Mõned asjad ikka ei muutu. Oskar Lutsu „Suvest“ (1918–1919) saame lugeda, kuidas Lesta ei leia oma raamatule kirjastajat, kuni koolivennad Tootsi mahitusel 300 rubla kokku panevad ja Lesta oma teose ise välja annab. Eestis oli viimaste andmete kohaselt, mis Rahvusraamatukogu kodulehel leida, 833 kirjastajat.¹ Lestasid on neist 68,8% (573) – need on kirjastajad, kes avaldavadki aasta jooksul ainult ühe teose.² Tõsi, tegu ei ole ainult kirjanike ja ainult ilukirjandusteostega, vaid nende seas on ka näiteks asutused, kes annavad välja aastaraamatuid ja teatmikke. Seegi, et vahendajad 40–50% raamatu lõpphinnast endale napsasid, või et raamatupoodnikud ise omale kaupa trükkida eelistavad, oli juba Lutsu ajal tavaline. Muutunud on vaid see, et kunstiliselt kõrgel tasemel teostel on lootus Eesti Kultuurkapitali tänuväärsele toele.

Tootsi kirglikkus Lesta raamatu välja­andmisel on otse imestamist väärt. Ta suhtub Lesta raamatusse palju tulisemalt kui Raja Teelesse. Küllap on asi selles, et samade raskustega, mis Lesta, oli silmitsi olnud ka Oskar Luts ise, kelle „Kevade“ väljaandmisest keeldus neli kirjastust, kuni ta selle oma kulul välja andis. „Suve“ happy end ei ole seetõttu Tootsi pulm, vaid „Kevade“ ilmumine, mida Teele loeb ja kiidab. „Kevade“ tõi peagi Lutsule ka Eesti Kirjanduse Seltsi ergutusauhinna (50 rubla).

Eesti kirjandusauhindade kandidaatide ja võitjate nimekirju vaadates jääb silma, et ise või väikeses kirjastuses välja antud teoste hulk on neis väga suur. Samamoodi on oma raamatuid ise välja andnud viis nn riigikirjanikku üheksast. Isekirjastamine on praegu lihtne, isegi liiga lihtne, sest tänu sellele jõuab lettidele hulganisti ka niisuguseid teoseid, mis vajaks toimetaja abistavat kätt või mille tarvis polekski vaja puid langetada. Miks aga jõuavad auhinnakleebised sagedamini just mikrokirjastuste raamatukaantele, on mõtlemiskoht. Samuti võib juhtuda, et auhinna saanud käsikirja autor otsustab oma teose ise välja anda: näiteks Vahur Afanasjevile Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel võidu toonud teose „Serafima ja Bogdan“ avaldab tema enda OÜ Vemsa.

Neid, kes annavadki aastas välja 1–2 omaenda teost, ei ole küll päris õige panna ühte patta väikekirjastajatega, kuid küsisin tähelepanekuid siiski mõlemalt. Üsna sageli mainitakse vastustes sõltumatust ja soovi tekstidega süvenenult töötada. Mõnikord ongi väike kirjastus sündinud soovist avaldada tekste, mida n-ö peavoolukirjastustes ei avaldataks. Suurim raskus näib olevat turundamine, e-raamatute väljaandmise osas näib aga valitsevat mõningane teadmatus. Seda ei peeta ka rentaabliks. Võtkem midagi ette! Isegi Oskar Lutsu „Suvi“ on juba e-raamatuna olemas.

1. Miks otsustasite oma teosed ise välja anda või oma kirjastuse luua?

2. Millised on isekirjastaja või väikese kirjastuse suurimad probleemid?

3. Kas olete välja andnud ka e-raamatuid või kaalunud nende väljaandmist ning milliseid takistusi selles näete?

Vahur Afanasjev (Vemsa)

1. Esiteks kontroll. Raamat on minu jaoks kunstiline tervik. Näiteks luulekogu „Tünsamäe tigu“, mille Tartu NAKi sildi alt välja andsin. Kui suurem kirjastus oleks selle üldse avaldada võtnud, poleks kindlasti nii peent köidet tehtud. Või romaan „Serafima ja Bogdan“, mis tuleb Peeter Alliku üliägedate illustratsioonidega – pole märganud, et suuremad kirjastused nii palju ilukirjanduse kujundusse investeeriksid. Kui tahta, et romaan müüks paremini kui kokaraamatud või ajalugu, tuleb see vääriliselt kujundada.

