Igal juhul olid pausid nende lihtsate triviaalsete sõnade vahel nii kõnekad, et publik püüdis kikkiskõrvul iga sõna. Päris naljakas. Edasi tuli aabitsatekste aastatest 1885, 1921, 1928, 1936 ja 1944. Kõnekad omas ajas: esimeses manitseti jumalakartusele, 1928. aastal Leningradis  välja antud aabitsas öeldakse, et kooli ei tohi minna pesemata, 1944. aasta eestimeelne aabits on kirjutatud paguluses, Stockholmis. Kuna keelealased kirjutised olid valitud peamiselt äärmusi fikseerival meetodil, siis Valdur Mikita “Metsik lingvistika” (2008) mõjus teistsugusena: autori isa, Lõuna-Eesti talupidaja väikse agraarkosmose keel erines tavakeelest.

See oli silpide, mõminate ja loomahäältega rikastatud, pigem hingeseisundit väljendav kui  asist informatsiooni edastav onomatopoeetiline keelepruuk. Selliste peadpööritavate keeleliste uperpallide vahel mõjus muusika tasakaalustava ja stabiilsena. Valitud olid teosed Marie Underi, Paul-Erik Rummo, Betti Alveri, Gustav Suitsu ja rahvaluule tekstidele. Iseenesest hea ja kaunis poeesiast lähtuv valik, kuigi ei saa öelda, et just sõnakasutuse osas lood märkimisväärselt erinevad oleksid. Ja sõnakasutusest oleks ju  võinud sellise kontserdi puhul lähtuda. Helikeeleltki kõik (v.a Kõrvitsa teos) XX sajandi teise poole lood. Teine variant oleks olnud alustada esimeste koorilaulude rahvusromantilise püüdliku „sõnavärvimisega” ja jõuda näiteks Aintsi läbisegi hõigeldud „Aeg armastada” tekstideni või mõne silpideks lõhutud naljalooni, vahele Tormise karmi loitsu.

See oleks näidanud, kuidas on keelekasutus muusikas läbi aegade muutunud ja milliseid vorme  võtnud. Praegune kontsert näitas küll keele enda uperpalle, aga muusikas oleks justkui kõik samaks jäänud. Meie aastatelt niigi õhuke muusikakultuur oli veel õhemana näidatud. Kaunist poeesiat ja selle väärikat esitust aga kuulsime küll. Ilu tunduski olevat valiku ainus kriteerium. Eetiline oli ka meeskoori kui meeste ja isade esinemine emakeele kandjatena. Korralik hääldus õilistas esitatava. Kõlalist vaheldust tõi Tõnu Kõrvitsa „Laulud vihmast ja  tuulest” koorile ja neljale löökpillile. Vihmapuu ja bambusest tuulekellade õrn sabin koos koorikõla liuglemise (glissando’d) ja undamisega moodustasid maagilise atmosfääri. Kõrvitsa pühendumus ja otsingud loodusvärvide ja igasuguse tuule-Thule mail on kujunemas eesti muusika omapäraseks peatükiks.

Koori esitus oli eelkõige austav ja pieteeditundeline. Esimestes teostes jäid kõrva mõned „pehmelt ja karvaselt” harali algused. Rikkuse  ja iluga hämmastas basside sügav-sume tämber. Õnneks on seda tõrrepõhja burdooni ka piisavalt eesti muusikas kasutatud. Ester Mägi „Kerkokellas” oli kellalöögina esitatud ja dissonantsile vibreerima jäetud sõna „kell” ääretult kaunis. Koos Mägi kriipivate harmooniatega moodustus ülimalt eestilik, karge ja, nutt kurgus, emotsioon. Ka dirigendi kätekasutuse skaala laienes ja pani huviga jälgima. Fraasi „see mälestus on mulle hell” privaatne  väljamaaling ja vastukaaluks katkendik-kandiline liikumine avardasid pilti. Väga vajalikult. Lõpulooks kõlas Veljo Tormise „Kolm mul oli kaunist sõna” Paul-Erik Rummo tekstile – austusavaldus eesti keelele.