Juuni lõpus toimus Tartus mänguasja­muuseumis ja kirjandusmuuseumis sümpoosion „Kodukujutlused Nõu­kogude Eestis: kultuuripraktikad ja inimkogemuse ainutisus“. Teadusliku aruteluvormiga eksperimenteerinud plenaar­ettekande pidas Briti kultuuriuuringute juhtivaid teadlasi, Sussexi ülikooli professor Ben Highmore.

Prof Highmore oli lahkelt nõus jagama oma mõtteid Sirbi lugejatega.

Teie 2000. aastal kaitstud doktoritöö ja mitu hilisemat igapäevaelust kirjutatud raamatut¹ algatasid Suur­britannias argielu-uuringute laine. Miks hakkasid igapäevaelu ja kodused asjad ühtäkki huvitama?

Vastasin oma argielu ja kultuuriteooriat käsitleva doktoritööga 1990ndate intellektuaalsetele vaidlustele. 1970ndatel ja 1980ndatel valitsesid üldised ühiskonna- ja kultuuriteooriad, nt marksismi eri vormid ja võimuteooriad, mis põhinesid suuresti ülalt-alla-põhimõttel. Kultuuri ja ühiskonna toimimist mõisteti Louis Althusseri ja Michel Foucault’ ideede järgi. Mina ja minusarnased igapäevaelu uurimisest huvitunud ei tulnudki välja mingi uue mõtteviisiga, pigem vaatasime ajas tagasi varasematele aruteludele ja ideedele. Sealt on pärit ajalugu altpoolt (history from below / people’s history), varased naisuurimuse tööd jne. Meie arvates ei selgitanud „superteooriad“, mis suruvad kõik võimu, teadmiste või ideoloogia katuse alla, inimeste igapäevaelu. Argielule keskendumine lubas ka teistel teooriatel hakata kultuuriuuringutes kaasa rääkima. Nii said kultuuriuuringutes tuntuks sotsiaalajaloo eri vormid – ajalugu altpoolt, aga ka vähetuntud tööd tänapäeva Prantsusmaalt, nt Michel de Certeault.²

Kas argielukogemuse ja kodukujutuse põhjal saab midagi üldist järeldada kultuuri kohta? Kuidas olla kindel, et tegu on millegi üldisemaga kui pelgalt mõne inimese kombed?

Sellele võib vastata kahel viisil. Esimene puudutab ideed kujutlusest. Maailm, nii nagu me seda ette kujutame, on mõistagi isiklik, aga just nimelt põhjusel, et see on seotud kujutlusvõime ja -piltidega, on see ka kultuuriline. See on viis, kuidas kultuuri tunnetatakse ja kogetakse. Ent selle kujutlusliku suhte kõrval on ka materiaalne side – asjade maailm koos sinna juurde kuuluvate tavadega. Tihti on võimatu eristada kujutluslikku materiaalsest. Suurbritannias toimub alates 1908. aastast iga-aastane „Ideaalse kodu näitus“ („Ideal Home Exhibition“). Kunagi näituse algaastail kirjutas kuningas näituse kataloogi suuresõnaliselt, et „rahvusliku uhkuse alged võrsuvad rahva kodunt“. Mis on aga rahvus ja rahvuslik kultuur, kui mitte kõik need inimesed, kes elavad oma elu argises keskkonnas? Kui mõelda ühisele kultuurile, tuleb mõelda toidule, söömisele, lastekasvatusele, sellele, mida peetakse kodutööks. Otsus, kas jätta laps tundideks tuppa nutma või minna teda lohutama, on osa rahvuskultuurist – vahel ka rahvusvahelisest kultuurist, kui mõelda dr Spocki kasvatusideedele, mis levisid väga laialt.³

Mõnikord mõtlen, et see, mida peame kõige isiklikumaks, nt katsumused, millega mõnel eluhetkel silmitsi oleme, ongi kõige ühiskondlikumad ja kultuurilisemad. Töötan suure arhiiviga Mass Observation Archive, mis kujutab endast päevikukogu.⁴ Toon näite päevikust, millega praegu tegelen: 1980. aastatel vaevavad üht kuuekümnendates naist abieluraskused. Ta tahaks lahutada, kuid ei julge oma perekonda pahandada, kuigi lapsed on juba täiskasvanud. Muidugi on selline olukord äärmiselt isiklik, aga samal ajal ka väga ühiskondlik. Tegu on kindla ajaloohetkega, mil naised olid hakanud võitlema suurema iseseisvuse eest, sellal kui mehed pidasid naist enda omaks. See oli silmapilk, mil ühiskonnasuhted olid hakanud muutuma, kuid need mängitakse välja kõige intiimsemal, isiklikumal, subjektiivsemal tasandil.

