Oktoobrikuu kontserdiülevaate alustuseks pean ütlema, et eri põhjustel, sealhulgas lühike reis Londonisse, ei käinud ma kuu jooksul just kuigi paljudel üritustel. Aga reisilgi sai kuulatud üksjagu kontserte – kõik suurepärased. Eriti valmistas rõõmu Arvo Pärdi „Perpetuum mobile“ BBC sümfooniaorkestri kavas. Siiski jäi Londoni kontsertidest midagi kripeldama. Metropoli tänavapilt on etniliselt, rassiliselt ja keeleliselt äärmiselt kirju, kuid see ei kajastu kuidagi klassikalise muusika publikus. Nendin siinkohal kiretult: vähemalt minu külastatud kontsertidel koosnes publik 99,9% ulatuses valgetest kuulajatest. See tuletab meelde, kui marginaalne nähtus maailmas on klassikaline muusika. Miks ei tõmba need kontserdid sisserännanuid, ei oska ma öelda. Kindlasti ei ole takistuseks piletite hind, sest need on Eesti omadega võrreldes naeruväärselt odavad. Aga muidu olid Londoni kontserdid nagu siingi: telefonid helisesid, söödi, räägiti, lisandus veel kirglik suudlemine. Ilmselt vajaksid inglasedki teatris-kontserdil käitumise kohta samalaadseid klippe, nagu on meil valminud.1
Telefonidega seoses tahan pöörata tähelepanu ka ühele uuele trendile siin ja mujalgi – kontserdikavade kolimisele telefoni. Iseenesest ju hea mõte, hoiab kokku paberit, aga korraldajad võiksid mõista, et helendav ekraan on helendav ekraan: pole vahet, kas naaber vaatab sealt Tiktokki, suhtleb Messengeris või loeb kontserdikava – ühtemoodi häirib see ikka.
Aga kui tulla nüüd Tallinna kontserdielu juurde, siis pakkus see nii intrigeerivat, vaimustavat kui ka rõõmustavat.
Intrigeerivat. Oktoobri algul sai Gregor Kulla juhtimisel teoks sügistuur „Hilissuvi“, millel keskenduti vähemuste muusikale. Vähemuste all mõeldi naisi, mustanahalisi, geisid ja siis veel täpsustamata gruppe. Kõigepealt tahan vaielda naiste nimetamisega vähemuseks. 2019. aastal avaldatud andmete kohaselt oli maailma elanikkonnas naisi 49,6% ja mehi 50,4%.2 See alla 1%-ne vahe ei anna veel põhjust nimetada naisi vähemuseks, eriti kui arvestada, et alates parimast klassikalise muusika kuulamise east on naised juba enamuses. Ja kui vaadata näiteks Eesti noorema põlvkonna heliloojate soolist jaotumist, siis paistavad naised olevat lausa ülekaalus.
Vähemus või mitte, selge on aga see, et naisheliloojate teosed ei ole kontsertidel kõlanud meeste omadega samaväärselt sageli ning seda mitmesugustel ajaloolistel põhjustel: oli neil ju ligipääs muusika harrastamisele, eriti heliloomingule, tunduvalt tagasihoidlikum ning ega neid võetud selles ametis ka kuigi tõsiselt. Naisheliloojate tunnustamises on muusikaajaloos olnud tõuse ja mõõnu ning üllatuslikult pärineb just XX sajandi algusest nende kohta mitmeid kurioosseid ütlemisi. Nii näiteks kirjutas Cecil Gray oma 1924. aastal ilmunud teoses „Survey of Contemporary Music“ ehk „Uue muusika uurimus“ rühmitusse Les Six kuulunud Germaine Tailleferre’i kohta: „Naise kirjutatud muusika on sama, nagu käiks koer tagajalgadel. See ei ole hästi tehtud, kuid te olete üllatunud, et ta seda üleüldse teeb.“3 Veel salvavam oli Artur Lemba märkus Eestis tegutsenud pianisti ja helilooja Vera Vinogradova-Bieki loomingu pihta: „Naistel puudub üldse fantaasia, kuna aga loomine ilma fantaasiata on võimata, siis on ka arusaadav, mispärast muusika-ajaloos pole mitte ühtegi tähtsamat naisheliloojat leida.“4 Ja ega naisheliloojatega seotud eelarvamused praegugi täiesti kadunud ole: miskipärast on sõna „helilooja“ paljude ettekujutuses meessooga seotud sama tugevalt kui näiteks „lasteaiakasvataja“ naissooga. Seetõttu ei tee tõesti halba heastada ajalooline ebaõiglus ja pöörata rohkem tähelepanu nii unustusse vajunud kui ka praegu tegutsevate naisheliloojate loomingule. Mitte kuidagi ei saa nõustuda arvamusega, et sugu mõjutab kuidagimoodi heliloomingu kvaliteeti.