Teiseks turundus. Eesti kirjastajad kipuvad raamatuid ja autoreid vähe promoma. Petrone kirjastus on nähtavasti kõige tublim turundaja, teistel on palju õppida. Tavaliselt tehakse raamat kulka abiga valmis, kästakse autoril endal arvustajaid otsida ja promo teha, müüakse natuke, ülejääk kantakse häbiga maha. Ilukirjanduse puhul saab autor nii palju tasu kui kulka annab, kirjastus sellele suuremat juurde ei maksa. Ega saagi maksta, sest käivet pole. Ise välja andes saan isegi niru müügi puhul rohkem raha.

2. Kuni raamatupoed väikekirjastuste raamatuid siiski müüki võtavad, erilisi probleeme polegi. Või kuni härraspahempoolsed ei kehtesta ettevõtete tulumaksu tükkis avansiliste maksetega.

3. Jah, e-raamatuid on mul tehtud nii teiste kui enda välja antud teostest. Ega need Eestis eriti müü. Füüsiline raamat pakub suuremat esteetilist naudingut ja on mugavam lugeda. Küll aga tuleks tähelepanu pöörata kuulderaamatule. Mu edumeelsed sõbrad peamiselt kuulavad raamatuid: autoroolis, terviserajal, tööle ja koju kõndides.

Maarja Kangro (Nähtamatu Ahv)

1. Määrav argument oli raamatumüügi tulu. Isekirjastamine on Eestis õnneks lihtne, sel pole küljes halba maiku nagu ingliskeelses maailmas ja mujal. Ma loodan, et tasapisi hakkab mujalgi see snobistlik suhtumine muutuma. Self-publishing olevat uus kullapalavik.

2. Kõige ebameeldivam on omaenda toodete promomine. See käib mulle moraalselt vastukarva, aga ega trükist tulnud raamatut pole mõtet niisama vaikselt voodi alla lükata. Nii et praegu on mu jaoks põhiline vastuargument moraalne, mitte asjakorralduslik ega finantsiline.

3. Mulle on isegi mõni inimene kirjutanud, et kavatseb mu raamatuid lugeda alles siis, kui need on ilmunud e-kujul. Eks ma siis, kui paberraamatute müügipotentsiaal on täielikult ammendunud, lasen ka e-raamatud teha. E-raamatute turuosa on pisike, aga küll ta kasvab. Vaatan seda kas või enese pealt: eelistan kindlalt paberilt lugemist, aga kui tahan raamatut lugema hakata minuti pärast, ostan kannatamatusest digiversiooni.

(:)kivisildnik (ji ja mm)

1. Kuhu sa siis oma luulekäsikirjaga lähed, varrakute või allikaäärsete jutule? Ja mis seal siis juhtub, kui lähed? Naeruväärne. Ma lihtsalt oskan seda asja paremini, väga hästi oskan. Oleks kuritegu, kui ma ei rakendaks oma ekspertiisi ühiskonna hüvanguks, see oleks julm. Ma armastan luulet ning erinevalt paljudest kolleegidest ja konkurentidest pole ma poeetiline impotent. Lugege päris asju, siis kaob teil kirjutamise ja kirjastamise isu ära. mm!

2. Samad, mis muudel: funktsionaale kirjastuspoliitika, terve mõistuse ja poeetilise kompetentsi puudus kirjastamist majandavas, propageerivas ja edendama kutsutud kontoriruumis. Suurkirjastuste tõlkeprojektid, lastesopakad, tädiliku keskpärasuse mahitamine ja globalistlike müügiparaadide korraldamine neelab kõik vahendid. Ülejäänud vahendite kasutamine on dementne. Õnneks ei ole mingit mehhanismi, mis takistaks mul Dipri soodsa trükibaasi abil kirjastada. Olete ehk märganud, mida ma nüüd teen? mm! Hoidke kogu kulka papp endale, ma kirjastan ikka, teie cateringi arved ei neela veel kogu eelarvet, arenguruumi on.

