Ly Lestbergi näitus „Paigad sinus eneses“ akadeemilise raamatukogu väikeses galeriis kuni 22. VI.
Ly Lestberg alustab väljapanekut uurija positsioonilt: mis oli enne ja mis on nüüd. Vaataja hool on ette kujutada vahepealset aega. Arhiivipilt, mis on andnud selleks väljapanekuks impulsi, on ka ainuke, mille puhul on selge, mis oli enne ja mis pärast. Ülejäänu on mingis mõttes nagu teater – kunstniku lavastatud ajatu järjestus, kus pole ainsatki daatumit.
Millisele ajatule reisile Ly Lestberg vaataja viib? Treppidevahelisel alal asub vitriinides väljapaneku tuum nagu läbikäiguhoovis, kuid see ei mõjuta näituse vastuvõttu, vaid vastupidi – nii on ühendatud reisimine ja aja mööduvus.
Vasakus seinas enne (vitriin)väljapaneku algust on puutüvedega fotokollaaž alapealkirjaga „Tüvitekstid: kevadest kevadesse igapäevasel poeteel kogutud ja katalogiseeritud hingemaastikud“. Puutüved on üllatavalt intiimsed ja naiselikud. Nende naiselik energia kandub üle kogu väljapanekule.
Nii-öelda pärisnäituse esimene pilt on raamatukogu arhiivist leitud foto „Seltskond keskhaigla kohal. Härjapea jõe ääres“. Selle pealkirja puhul paelub sõna „kohal“, mida saab tõlgendada justkui hõljuks jäädvustatud seltskond ikka veel keskhaigla kohal pilvedes. Arhiivipildiga on paaris „Härjapea jõe ürgorg“, mis tuletab meelde, et näiteks Kalevi tenniseväljakute all voolab praegugi jõgi. Arhiivifotol jäädvustatud seltskond on asendatud ühe mehega, kes ootab tennisepalli, mis hõljub kummaliselt õhus justnagu seltskondki.
Kõik vitriinväljapaneku detailid on viimseni läbi mõeldud. Kui vaadata pilte ülalt alla paariti, moodustub lugu tühjusest ja tihedusest, sügavusest ja pealispindsusest, üksindusest ja koosolemisest. Silm hakkab pilte jälgima justnimelt paarides, sest kahekaupa esitatuna kompositsioon ja tonaalsus tihti kattuvad. Üks pilt kasvab sujuvalt üle teiseks, näiteks seljaga vaataja poole nunnad haihtuvad Veneetsia-pärase olustikutunnetusega Kapteniküla pühasse vette („Kapteniküla“).
Ly Lestberg ei eksponeeri klassikalisi reisipilte kaugetest eksootilistest maadest, nende põlisrahvastest või levinud sümbolitest nagu näiteks Eiffeli torn või Big Ben. Selle asemel on kunstnik, kui ta on teinud oma fotoarhiivis põhjaliku inventuuri, laotanud vaataja ette oma elu. Esitatud on enamasti kodumaiseid vaateid Tallinna Kase pargist ja reidilt, Karepalt Sagritsa muuseumist, Saaremaalt Sõrvest. Ja nagu saatetekstist ilmneb, ei ole kohanimed fiktiivsed, vaid ongi need kohad, mis fotode alapealkirjades kirjas. Vilksamisi esinevad ka Rooma, Treja jõgi, salapärane maailmareisipilt Transestonialt. Tsiteerituna saatetekstist: „justnagu oleksid reisid kaugetesse paikadesse, kuid mitte alati“. Kaugus muutub ebamääraseks ja mänguliseks näiteks pildipaaris, kus ühel pildil esitleb väike poiss ennast astronaudina (alapealkirjaga „Nautica“) ja teisel sulandub kokku kauguses paistva uduga („Tallinn, mu Tallinn“).
Vitriine on kolm, neist viimases on päeviku sissekande stiilis tekst asendatud mõtisklevama ja kirjeldavama arutlusega fotomeediumi üle. Mulle jääb kunstniku väide „kaamera on võimeline eraldama hetkelisi nähtusi, purustades nii arusaama, et kujutised on ajatud“ vastuolu sisaldavaks: kujutised on siiski ajatud, sest jäädvustatud hetk on igaveseks pildile püütud. Foto ajatust kinnitab ka viis, kuidas kunstnik on oma teoseid eksponeerinud – vitriinis, fotonurkadega arhiivikalkat meenutavale taustale kinnitatuna –, jättes mulje, et tegu on arhiivist leitud materjalidega. Sellega annab kunstnik oma töödele ajaloolise väärtuse. Vana hõngu lisavad postkaartidele seepialik tonaalsus, hägustatud ääred ja vanaaegsetele postkaartidele omane raamistus.
Näitus jätkub teisel korrusel poeetiliste (hinge)maastikega. Tööd on prinditud postkaardist suuremana, kuid võiksid vabalt täita ka postkaardi funktsiooni. Mulle jäävad vitriinväljapanek ja teise korruse seinal eksponeeritud tööd eraldi näitusteks. Teise korruse tööd on klassikalisemad, meenutades maastikumaalide motiive. Need on ilusad, kohati ebamaised valgushetked.
Kuid teisel korrusel ei piirdu kunstnik ainult ilusate valgushetkedega. Laudadele on asetatud pandeemiaaegsete uudiste väljalõiked, mis haakuvad põnevalt vitriinitöödega. Vitriini võib käsitleda kunstniku sisekaemuse peegeldusena, uudiste väljalõikeid välismaailma peegelduse, absurdikomöödiana. Pealkirjadest võib tuua välja näitena „Jumalat võiks oodata samamoodi kui hiirt“, „Internet muudab hauataguse elu tülikaks jõukatsumiseks“, „Fotole jäädvustunud ime: kaubalaev ripub taevas“ ja „Võidab see, kes kirjutab kõige usutavama antiutoopia“. Need minietüüdid on toredad lisandid pildilisele küljele, kuid kipuvad märkamata jääma, sest on nii orgaaniliselt keskkonda sulandunud, et vaataja ei pruugigi neid tähele panna.
„Paigad sinus eneses“ on kunstniku püüe vaadata endale tähenduslikke momente kaugemalt, objektiivsemalt. Maailm on peegeldus meist endist, see, mida märkame ja üles tähendame. Seepärast on näituse pealkiri väga täpne. Ly Lestberg viib vaataja väga erinevatesse kohtadesse, mis on tema pilgule sarnased ja tuletavad meelde, et maailm on alati meie endi peegeldus.