Silvia Pärmanni näitus „Riigid, mida pole olemas“ dokfoto keskuses kuni 26. VII. Kuraatorid Kristel Laur ja Toomas Järvet, kujundaja Kristel Laur ning graafiline kujundaja Ilmar Kurvits (Taevas Ogilvy).
Dokfoto keskuse näitus tuletab eestlastele meelde, et oma riik on privileeg, mida kõigil ei ole. Silvia Pärmanni näitus maalib külastajale pildi maailmadest, mis on kõik väga erinevad, kuid mida ühendab unistus oma riigist ja iseotsustamisest. Näitus on kenasti kujundatud ja pakub külastajale mõtteainet. Fotod on mõjusad ja meeldejäävad, lisaks antakse informatsiooni riikide ja rahvaste kohta. Näitusel on selge sõnum, mis tekitab mitmesuguseid tundeid ja mõtteid.
Poliitiline mõõde
Näituse mõistmist mõjutab kindlasti see, kui palju on seal uut infot ja kui palju vaatajad näevad pilte teemadest, millest neil on teadmised olemas. Üldiselt võiks eeldada, et kuna käesoleva olukorra tõttu satuvad näitusele pigem kohalikud, siis mõned riigid on tuttavad, mõned ei ole. Palestiina on uudistes regulaarselt, kuigi tavainimene tõenäoliselt ei mõista, milles probleem täpselt seisneb. Samuti võiks teada Venemaaga seotud juhtumeid, aga oleneb, mida ja kelle kohta teatakse. Kes teemast rohkem teavad, neil on kindlasti ka kujunenud arvamus, miks neil riikidel iseseisvust ei ole ja kas see peaks muutuma. Näitusel käsitletud paigad on väga erinevad ja on raske uskuda, et meie seas on palju neid, kes kõiki neid piirkondi tõesti tunnevad. Kuna piltide mõju sõltub taustainfost, siis aitab väljapanekuga kaasnev infovoldik külastajail ennast teemaga paremini kurssi viia. Kes enne ei teadnud, et Kalmõkkia soovib iseseisvust, siis nüüd on tal info, et selline piirkond eksisteerib ja ka pildimaterjal sealsest elust. Infovoldikus pole küll palju teavet, aga põhilise saab kätte ja see on neutraalselt antud.
Tavalised inimesed
Kui näituse peafookuses on mõte, et on palju rahvaid, kel pole oma riiki, siis on tähelepanu pööratud eelkõige inimestele, keda piltidel on kujutatud. Tõenäoliselt ei olnud omaette eesmärk, aga paratamatult tekib küsimus, kas vaataja tunneb ka ennast piltidel ära. Tänapäeva maailm on täis vastakaid arvamusi selle kohta, kes on meie moodi ja kes on teistmoodi. On levinud arvamus, et teistsuguste suhtes tuleks olla skeptiline ja neist eemale hoida.
Näitus, millega tahetakse tutvustada erinevaid piirkondi, toob endaga kindlasti kaasa nii ühte kui teist. Palju on pilte lastest, mis tavaliselt aitab kujutatuga paremini suhestuda, esitatud on ka tuttavad paneelmajad, mida Nõukogude Liidus kõikjale ehitati. Piltidel on näha teise nahavärviga, teistsuguste riiete ja olemisega inimesed. Kas külastaja tunnetab, et nende elu ja iseseisvuspüüdlused on meile sarnased? Kuigi ega see ei olegi laiemas plaanis nii oluline.
Mida näitusel ei näe
Kõigest, mida näitusel vaadata, on ehk isegi huvitavam mõelda, mida seal ei ole. Miks just need pildid ja need rahvad? Kui pildid on valitud kunstilistel põhjustel, siis riikide valik on tõenäoliselt mugavusest – piirkonnad, kuhu fotograaf sattus. Valdavalt on need endised NSVLi piirkonnad, lisaks pisut Lähis-Idast ja Aafrikast. See ei ole iseenesest probleem, aga näitusel jääb kõlama kurbuse ja vaesuse toon. Ühest küljest on autori või kuraatorite pildivalik kindlasti tähtis, kuid valdavalt on valikus nende õnnetuse põhjus, ent tegelikult on asi keerulisem. Paljud valitud piirkonnad kuuluvad väga vaeste riikide sekka: Moldova ja seeläbi ka Transnistria on Euroopa kõige vaesem riik, Somaalia (ja Somaalimaa) on läbikukkunud riik ning Venemaa on üldiselt tuntud selle poolest, et suurtest linnadest väljaspool lokkab vaesus, eriti kaugematel aladel.