3. Jah, see ei tööta, tootmiskulud on kordades suuremad kui müük. Ma arvan, et e-raamatud tuleb teha kõigist maksumaksja toetatud raamatutest, aga need peavad olema tasuta, see on ainus võimalus hetkel mingitki kultuuri järjepidevust tagada ja lugemisharjumusi säilitada. Raamatukogud ja raamatupoed ei toimi. Need kommertslikud ja meelelahutusliku urkad on kultuuri hävitanud. Sisevaenlased. Kahjurid. Kaupmehed. mm!

kiwa (;paranoia)

1. Mitmed asjaolud langesid kokku. Algul oli ühekordne vajaduspõhine kirjastamine. Kui see kordus, tekkis otsus jätkata, et anda välja enda, Erkki Luuki, Martiini jt peavoolu ning turusituatsiooni poolt represseeritud autorite tekste. Oluline oli ühelt poolt Eesti küllaltki tähelepanuväärne eksp-skeene, teisalt oli palju kontakte väliskolleegidega. Kirjastamine kui kunstniku­tegevus ja raamatud kui kunstivorm on sobilik interdistsiplinaarne platvorm, kus ma/me saan/saame testida ja realiseerida ideid sügava keeletunnetusega tekstidest kuni sound-arti ja teatrini, nii kollektiivses kui ka üliindividualistlikus vormis. Oluline on raamatute esitlusformaat, mida nimetame metateatriks. Seda iseloomustavad masinlik pahaendelisus, ruumide ja institutsioonide kaaperdamine, kaksikud, eimiski, signaali puudumine, korporatiivsus jne.

2. Autoreid, käsikirju ja ideid on palju, aga nendega tegelemiseks ei jätku ressursse. ;paranoia publishingi rahvusvaheline haare lisab mõistagi keerukust. Olen praeguseks tegelenud kirjastamisega 3,5 aastat sisuliselt 7/24 ja tunnen Eestis, et olen natuke endale võõras fanaatikust tsirkusedirektori rollis. Väljaspool Eestit on raamatud ja esitlused ilma kultuuritraumata läinud. Eestis on vist teksti, raamatu ja kirjanduse mõisted veidi kivinenud ka ;paranoia eksperimenteerib raamatu kui materiaalse artefakti, teksti kui materjali ja kirjastamise kui diskursiivse praktikaga. Tõenäoliselt on senine olnud testperiood ja edaspidi profileerume kindlamasse valdkonda.

3. Oleme kaalunud, aga ei ole jõudnud sellega tegeleda. Küll aga tegeleme audioraamatutega.

Indrek Koff (Härra Tee ja Proua Kohvi)

1. Algtõuge kuulub kurioosumi laadi. Kui kaks kirjastajat olid järgemööda küsinud kultuurkapitalilt toetust mu hüsteerilise traktaadi „Eestluse elujõust” väljaandmiseks ja saanud äraütleva vastuse, otsustasin, et ei jäta jonni ja üritan, kuni õnnestub. Viimaks õnnestuski ja sestsaadik on mul oma kirjastamisrakuke. Sisuline põhjus on see, et mulle meeldib teha koostööd illustraatorite ja kujundajatega, keda võin usaldada, ja ise kirjastaja olles on julgem endale sellist koostööd lubada. Samuti saan rahumeeli teha äriliselt (vahel ka kunstiliselt) riskantseid otsuseid. Vastutama ei pea kellegi ees peale iseenda ja lugeja.

2. Kuhjuvad raamatupakkide virnad. See tähendab, et väike kirjastaja oma piiratud oskuste ja ressurssidega ei suuda oma toodangut kuigi edukalt turundada. Kuna mul majanduslikku mõtlemist ei ole (või vähemasti ei ole see teab kui kõrgelt arenenud), siis ei saa ma loota sellele, et võiksin ennast raamatute väljaandmisega elatada. Aga see ei olegi olnud mu lühikese kirjastajatee eesmärk.