Peale uurimistöö olete mõtestanud ka kultuuriuuringute metakriitilist külge.⁵ Värskelt ilmunud artiklis „Esteetiline on oluline: kirjutamine ja kultuuriuuringud“ väidate, et kultuuriuuringutele on omane „hääletoonide ja kõnetamisvormide lai skaala“ ning arvestamine esteetikaga.⁶ Mida te silmas peate?

Kultuuriuuringud peaksid olema esteetikast huvitatud. Leidub näited, kus kultuuriuuringutel on tulemuslik suhe väga erinevate kirjutamisviisidega. Küsimus on taotluses mõtestada kultuuri­uuringuid kui vormi, mis läheb akadeemilisest kaugemale, otsides muid kohti, kus uurimistööd teha ja tutvustada.

Kui 1980. aastate algul hakkasin kultuuriuuringute vastu huvi tundma, ei olnud see humanitaarteaduse vorm, mille tulemusel peavad valmima mahukad monograafiad ja artiklid. Seda harrastati kunstikoolides (kust minagi selle avastasin) ning leiti, et ka telesaated ja filmid on kultuuriuuringute vormid. Suurbritannias tuleb kultuuriuuringute hulka arvata ka mustanahaliste Briti kunstnike ja filmitegijate, nt John Akomfrah’ tööd, samuti feministlik fotograafia. 1980ndatel käsitleti kultuuri­uuringute vallas palju identiteedialast ning tulemuseks ei olnud üksnes akadeemilised kirjutised, vaid ka fotonäitused, filmid, laulud jne. See aitas kaasa mu intellektuaalsele kujunemisele.

Tõdete, et just „[k]ultuuriuuringute enesekohase refleksiooni väljendamine esteetilise kirjutamispraktika kaudu“ on parim maailmaga suhestumise viis. Ülikoolideski tuleks teie meelest peale teooria õpetada ka väljendusvorme. Kas te ei karda, et vormiõpetus viib tühjade vormidega peenutsemiseni? Üliõpilased jäljendavad uhkeid ja erilisi vorme, ilma et nad oskaksid nendega midagi väljendada.

Ma ei karda, et nii läheb, sest näen, et väljendusvormide õpetamine võimaldab üliõpilastel kultuurivorme jäljendada ja ka omandada. Sealt samm edasi jõutakse äratundmiseni, et nii see käibki, et kultuurivorme antakse edasi. Meil õpetajate ja õpilastena jääb üle mõelda, kas akadeemiline on ainus kasutuskõlblik vorm – mida võimaldaksid muud kirjutamisviisid. Akadeemilised tavad on tulemuslikud ja loovad, sest need võimaldavad läbi mõelda, aga, nagu ütlesid, võivad jääda ka tühjaks.

Mis puutub jäljendamisse, siis seda pean kasulikuks. Sama teevad ka kirjanikud: jäljendavad teisi kirjanikke ja leiavad seeläbi oma hääle.

Kui tahame mõista maailma ja teiste kogemusi, tuleb loobuda kulunud arvamustest. Inimestele tuleb anda eneseusku ja aega, et maailma, kus elame, sügavamalt mõista ja eri viisil väljendada. Mind huvitab, kuidas pakkuda vahendeid suuremaks väljendusrikkuseks. Pean seda ühtlasi tulevikudemokraatia põhiküsimuseks. Kui tahame, et rahvas oleks demokraatiasse kaasatud mitte ainult nelja aasta tagant, vaid iga päev, siis tuleb leida viise, kuidas ta oma olukorda, lootusi ja unistusi paremini mõtestaks.

Õpetamisega saab palju kaasa aidata. Tuleks aeglustada üliõpilaste liikumist tõlgenduste maailma. Tahaksin bakalaureuseõppes kõigepealt võtta kuus nädalat asjade kirjeldamiseks, alustuseks mõelda, kuidas kirjeldada tooli, milliseid omadussõnu selleks kasutada, mida tähendab ühe omadussõna kasutamine teise asemel. Teen seda vahel oma seminaris: püüame üliõpilastega kirjeldada ruumi, kus viibime. Miks kirjeldame seda nii-, aga mitte teistmoodi? Mida peaksime märkama? Antropoloogias õpetatakse välitööoskusi nõnda, et kõik tuleb kirja panna, kuna iial ei ole teada, mis võib osutuda oluliseks. Mingis kultuuris elades arvame teadvat, mis on tähtis. Arvame, et see tagasihoidlik tool ei ole meie tähelepanu väärt. Aga meil tuleks humanitaarteadustes õppida ka seda, et tegelikult me ei tea, mis on tähtis. Kui tead, mis on tähtis, siis oled juba maailma tõlgendanud ja tõlgendusest mõjutatud.