Kuidas oleks näitust mõjutanud see, kui oleks lisatud kergesti ligipääsetav ja viimastel aastatel kõige enam uudistes olnud iseseisvuspüüdlus – Kataloonia? Barcelona on suurejooneline ja võimas linn, terve piirkond on Hispaania kõige rikkam osa, aga ei saavuta sellegipoolest iseseisvust ehk oma riiki, kuuludes seetõttu nende riikide hulka, mida ei ole olemas. Mõneti täidab seda rolli ka Põhja-Küpros, mis võrreldes teistega on palju rikkam, aga Põhja-Küprosest on vähe pilte. Iseseisvuse puudumine ei tähenda tingimata vaesust, vahel lihtsalt kurbust.
Võib mõelda ka näituse tasakaalu ja jagatava info peale. Mõnest piirkonnast on palju rohkem pilte kui mõnest teisest. See on mõistetav, võrdsus ei ole eesmärk. Aga tasakaal on tähtis kasvõi selles mõttes, et piirkondade potentsiaalne iseseisvus on väga erinevas faasis. Palestiina juhtum on kõrgetasemeline ja eeldatakse, et umbes kümne aasta jooksul leitakse sellele mingi (tõenäoliselt ebaõnnestunud) lahendus. Kalmõkkia aga ei saa tõenäoliselt kunagi iseseisvaks ja tegelikult ei taotlegi seda. Lääne-Sahara küsimuses on paljud riigid juba positiivse seisukoha võtnud, aga paljud teised pildistatud piirkonnad on täiesti tähelepanuta. Sellele viidatakse ka infovoldikus, kus mõnede riikide juures on märge ÜRO sekkumisest, aga dokfoto keskuse külastaja ei pruugi aru saada, sest ta vaatab siiski laia spektrit iseseisvuse puudumisest. Mõned neist riikidest unistavad millestki, mis võib olla varsti reaalsus, teistest ei hooli eriti keegi ja nad ei saaks ka üksi hakkama.
Venemaa küsimus
Näitusel on väljas pilte üheteistkümnest piirkonnast, kus soovitakse iseseisvust või vähemalt mõeldakse sellest. Kuna näitus on Eestis, siis tasub vaadelda ka enamiku mõjutajat Venemaad. Meie idanaaber esindab huvitaval kombel mõlemat poolt: Tšetšeenia, Dagestan ja Kalmõkkia soovivad Venemaa koosseisust lahkuda, Abhaasia, Transnistria ja Lõuna-Osseetia saavad Venemaalt iseseisvuse saavutamiseks abi. See osutab tõsiasjale, kui keerulised on rahvusvahelised suhted, aga ka sellele, et kes ühele on vaenlane, on teisele sõber. Voldikus viidatakse sellele, et näiteks Transnistria ootab Venemaalt kella tagasi keeramist, et elu läheks taas heaks. Mitmed piirkonnad said NSVLi koosseisus endale uhked teed ja võimsad ehitised, mis praeguseks on lagunenud (Abhaasia, Lõuna-Osseetia) või puruks pommitatud (Mägi-Karabahh, Tšetšeenia). Näitusel on tunda vana aja hõngu, mida eestlased ei pea oluliseks, sest elu on meil nüüd valdavalt parem. Aga paljudes teistes endistes liiduvabariikides on elu läinud pigem allamäge. Nende unistus iseseisvusest või Venemaa toetusest on tihti seotud sellega, et enam hullemaks minna ei saa. Meie idanaaber täidab rolli, mida keegi ei täida, sest paljudest neist riikidest ja rahvastest keegi teine suur ja tähtis ei hooli.
Eesti pilk
Kui vaadata näitust Eesti inimese pilguga, hakkab silma, et mitmed riigita rahvad on palju suuremad kui meie rahvuskild. Tegelikult on maailmas miljoneid inimesi, kes oma riigist unistada ei julgegi, Silvia Pärmanni näitusel võiks see meelde tulla. Kuid need kohad jäävad eestlastele tõenäoliselt väga kaugeks nii oma olemuselt kui probleemidelt. Meie taasiseseisvumine tuli rahumeelselt ja sõda pole siin väga ammu olnud. Palestiinas plahvatavad pommid siiani, paljudes teistes olemata riikides sõitsid tankid alles hiljuti ringi. Mahajäetud hoonetest peegelduvat vaesust ja lootusetust Eestis ei kohta, vähemalt mitte niimoodi. Ka Venemaa toetust ja armastust mitte. Näitusel on fotosid neist paigust, millel on meiega väga vähe pistmist, aga kui keskenduda põhiküsimusele, siis tuleb ehk paljudele meelde, kuidas Eesti ise oli samuti alles hiljuti riik, mida ei olnud olemas.