3. Olen, aga praegu pean selle asjaga pausi. Tundub, et e-raamat ei ole Eestis väga jõudsalt vedu võtnud, majanduslikult nende väljaandmine vist kuigi tasuv ei ole. Mind pidurdab ka minu raamatute spetsiifika: enamik neist on laste pildiraamatud ja see seab elektroonilise versiooni valmistamisele mitmesuguseid tehnilisi piiranguid. Pisut on hoogu maha võtnud ka see, et pärast esimest vaimustust olen ise täielikult paberraamatute lugemise juurde tagasi pöördunud.

Vladislav Koržets (Sõnavald)

1. Esiteks ikka raha pärast. Kui on usku oma teoste kasumlikkusesse, tundub ebamõistlikuna loovutada suur osa (või koguni lõviosa) kasumist kirjastajale, eriti arvestades seda, et kirjastuste poolt makstavad honorarid on enamasti na tillukesevõitu. Teiseks annab isekirjastamine võimaluse anda raamat välja just sellisena nagu mulle kui autorile meele järgi on. Ja kui see miskipärast (nt trükitehnilistel põhjustel) sellisena välja ei kuku, saan süüdistada vaid omaenese kogenematust.

2. Ebapiisav ettekujutus raamatuturust ja kogemuste puudumine või nappus, samuti aga äriliste oskuste nõrkus – ei osata eriti kaubelda. Kirjanikule võib kauplemine/tingimine olla vastukarva, ehkki äriilmas on see loomulik asi. Seepärast tuleb kirjastama hakates ikkagi eneselt küsida, kas ollakse valmis ka nii „ebaeetiliseks“ asjaks nagu äri. Et kas on üldse selleks soolikat ja suutmist. Meie kodukirjastuse puhul aitas kaasa see, et nii minul kui ka mu tütrel oli eelnevalt piisavalt kirjastamiskogemusi, see polnud meie jaoks tundmatu valdkond.

3. E-raamatute peale oleme mõelnud küll, aga teoks pole need veel saanud. Meie kirjastatud raamatud „Õngitsemine+“ ja „Koržetsi suur kalaraamat“ on e-kirjastamiseks liiga mahukad ja keerukad, minu luulekogu „Laulud või nii“ puhul võib see aga millalgi ka teoks saada. Kindlasti kaalume e-versiooni ka kirjastamisel olevate ilukirjanduslike teoste jaoks. Takistustest ei oska rääkida, kuni pole veel asjaga tegelema hakanud.

Margus Lattik (Allikaäärne)

1. Minu silmis seisavad oma kirjastus ja oma raamatu väljaandmine eraldi. Allikaäärne ei ole loodud pelgalt väljundiks mu enda loomingule, vaid ka kanaliks muule kirjandusele, mis mind ennast inspireerib või esindab midagi, mille kohta arvan, et see võiks Eesti kultuuriruumis olemas olla. Oma kirjastus on samuti looming, võimalus valida ja anda raamatuile just selline nägu nagu soovid. Mulle on nauditav ka kontaktide loomine ja suhtlus teiste kirjastustega: paarisaja elanikuga Kesk-Eesti alevikus tegutsev Allikaäärne on sõlminud lepinguid ka hiidudega nagu Gallimard, Penguin, Bonnier jt. See väljendab nii Eesti kultuurilist jõudu kui ka loova julguse vaimset tasuvust. Mis puutub mu enda teostesse, siis ma ei kirjasta neid tegelikult ise, vaid need ilmuvad koostöös Eesti Kultuurkapitaliga. See on jagatud usaldus ja vastutus ning kaasatud on inimesed, kellega teeksin koostööd ka siis, kui raamatud ilmuksid mõnes teises kirjastuses.

