Laura Garbðtiene ja Arturas Bumðteinas saavutasid oma töödele iseloomuliku hübriidse atmosfääri, tegeledes tajumise ja kujutamise spetsiifiliste aspektidega ja sidudes selle üleva tundega, juba oma esimeses ühises teoses ?Jälg?. See oli konstrueeritud video-joonlaud, mis töötas nagu mõõdik, mis näitas lennuki kohalolu ekraanil, tema lähenemisnurka ja asendit. Helifoon toetas lennuki ilmumise ootust.
?Invasiooni? jaoks palusid nad tunnustatud Leedu heliloojal Antanas Jasenkal komponeerida loo, mis oli mõeldud saatma võtteplatsilt saadud filmikatkest kokku monteeritud filmilõiku. Võtteplats kuulub Leedu filmistuudiole, või kui olla täpsem, siis hetkel ühele välismaa filmile, millele võtteplatsi rentimisega stuudio end vee peal hoiab. Selline olukord tekitab arvukalt maailmasõdade, keskaja ja ajaliselt raskesti määratletava sõdurprintsessi Xena fiktsioonidel põhinevaid fiktiivseid keskkondi nii Vilniuse linnas kui seda ümbritsevates metsades.
Ekraanil suleb assistent valge mikrobussi ukse. See annab omakorda teed sõjaväe veoautole. Noored sõdurid joovad ühest pudelist Coca-Cola?t ja vahetavad vaikselt pilke neid võtteplatsile saatma tulnud naistega. Sügavad eredad valgusvihud proþektoritest varustavad siluetid näojoonte ja ilmetega ning joonistavad välja suhted nende vahel ? tõepoolest, see paneb silmad põnevusest tantsima. Kuid see, mis meie silmi lahti hoiab, on tegelaskujude, nende tähenduste ja koosviibimise loogika pidev moondumine. Erinevad ajastud jooksevad üksteisesse kokku ja kaovad, ilma et jääks ühtegi äratuntavat juhtlõnga, mis viiks meid tõlgenduseni.
Materjal on üles võetud hetkel, kui võtteplatsil on paus. See katkestus muutub omamoodi teljeks mängule, millega otsusekindel vaatleja ?Invasioonis? kokku puutub (pange tähele seda viimast episoodi, kus noor sõdur tardub valguse ja muusika mõjul kaamera ette paigale). Video on küllastatud pausidest, mis toodavad tähendusornamente ja mälestusi, mis on vastavalt vaatamisharjumustele vaatajas tekkinud. Niipea, kui ta hakkab nendesse mingit tähendust sisse lugema, viib see ta kaasa keerukais eristusstruktuurides toimuvate pidevate moonutuste vooluga: vaatajad, pealtvaatajad, esinejad, näitlejad, tegevused ja tegevuse kujutamine sulanduvad.
Vaatemäng, mida te näete, ei oma enam viimaks midagi ühist ajaloolise tegelikkusega, jätab meid eksalteeritud seisundisse ja annab meile ühtaegu tunda, et meid on petetud. Mingit otsest põhjust selleks pole, kuid ängistustunne on vägagi ilmne. Ükskõik kui valusad on sõja ja mäletamise teemad ning kui komplitseeritud on eetilisel tasandil nendega tegelemine, pole hetkest, mil mängu tuleb katkestus, vahelesegamine, ajavaakum, ei tegelikkusel ega ka fiktsioonil võimalust üksteist üle mängida. Rahvuslik identiteet ja uhkus ilmnevad kui järjekordne lõbustus pidevas isikliku ajaga hakkama saamise vaevas.