu väärt. Niisugust asja nagu ilmalikkus ei ole araabia keeles otseselt olemas. Seda tõlgitakse kui „usu puudumist’’, mis on kõige jumalasalgavam elulaad. Ka need inimesed ei ole elu väärt. Meil Eestis on põhjust seda teraselt silmas pidada. Nõukogude Liit ei sallinud samuti neid, kes, valinud kord sotsialismitee, tahtsid sellelt ära pöörata. Karistama saadeti sõjavägi Ida-Saksamaale, Ungarisse, Tšehhoslovakkiasse,  Afganistani. Tänasel islamismil pole nii laia haaret, kuid seda põhimõtet rakendatakse jõukohaselt.         

2006. aastal äratas tähelepanu Abdul Rahmani juhtum Afganistanis. Töötades läänes, otsustas ta astuda ristiusku. Kui ta tuli  Afganistani oma perele järele, võtsid Hamid Karzai võimud ta kinni ja mõistsid usust taganemise eest surma. Mees olekski üles poodud, kui USA merejalaväelased poleks teda jõuga vabastanud. Saatuse iroonia seisneb selles, et lääs peab Karzai režiimi ülal. Lõuna-Sudaanis tapeti viimase Lõuna-Põhja sõja ajal aastatel 1983–2005 kaks miljonit inimest, mis tähendab relvitu elanikkonna valimatut hävitamist. Kuna lõuna elanikud on valdavalt hõimuusulised, siis  pole nad tõsimuslimi meelest täisväärtuslikud inimesed. Siit ka halastamatus. Euroopas ja Ameerikas lõhkevad pommid ning mõrvad on samuti üks islamita maailma karistamise viise. Islam ei anna usulist valikut naistele ja lastele. Islami mehest sündinud lapsed usku valida ei saa, nemad on muslimid. Muslimi naine võib abielluda vaid muslimist mehega. Muslimist mees võib abielluda muslimist, kristlasest, juudist, zoroastristist või hinduistist naisega.  Nende lapsed on muslimid. Selline demograafiline tee pidi prohvet Muhamedi arusaamist mööda muutma maailma ajapikku ainitiselt islamlikuks. Ususallivus islamis piirdub „raamaturahvastega’’ ning need on islamile vaimselt allutatud ega saa olla islami kõrval võrdväärsed. Jutt käib kristlastest, judaistidest, zoroastristidest ja hinduistidest. Nõukogude marksism talus samuti mitmeid maailmavaateid,  millega tehti koostööd ning väideldi. Selleks olid sotsialistid, rahuliikumised, rahvuslikud vabadusliikumised jne. Neid taluti, kuid marksistliku täiuseni ühiskonna käsitlemisel ei küündinud neist marksistide arvates keegi. Marksismile vaenulikesse ja laostavatesse ideoloogiatesse (kapitalistlik kord) oli suhtumine ühene – need tuleb hävitada. 

Paraku on islamil ja marksismil oluline erinevus: marksism oli ajaloolises mõttes hiline ja juurdumatu nähtus, islam on aga juurdunud  üle tuhande aasta. Sisuliselt on islami sallivus muu maailmavaate allutamise sallivus. See ei anna inimestele maailmavaatelisi vabadusi ja valikuvõimalusi ning on seetõttu praegusel kujul lääne ühiskonnale sobimatu ja ohtlik. Lääs on islamiriikidega ilmselgelt vaimselt kimpus. Lääne liberaalsete väärtuste vaatepunktist ei tohiks islamimaailma autokraatiat toetada. Samas on demokraatia toetamine kaasa toonud läänevaenuliku poliitilise islami võimuletuleku.  Iraan on ehe näide. Šahh Reza Pehlevi alustas 1963. aastal riigi kaasajastamist (valge revolutsioon). 1975. aastal kuulutas šahh Iraani ilmalikuks riigiks. See oli tagurlastele liig mis liig. 1978. aastal hakati massirahutuste harjal nõudma demokraatiat, et järgmisel aastal kuulutada demokraatliku rahvahääletuse käigus välja islamivabariik. Riiki hakkas juhtima Prantsusmaal pagendusest naasnud usumees ajatolla Homeini. Sellega oli demokraatial lõpp.  Nüüd on vaja valimistel kandideerimiseks vaimulikest koosneva kogu luba: nood teevad kindlaks kandidaadi ustavuse islamirevolutsiooni (vrd Oktoobrirevolutsiooni) saavutustele. Kaksteist juhtivat islamitundjat moodustavad aga kõige mõjuvõimsama riigiorgani – järelevalve nõukogu, mis kontrollib kõige vastavust islami seadustele.     