2. Suurim erinevus on ehk väiksem võimalus riskida: pikaajalised investeeringud on piiratud, tagala peab enam-vähem iga raamatuga suhteliselt kindel olema ja korraga ei saa väga palju projekte käsile võtta. Teine miinus on ehk see, et väikekirjastuste raamatutest ei teki nii kergesti äratuntavat kogumit või tervikut, nad kaovad kergemini ilmuvate raamatute üldisesse massi, varasemad väljaanded „aeguvad“ (turunduslikus mõttes), enne kui uusi jõuab piisavalt peale tulla. Samas on väikekirjastusel ka omad vabadused nagu loomingulisemad valikud ja kergem võimalus võtta perioodilisi pause.

3. Seni pole andnud, aga olen kaalunud ja küllap ühel hetkel ka annan. Ometi ei asenda e-raamat mulle paberraamatut.

Mihkel Mutt (Fabian)

1. Sellepärast, et ma olen parandamatu individualist ja mulle meeldib ise oma asjadel silma peal hoida. Kuigi tähtajad ühelt poolt mobiliseerivad, siis teiselt poolt rõhuvad. Ja kuna ma olen abielus kunstnikuga, kes on ka graafiline disainer, siis mis oleks loomulikum kui perefirma luua. Kui sa ei kirjuta just paarisajale väga väljavalitud isikule, on isekirjastamine ka finantsiliselt kasulik. Siiski, sõltumatus on mulle peamine.

2. Ma ei olegi ju õige kirjastaja, sest annan välja üksnes enda teoseid. Väikekirjastaja mured on põhimõtteliselt samad mis igal väikeettevõtjal suurte kettide kõrval. Ka raamatutele tuleb teha turundust, reklaami jne. Üldse tuleb kõike ise teha, vahel kohvris raamatuid ise poodigi tassida. Kõige raskem on ilmselt algus, stardikapital jne. Kui oled juba jala maha saanud, läheb lihtsamalt. Aga kuna see üks kirjanik, kelle väljaandmisele ma olen spetsialiseerunud, on Eestis suhteliselt hästi vastu võetud, ei ole kirjastaja raskused märkimisväärsed. Aga ega ma kaua vist enam ei viitsi ka.

3. Olen kaalunud, aga pole andnud, sest vahepeal läks nende tegemise hoog üle. Olen veendunud, et paberkandja ning e-raamat täiendavat teineteist, mõlemal on oma nišš. Mul endal on mitmest tähtsast raamatust niihästi üks kui teine. Loodan kunagi oma valitud tekstid siiski ka elektrooniliselt välja anda, sest tahan, et nad oleksid kättesaadavad, aga täiendavad väikesed pabertiraažid ei ole mõttekad.

Pille Niin (Unenoppija)

1. Kirjastamine on mu kõrvaltegevus. Peaasjalikult lõin ettevõtte kujundus- ja küljendustööks, pidasin muidugi silmas ka kirjastamist. Kujunes aga nii, et raamatuid õnnestus välja anda vaid üksikuid, kulka toel.

2. Isekirjastaja ainsaks motiiviks saab olla soov ja vajadus mingi teos välja anda – seda tegevust tulu teenimise eesmärgil harrastada ei saa. Päriselt kirjastada, st avaldamisvalmis käsikirju hankida, toimetada, vormistada, trükki anda ja raamatuid turustada, see eeldab protsessijuhtimise vilumust ning huvitatud toimetuskolleegiumi, kes elatub siiski millestki muust kui kirjastamisest.

3. E-raamatuid seni välja andnud ei ole, aga olen selle peale mõelnud. Ikkagi on see õige pärisraamat ju paberraamat, e-väljaanne oleks nagu kaasanne. Takistused? Võib-olla neid pole, aga küllap tuleb esimese vormistamisega end läbi närida mitmesuguste nõuete ja tehniliste viperuste paksust seinast. Ja siis tagantjärele kogeda, et ikka ei ühildu. Teisisõnu: ma pole guugeldanud, aga näeksin hea meelega, et kusagil (nlib, estbook, edrk) on juhiseid, millest kinni haarata.

Maarja Pärtna ja Helena Läks (Elusamus)

1. Kirjastuse loomise ajendiks oli soov kirjastamisprotsessi seestpoolt näha ja läheneda sellele põhjalikumalt, autorit toetavamalt ja kõigi osapoolte vahelise energilisema koostööga.