Olen esimese ja teise aasta üliõpilaste esseid lugedes märganud, et neile ei meeldi ühe asjaga kaua tegelda, kiirustatakse edasi selle juurde, mis tundub oluline. Oluliseks peetakse aga seda, mille puhul on juba teada, et see on oluline – tuntud tõlgendused, laiad ühiskondlikud arusaamad maailmast. Kui püüelda uute teadmiste poole, tuleb palju rohkem aega veeta mäenõlval ja palju vähem seal, kus näib olevat mäetipp. Ja see tähendab maailma kirjeldamist, omaenda elu kirjeldamist ning juurdlemist, kuidas seda võiks teistmoodi teha.

Kirjeldamine tähendab niisiis eneseteadlikku tegevust, kus püütakse midagi sõnadega edasi anda, ilma et sellele mingit tähendust antaks?

Jah. Mõne ilukirjandusliku teksti puhul, mis mulle kõige rohkem meeldib, ma peaaegu kuulen, kuidas autor annab midagi kirjeldades endale aru, et kui valida üks sõna teise asemel, on juba astutud samm mingi tõlgenduse poole. Tavaliselt toon näite fookusest väljas fotost: selle kohta võib öelda, et see on hägus, aga võib öelda ka, et see on moonutatud. Sõnavalik toob kaasa tõlgenduse. Kõige põnevam on kirjutis siis, kui kirjanik olukorda adub: ta on ühtaegu nii ettevaatlik kui ka olukorrast huvitatud, teadlik maailma kirjeldamise mitmetähenduslikkusest ja ambivalentsusest.

Kirjeldamise kõrval kasutate ka nurkade mõistet (ingl angles). Näiteks kui kirjutatakse mingi nurga alt akadeemilist uurimust eesmärgiga jõuda kindlale järeldusele, eiratakse paljusid muid aspekte. Te ütlete, et sinna ei saa midagi parata …

Huvidest ehk nurkadest ei ole pääsu. Kuigi ma ei usu, et neist on võimalik mööda minna, saab olla neist teadlik. Kirjeldamise puhul pakuvad nurgad pluralismi: selle asemel et lähtutaks ühest nurgast, vaadeldakse midagi mitmest nurgast korraga ja pannakse pilt teisiti kokku. See ei pruugi olla probleemist ülesaamine, küll aga sellest mõttest ülesaamine, et meil on vaid üks ja ainuvõimalik arusaamise viis.

See puudutab tegelikult suuremat filosoofilist probleemi, mis on seotud objektiivsuse ja murega subjektiivsuse pärast. Kui minna tagasi XVIII sajandisse, äärmusliku empirismi alguse juurde, olid filosoofid nagu David Hume huvitatud mõttest, et maailma tajumiseks tuleb olla tundlik. Tundlikkus ei olnud teadmiste saamisel probleem, see ei seadnud teadmisi ohtu, vaid see oli teadmiste saamiseks vajalik. Loodusteadustes on asi ilmne: et vaadelda rakustruktuuri, on vaja parimate optiliste omadustega suurendusklaasi. Sama võib väita kultuuri kohta: emotsionaalne tundlikkus ei ole teadmiste saamisel probleem – seda me tegelikult tahamegi. Sel põhjusel armastame ka romaane, luulet, laule, filme. Me ei ütle, et need on liiga emotsionaalsed. Seda me tahamegi! Hindame neid osaliselt oma tundlikkuse kaudu ja osalt selle kaudu, kui palju need äratundmist pakuvad. Selles mõttes ei olegi suurt vahet teadmisel, mida saame ilukirjandusest või etnograafilisest tööst selle kohta, kuidas midagi kogetakse. Vahe on selles, et kirjanikule antakse oma tööks mõnisada lehekülge, aga mina palun oma elu vaid paaril leheküljel kirjeldada.

Osaliselt seisan tõesti selle eest, et kultuuriuuringutes, ajaloo- ja kirjandusteaduses oldaks kirjanduslikum, et sellest tehtaks positiivne fenomen. Sest nagu ütlesin, meie isiklikud ja mõnikord ka tõrksad emotsioonid ei ole teadmiste saamisel probleemiks, vaid need on teadmiste tingimuseks.

Võib juhtuda, et tulemus on sedavõrd ilukirjanduslik, et meil on raske eristada kirjanduslikku ja teaduslikku teksti. Ehk on vahetegemine siiski oluline?