Iraagis valitses diktaator Saddam Hussein, Araabia Taassünni Sotsialistliku Partei Iraagi tiiva juht, sunniidi vähemuse esindaja. Iraagis kehtis ilmalik riigikord, mis terroriseeris oma kodanikke ja rüüstas Kurdistani, keelas šiiitide palverännakud pühadesse linnadesse Kerbelasse  ja Najafi. 2003. aastal Hussein kukutati ameeriklaste eestvedamisel. Okupatsiooni tingimustes kehtestati habras demokraatia, mis andis lõpuks võimu šiiitide enamusele. Viimane kuulab salamahti USA verivaenlase šiiitliku Iraani nõuandeid. Kuulutati välja islamivabariik. Lääs kulutab Iraagi abistamiseks igal aastal miljardeid dollarid kuid läänesõbralikumaks riik eriti muutunud ei ole. Pole teada, mis saab NATO vägede lõpliku lahkumise järel.  Keeruliseks on osutunud olukord Afganistanis. NATO poolt 2002. aastal võimule toodud Hamid Karzai kehtestas islamivabariigi. 

Demokraatia kehtestamine pole osutunud  kuigi õnnestunuks. Lääs on selle režiimi võimulhoidmiseks kulutanud kümneid miljardeid dollareid ja üle 2300 sõjaväelase elu. Paraku tuleb 90% oopiumist endiselt Afganistanist. Segaduste lõppu pole näha. Hiiliv islamism pureb Türgit, kus Õigluse ja Arengu Partei Recep Erdoğani eestvedamisel nõrgendab demokraatia tugevdamise käigus armee rolli ühiskonnas. Armee on senini olnud riigi ilmalikkuse tagatis Atatürgi ajast alates.  Tuneesias kukutati korrumpeerunud president ben Ali. Ta tagas ilmaliku riigi toimimise. Demokraatia tingimustes see nii kindel enam ei ole, kuigi ühiskond on Euroopaga üsna sarnane. 20% kõrgharidusega inimesi n
ing Aafrika madalaim sündimus. Olukord sarnaneb 1968. aasta üliõpilasrahutuste ajastuga Euroopas. Egiptuse rahutuste ajal kutsusid nii Ameerika Ühendriigid kui ka Saudi Araabia president Hosni Mubarakit võtma kuulda protestijate  häält ja laiendama demokraatiat. USA huvi oli tugevdada läänelikku demokraatiat, Saudi Araabia tahab vabu käsi tagurlikule Muslimi Vennaskonnale, mis on hetkel mõjukaim opositsioonijõud.     

Tegu on paljudes riikides tegutseva äärmusliku muslimi poliitilise liikumisega, kes tappis eelmise Egiptuse presidendi Anvar Sadati. Mubarak on neid jõuga vaos hoidnud. Jordaanias mindi esialgu peaministri kallale, sest kuningas Abdullah II on prohvet Muhamedi  järeltulija. Tema kallale tubli muslim otseselt minna ei saa. Alžeerias võitsid islamistid (Islami Päästerinne) lääne survel läbi viidud demokraatlikud parlamendivalimised 1991. aastal. Sõjavägi haaras selle peale võimu ja puhkenud kodusõjas oli 100 000 ohvrit. Sõja järel hakati rohkem järgima islami reegleid. Nüüd ootavad islamistid ilmselt uut võimalust. Võiks kõnelda veel Jeemenist, Süüriast või Pakistanist, kuid see ei lisaks üldpildile midagi olulist.   

Lääs on kulutanud palju raha islamimaailma kaasajastamisele, hinnanguliselt kolm  triljonit dollarit, talunud autokraatlike riikidekorrumpeerumist, demokraatia ja inimõiguste eiramist. Paraku ei saa see kesta lõputult, pealegi on tulemused kesised. Lääs toetab suurte summadega demokraatia arengut, kuid rahastab sellega võimu libisemist islamistide kätte. Nende sallimatus on samas läänele otsene oht, sest islamis pole valgustusaega olnud. Tagatipuks on USA kindlamad liitlased äärmuslikud islamiriigid nagu Saudi Araabia, kus demokraatiast  mõtleminegi on kõikenägeva Allahi palge ees selge patt. Mida teha selles olukorras? Kui islamimaailmas valgustusaega ei tule, liigub kõik uue mauride väljaajamise suunas Euroopast või …