2. Kahju on sellest, et kulka ei toeta üldjuhul raamatukujunduse tasustamist.

Väikekirjastajatel oleks iseenesest kasulik üksteist aeg-ajalt toetada, raamatulaatadel laudu jagada, korraldada koos raamatuesitlusi jms, et omaette tegutsemise koormust hajutada.

3. E-raamatute väljaandmist pole me veel kaalunud, kuid ei välista, et seda tulevikus proovime. Küll aga oleks väga huvitav teada saada, kuidas e-raamatutel Eestis üldse läinud on, kui palju neid on välja antud, kui palju neid ostetakse või laenutatakse milliseid levikohti meil üldse leidub – selle kohta võiks keegi lausa mõne uurimuse teha.

Kaur Riismaa (Vihmakass ja Kakerdaja)

1. Kirjastamine moodustab Vihmakassi ja Kakerdaja tegevusest – aja ning käibe mõttes – ligikaudu veerandi ning luuleraamatute väljaandmine on peamiselt hobi. Mõni otsustab ühel hommikul hakata laevamudeleid meisterdama, meil tekkis huvi raamatute toimetamise ja kujundamise vastu. Kui kirjastamisesse suhtuda nagu huvitavasse hobisse, siis ei teki ängi, et keegi ei osta. Ost-müük on hea ja oleme rõõmsad, kui raamatud „lähevad“, aga see ei saa olla kõige esimene eesmärk. Kujundad ja toimetad kaantevahe nagu ehitaks laevamudelit: peamiselt arened ise, katsetad, nurjud, õnnestud, ja teised saavad ka vaadata (resp. lugeda) ja õilistuda.

2. Kolleegid. Vahel tundub, et Eestis on kirjastajaid või kirjastusi rohkem kui lugejaid. Aga tohutu pakkumine ning hajus nõudlus ei löö hindu alla vaid, vastupidi. Lugemisväärseid trükiseid (rääkimata mõttetihedast tekstist) on üldse keeruline mujalt kui antikvariaadist alla paarikümne euro kätte saada. Samuti ei muuda kirjastajate suur hulk asjatundliku toimetaja tunnitasu pisemaks. Jaguks meil iga isekirjastaja või väikekirjastuse jaoks üks hea (enesekriitiline pea)toimetaja, kes õigel hetkel ütleks, et see või teine ei tasu avaldamist, siis ei juhtuks väärtkirjandusega midagi, küll aga n-ö tumeainega. Eesti raamatuturule annab massi just see tumeaine, tekstid, mida keegi kunagi ei märka ega osta, aga mis kajastuvad statistikas ja kaudselt raamatute hinnastamises.

3. Ei ole e-raamatute väljaandmise peale mõelnud. Kui laenata esimesest vastusest analoogiat, siis laevamudel lugeri ekraanil on lihtsalt purjekafoto. Meie hobi rõõm on näppida taglastust ja voolida halukillust rooliratast.

Jürgen Rooste (Reaali kirjastus)³

1. Kirjastustegevus, eriti luuleraamatu puhul, on tegelikult ju üsna väike protsess, neid samme sääl on vähe. Et kui tahtejõudu ja viitsimist on, siis tasub seda teha … eriti arvestades, et suur jagu kirjastusi nagunii luuleraamatutele – pääle ühe väikse suupiste-esitluse – eriti promo ei tee. Et kui luuletaja ise oma keha ja kujuga on pigem reklaam ja promootor ja kogu vajalik info, siis trükikojakõned ja kujundajaga suhtlemine ja raamatu levisse tarimine pole nii hull asi. Tõsi, seegi nõuab siiski rabelemist, igaühele see ei sobi.

