Veiko Tubina esimene luulekogu „Esimene“ annab selgelt teada, et tegu on Veiko Tubina esimese luulekoguga „Esimene“. Seda kuulutatakse tagakaanel, raamatu on kirjastanud Tubina enda kirjastus Valge Leht ning isegi ülimalt minimalistliku kujunduse on teinud Tubin ise. Külastasin ka luuletaja/näitleja/projektijuhi/kujundaja/kirjastaja/muusiku/helilooja (edaspidi on vist lihtsam viidata talle kui multitalendile) ajaveebi, mis oli üllataval kombel samasuguse mustvalge kujundusega kui raamat.1 Tekkis veider nihestus, võib-olla esimest korda elus jäin ma uskuma, et ka internetis on raamatud ning see, et need on paberil, ei tee neid kuidagi teistsuguseks.
Kogu selle multitalendi-jutuga ei tahtnud ma muidugi midagi halba öelda, vaid lihtsalt juhtida tähelepanu, millise inimese käe alt see raamat tulnud on. Inimesed, kes võtavad ette väga mitmeid loomingulisi projekte ega soovi end piirata vaid ühe ametinimetuse või eluteega („Lõpetasid lavaka, ole nüüd näitleja!“), on imetlemist väärt ning seda eriti siis, kui vähemalt ühte asja tehakse kõrgel tasemel. Luuletavaid näitlejaid ning näitlevaid luuletajaid on Eestis olnud mitmeid ning küllaldaselt nimesid on nii tuntud, et ehk pole vaja neid ette lugedagi (kas ma kuulen tagareast hüüet: „Viiding!“?). Näitlejale ja luuletajale esitatavad kvaliteedi kriteeriumid on üsna sarnased: lase endast läbi kõik maailma emotsioonid, kuid valitse end ja destilleeri neist midagi üldmõistetavat.
„Esimese“ esimene ots täpselt selline ongi. Õhus on tunda uuel sajandil elamise jaburust (uus sajand on kestnud juba aastaid, lk 46) ja ihalust eelmise sajandialguse ning romantiseeritud Eesti Vabariigi järele (korraga on nii 20. sajandi esimese kolmandiku tunne / linn lehvitab sulle reedet / head reedet / peaasi, et ei tuleks liiga moodsad ajad, lk 28). Eks lugusid möödunud hiilgusest on eriti vaja Tallinnas (ootan endiselt seda ülelinnalist elektrikatkestust / mis laseks mul uskuda, et käes on 1930ndad / pimeduses on linn ikkagi kuidagi vanem / ja hämaruses ei paista silma tänapäeva poolt tehtud / iluvead, lk 45) ning Tubin on linnaluuletaja, kes sõidab maale vaid armuma ning taluelust unistama (pärast piparmündimaitselise hambapasta hilistalve, lk 14–17).
Tubina Tallinn ei ole idealiseeritud (nagu mingi tšehhov on olla / kõik me tahame moskvasse / aga keegi peab tallinnas ka olema, lk 24), kuid see on linn, kus on võimalik elus olla, seda Pelgulinnast Mustamäeni. „Esimeses“ on hästi kokku võetud need elu ühed kõige ilusamad hetked, mida on tegelikult väga raske sentimentaalsusesse ja klišeedesse uppumata sõnadesse panna: hilised õhtud, varased hommikud, arglikult kellessegi armumine, suveootus ja sellele järgnev leitsak ning paratamatult saabuv talv, mil ahjud kuidagi soojaks ei lähe. Tekstidesse pikitud muusikavihjed Claire’s Birthdayle ja Coldplayle annavad juurde nullindate hõngu, mis tunduvad nüüd kuidagi lihtsamad ajad. Eks me kõik olime nooremad, Brexiti asemel oli Estenter ja oma Instagrami kureerimise üle ei pidanud pead murdma.
Aga … hea meelega oleksin ma kusagil siin oma arvustuse ka lõpetanud, õnnelik ühe luulekogu üle, kus pole üritatud sotsiaalkriitikaga rabada või vormimängudega silma paista, kuid mis pani mõtlema ja tundma, nagu hea luule seda teeb, meenutab, et tegelikult oled sa ju elus ning võiks ju sõita maale või mõnda Kalamaja hoovi ja murule pikali visata ning elu üle järele mõelda. Nii võinuksin ma kirjutada, kui raamat oleks kolmandiku võrra õhem ja lõpeks näiteks kolmeosalise tsükliga (mis annab selgelt teada, et tegu on kolmeosalise tsükliga) „aasta valgeima öö kolm pööret. pööriöö I, II ja III“ (lk 44–46). Kuid järgneb omamoodi popurrii või best of, mis on teravas kontrastis eelneva proosaluulega. Tubin katsetab lihtsate riimidega nagu „ööd-sööd“ ja „mind-sind“, mis sobiksid laulusõnadeks (ja osa neist seda ongi), aga kontekstis, mis pole Sasslantis või plaadi laulusõnade voldik, mõjuvad pentsikult lihtsalt. Ning kuigi blogi ja raamatu kujundus on peaaegu identne, on ikkagi vahe, kas lugeda selliseid salme internetist või paberilt kaante vahelt.
Omamoodi meenutab „Esimese“ lõpuosa albumit, kuhu on otsa pikitud lõpmatult boonuslugusid. Ega nad enne kõlanut halvemaks tee, aga selline stiili- ja kahjuks ka kvaliteedipööre räsib tervikut üsna korralikult. Kuna raamatusse on kokku kogutud kümne aasta luuletused, on võimalikult sisuka ja kõikehaarava kogu tegemise soov küll mõistetav, aga ega viimaseid lehekülgi üle lugema väga ei kutsu. Vähemalt annab raamatu pealkiri teada, millisest otsast seda lugeda tuleb.
* http://veiko.tubin.ee/ajaveeb/