Oluline on olla teadlik eri häältest ja eri kirjutamisviisidest. Kui õpetame üliõpilasi teatud tööd tegema, peab rõhutama, et tegu on kokkuleppega: see on kindel kasutatav oskus ja kindel tulemus, tulemusi saab ühiselt kasutada ja mingil moel mõõta. Leidub analüüsivorme, mis ei nõua suurt kujutlusvõimet.

Vastupidi, kui kõik on kirjanduslik, siis see on probleem. Kujutlusvõimet ja väljendusvahendeid tuleb kasutada selleks, et mõelda teistmoodi, ja siis jällegi edasi minna. Mitte kogu kirjutis ei pea olema lõputult loominguline ja kujutlusrikas. Kui loed romaani, kus igas lauses on poeetiline kujund, on see ju liiga külluslik. Vahepeal tahad kohti, kus teksti kannavad sündmused. Mõni osa kirjutisest on organiseeriv. Autor ei pea olema lakkamatult loominguliselt innustunud, vaid kirjutises on vajalikke osi, mis tuleb lihtsalt ära teha.

Missugune on kultuuriuuringute roll Suurbritannias ja maailmas üldiselt? Mida selle distsipliini abil teha annab, kuidas see meid aitab?

Mulle meeldiks, et kultuuriuuringud pakuksid väljendusvorme, mida saaksime omaks võtta ja kasutada. Kultuuriuuringud on olnud üleolev ja häbitu ala, uurijaile meeldib mõte, et akadeemiline käsitus neid ei mõjuta ning et sellel on ühiskondlik-poliitiline tähtsus. See suhtumine on arrogantne, kuna eeldatakse, et kirjandusteadlased ja ajaloolased ei taotle sama. Ma ei toeta seda, ehkki selles soovis on midagi, mida mulle meeldiks näha mis tahes teadusala esindava intellektuaali juures.

Kultuuriuuringutes on mulle kõige tähtsam interdistsiplinaarsus. Kujutlusrikkus ja eksperimentaalsus on selle peamised väärtused. Kultuuriuuringud ei ole midagi väga kindlat. Niipea kui hakata loetlema kultuuriuuringute olemuslikke tunnuseid, pärsib see avastuslikku, kujutluslikku ja loomingulist uurimist. Kultuuriuuringud on palju rohkem seotud sellega, kuidas end maailmas tuntakse, ja vähem teadusharudega.

Mis puudutab rahastust, üliõpilaskonna suurust, õppelaene jne, siis Suurbritannia kõrgharidus on olnud kriisis. Kriis ei toeta avastuslikku ja loomingulist vaimsust, vaid konservatismi. Kui aga ülikoolisüsteemi kaudu minnakse vaid ostma tööluba, siis küllap hakatakse otsima uusi hariduse omandamise kohti ja avaneb uusi eksperimentaalseid ja avastuslikke võimalusi.

1 „Everyday Life and Cultural Theory“ (valminud doktoritöö põhjal, 2001), The Everyday Life Reader“ (2002), „Passion for Cultural Studies. Basingstoke: Palgrave Macmillan“ (2009), „Ordinary Lives: Studies in the Everyday“ (2011), „Cultural Feelings: Mood, Mediation, and Cultural Politics“ (2017).

2 Eesti keeles on ilmunud Michel de Certeau „Igapäevased praktikad. I. Tegemiskunstid“ (2005), tlk Mirjam Lepikult.

3 Benjamin Spocki menuraamatust „Teie laps“ („The Common Sense Book of Baby and Child Care“, 1946) ilmus ka eesti keeles alates 1976. aastast neli trükki. Selle on venekeelsest väljaandest tõlkinud Inge Rajasaar. – Toim.

4 Sellele projektile pandi alus 1937. aastal ning seda on arendatud tänapäevani, kui jätta välja u 15aastane paus 1960ndate keskpaigast 1981. aastani. Arhiiv asub Sussexi ülikooli juures. Arhiivi kuuluvad nii vabas vormis päevikud kui ka etteantud küsimustest tõukuvad vastused, millega kogutakse infot inimeste igapäevaelu kohta kodus, tööl, linnas liikudes, rahvaüritustel jne.

5 Sellealased Ben Highmore’i raamatud: „Michel de Certeau: Analysing Culture“ (2006), „Passion for Cultural Studies“ (2009), „Culture“ (2015).

6 Artikkel ilmus äsja Tiina Ann Kirsi eestikeelses tõlkes ajakirjas Methis (2017, nr 19). Originaal „Aesthetic matters: writing and cultural studies“ ilmus 2017. aasta kevadel ajakirjas Cultural Studies.