2. Vahepääl oli väikekirjastajal veidi keerulisem levisse saada. Praegu on see vist kergem. Kulka – sõltuvalt noist, kes hetkel raha jagavad – on mõne koosluse puhul märku andnud, et isekirjastamisele eelistatakse kirjastajaid, kuigi Eesti-suuruses moodustises ei ole suurt vahet, mikrokirjastusi on nii palju. Ei saa ütelda, et suurkirjastuste kaubamärgid 100% ka kvaliteeti kinnitaks. Mingite tõlkesarjade ja suurteoste puhul on suur toimetuse koosseis muidugi oluline. Kuigi seegi alati ei aita. Lisaks sõltub ju kirjastuse kui äriühingu poliitikast see, keda palgal peetakse ja kelle tööd ostetakse odavalt sisse. Ma saan aru, nad ei peagi heategevusega tegelema, aga ega toimetajad-tõlkijad-autorid ka ei pea.

3. Ei näe mingeid takistusi. Ma ei tea, miks ma sellele rongile pole hüpanud. Pole seda õiget visiooni olnud. Kui oleks viitsimist, võiks kõik mu varasemad raamatud teha digivariantidena kättesaadavaks. Isegi tasuta kõigile, mitte nii, et kuskil mingi organisatsioon ikka sellelt kopika korjaks (kui üldse, siis just digimaailmas peaks autor saama otse tulu, mitte vahendajad).

Samas, mingi müstika selles on, et kui tahad mu aastatetagust kogu lugeda, siis pead ikkagi raamatukokku ronima ja otsima. Käin koos kallimaga mööda vanaraamatukohti ja vahel ostame kastiga kokku mingeid asju, isegi loeme neid jõudumööda. Mul on raamatu kui vormi suhtes mingi ihalus või imetlus või tung. Kui tüütu see ka poleks, tarin seljakotiga suurt raamatupampu pea igal sõidul kaasas. Digirämps netiavaruses on ka ju tüütu. Raamatukogu lõhnab paremini kui arvuti või tahvel.

Kerti Tergem (Verb)

1. Verb sündis 2004. aastal idealismist ja trotsist, loomuliku jätkuna kirjastuse Huma hääbumisele. Tahtsime väärt ilukirjanduse väljaandmist jätkata, teha ilusaid raamatuid, mis meile endale meeldivad ja mis on väga heal kirjanduslikul tasemel. Kogemus ja kompetents olid olemas ja nüüdseks on Verbist kujunenud tugev kaubamärk. Kui aga küsida praegu, mil olen üle 20 aasta ilukirjanduse tõlkimise ja kirjastamisega tegelenud, kas ma looksin oma kirjastuse, siis oleks vastus ilmselt eitav.

2. Kuidas ennast ära majandada. Kõigele seab piirid rahvaarv – eestikeelset lugejat me juurde ei tooda. Raamatute tiraažid on väikesed ja see teeb raamatu hinna kõrgeks. Oleme praegu piiril, kust allapoole enam minna ei saa. Samas nimetuste hulk per capita on ilmselt üks maailma suurimaid. Eestlase ostujõud on kasin, aga raamat on meil kallim kui näiteks Suurbritannias. Samas ei adu ostja ega ka autor, et ligemale poole summast, mis raamatu eest poes välja käia tuleb, saab omale müüja. Teine pool tuleb kirjastusel jagada tegijate vahel: tasutud peavad saama autor, tõlkija, toimetaja, kujundaja, trükkal jt, lisaks kirjastuse kontori- ja laokulud. Ja seda kõike nõnda, et kirjastusele ka midagi edasikestmiseks pihku jääks. Väärt ilukirjandust ilma toetuseta enam välja anda ei saa.

Teine probleem on raamatute nähtavus poes ja väljapaneku lühike eluiga. Uus raamat on letil leitav keskmiselt kaks kuud ja kui selle aja jooksul teda piisavalt ei osteta, siis pood kirjastuselt uut kogust ei telli. Mis omakorda tähendab, et selle aja peale kui raamatul võiks üleüldse tekkida huviline lugejaskond, pole teda enam ei näha ega saada. Aeg-ajalt tekib Apollo poodidesse sisenedes tahtmine küsida, et vabandust, aga kus teil siin pliiatsite ja mängude vahel raamatud on?

3. Oleme kaalunud, kuid loobunud. Palju kisa, vähe villa.

Tõnis Tootsen

1. „Esimese päeva“ puhul oli mõttekäik lihtne. Läinuks ma mõne kirjastaja juurde vaid suurejoonelise plaaniga, et vaat käsitsi kirjutatud ja puuritud ja põletatud raamat, oleks parimal juhul kulmu kergitatud ning halvimal hakatud tagasi maa peale tirima ja nurki nudima. Trükikojast otse poodi viivad roopad on aastatega kaunis sügavaks sõidetud, keegi ei viitsi mingeid ringe teha: raamat peab trükikojas valmis saama ja kõik. Nii et pretensioonikama vormi, aga ka sisuga asjad jäävad paratamatult pisimutukate õlule. Ja kui olin suurejoonelisest plaanist jõudnud esimese maketini, tundus mõttetu hoolega hoitud lehmake võõrasse lauta lüpsile viia. Eks paljud pöörduvad kirjastuste poole ka seetõttu, et pole lihtsalt toimetus- ja küljendustööga tuttavad, või kujutavad ette, et poodidega suhtlemine on raske. Aga kel pisut salateadmisi kogunenud, ei tahagi vast enam oma nunnut kellegi teise kätte usaldada. Kes armastab su raamatut sama palju kui sa ise?

2. Tagasihoidlikud tiraažid tähendavad suuremat tükihinda ja väiksemat tulu; elu kokajoogaraamatute vahel, edetabelite all ja promoriiulite taga; täiendavate müügikanalite kaevamist jne. Teisalt võib kitsamat valgusvihku just „kontsentreerituks“ kiita: ei mingeid juhuseid, sinu juurde jõuavad samasugused põnevad pisimutukad kui sa ise, mitte osturalli roolijoodikud.

3. On nüansse, mida e-raamatuga on (veel) võimatu edasi anda või mis lugeris tasalülituvad, nagu neidki, mis on võimalikud ainult e-raamatus. Praegu töötan taas ühe kujunduse kallal, mis eeldab raamatu füüsilisust – e-raamat jääks nende hoopis teistel alustel võrsunud ideede vaesunud tõmmiseks. E-raamatu annaksin välja juhul, kui teisendamisel oleks rohkem võita kui kaotada, või kui olen sisu loonud just selle vormi võimalusi arvestades (nt õudukas, mis loeb hoopis lugejat ja mille tekst kõikvõimalikest kanalitest riisutud info põhjal muudkui muutub).

Mait Vaik (Puiestee)

1. Eelkõige on põhjus raamatuid ise välja anda see, et siis on müügist konkreetne ja objektiivne ülevaade. Teiseks on siis kasum suurem kui vahemeeste kaudu müües. Ise kirjastades saab rohkem kaasa rääkida kujunduse osas jm. Lisaks ei ole kirjanik piiratud autorieksemplaridega: neid on alati vaja ja alati vähe.

2. Raamatupidamine ja sellega seonduv. Ühe teose pärast ei maksaks nüüd küll kirjastust luua. Ka tuleb leida ise kujundaja ja toimetaja, viimaste eest hoolitseks muidu kirjastus. Kirjastajad lubavad ka reklaami, mida alati napib (kindlasti on seejuures suur erinevus ilukirjanduse ja elulooraamatu tutvustamise ja kanalite vahel). Sõltuvalt trükikojast ja autorist tulevad raamatupoeketid tootele ise järele, nii et seda vaeva, et peaksid oma transpordiga raamatud hulgilattu viima, ei ole. Kuna kogu tiraaži korraga poodi ei võeta, siis ise kirjastades on mõned raamatupakid kodus jalus.

1 http://www.nlib.ee/public/documents/Made/2015/diagr._Eesti_kirjastuste_arv_aastatel_1994-2015.pdf

2 http://www.nlib.ee/public/documents/Made/2015/diagr._Kirjastajate_arv_ja_osakaal_raamatunimetuste_jargi_2015._aastal.xlsK-1.pdf

3 Kirjastus on avaldanud ühe raamatu, mis levis käest kätte ja ei jõudnud poodidesse. Tegu on Tallinna Reaalkooli väikekirjastusega. Jürgen Rooste on varem avaldanud mõned luulekogud ka omal käel.