Hoopis teine küsimus on teiste kontserdil esindatud vähemustega. Kui mustanahalisi on nagu naisigi klassikalise muusika maastikult tõrjutud ja ka siin on teatud teravdatud esiletõstmine mingil määral õigustatud, siis muusika loomise ja esitamise sidumine helilooja seksuaalse eelistusega jääb mulle arusaamatuks. Sama hästi võiks ju ka korraldada kontserte koerapidajate, mägironijate või taimetoitlaste loominguga – mitte ei saa aru, kuidas see mõjutab heliloomingut. Naljaga pooleks võiks ju öelda, et tänu Tšaikovskile (ja paljudele teistele) võiks geide kirjutatud muusika osakaalu kontserdikavades hoopis vähendada. Näiteks Johan Randvere oleks kindlasti palju võitnud, kui ta oleks oma EMTA suures saalis antud kontserdil asendanud Tšaikovski igava, tüütu, tühja virtuoossust täis ja muusikalistest klišeedest kubiseva „Suure sonaadi“ G-duur op. 37 mõne huvitavama ja eredama teosega. Ometi arvan, et see sonaat ei olnud igav mitte seetõttu, et helilooja oli gei, vaid tegemist on lihtsalt viletsavõitu teosega.
Väliste parameetrite järgi kokku pandud kava jääb läbiva muusikalise mõtestatuse puudumise tõttu kirjuks ja plakatlikuks: no mis seob muusikaliselt Ester Mägit ja Katrin Allerit näiteks Julius Eastmani ja Gregor Kullaga? Ükshaaval võttes sai aga „Hilissuve“ kontserdil kuulda head muusikat, näiteks Lili Boulanger’ teoseid või siis Gregor Kulla põnevaid katsetusi viiulil ja klaveril. Esile tuleb tõsta ka noori interpreete, eriti Triin Veissmanni, kes viimasel hetkel pidi kava muutumise tõttu ära õppima Ester Mägi „Kadentsi ja teema“, mille ta suurepäraselt ette kandis.
Vaimustavat. Et Hans Christian Aavik on fantastiline viiulimängija, teavad muusikasõbrad juba ammu. Siiski tundub, et kuulajad ei tule tema kontsertidele ainult Aaviku erakordse mängu pärast, vaid siin on midagi enamat. Kui ranges klassikalise muusika kontserdi formaadis on esineja ja kuulajate vahel justkui sein, siis Aavik on selle kunstniku-kuulaja barjääri lõhkunud oma vaba ja mõnusa, kergelt humoorika publikuga suhtlemisega. Igale loole eelneb lihtsas ja arusaadavas keeles teose tutvustus, tänu millele tunneb publik end laval toimuvasse kaasatuna. Seda laadi vabas õhkkonnas toimuvad ka Aavikute duo kontserdid: teine Aavik on Hans Christiani abikaasa, pianist Karolina, kes valdab peale hea klaverimänguoskuse samuti publikuga suhtlemise kunsti. Oktoobrikuus esinesid noored muusikud Mustpeade majas sealse Steinway klaveri kaheksandal aastapäeval, kus kuulajad said erakordse elamuse. Ühtmoodi hästi kõlasid nii rütmikad Béla Bartóki ja Leoš Janáčeki teosed, aga ka ülimalt romantilised ja laulvad Robert Schumanni romansid. Kõige erilisem oli sel kontserdil aga lisapala, kus Hans Christian Aavik astus esimest korda publiku ette pianisti rollis: duo kandis neljal käel ette Claude Debussy „Väikese süidi“, tehes seda äärmiselt nauditavalt.
Ka keelpillikvarteti M4GNET etteasted on alati oodatud ja elamus garanteeritud. Nagu Aavikute puhulgi, seisneb kvarteti üks tugevusi huvitavates kontserdikavades. Sel korral oli terve õhtu pühendatud Dmitri Šostakovitši loomingule: lisaks kvartettidele nr 3 F-duur op. 73 ja nr 7 fis-moll op. 108 oli kavas klaverikvintett g-moll op. 57, kus keelpillimängijatega liitus Rasmus Andreas Raide. Noorte mäng oli sama värvikas ja mitmekesine kui Šostakovitši teosed: oli vajalikku teravust, traagikat, irooniat, kohati ka lihtsameelsust, millele vastandusid lüürilisemad hetked.
Rõõmustavat. On meeldiv, et jätkub ERSO sari „Audiospaa“, mis üllatab alati muusika ja esinemispaiga valikuga.
Sel korral toimus kontsert Paavli kultuurivabrikus ning muusikat oli nii noortelt kui ka vanematelt, eri nahavärvusega naistelt ja meestelt, aga sügavaima mulje jättis vanameister Steve Reichi mitmekihiline „New York Counterpoint“ Taavi Orro esituses.
Uue muusika austajaid rõõmustab kindlasti, et ansambel U: on järjekindlalt oma valdkonnas tegutsenud juba 20 aastat. Oktoobrikuus antud aastapäevakontserdil kanti ette selle suuna klassikute Tristan Murail’ ja Morton Feldmani muusikat, esiettekandes kõlasid aga Jüri Reinvere „Ööpilt magava Cupidoga“ ja Tatjana Kozlova-Johannese „Ainult õhk“. Iga teos eraldi oli huvitav, aga neli üsna samalaadse kõlapildiga teost järjest läks natuke üksluiseks. Selle kompenseeris aga kuhjaga kontserdi teises pooles ette kantud Mart Kangro ja ansambel U: ühisloominguna valminud lavastus „Harmoonia“, kus instrumentalistidest ansambli liikmed üllatasid oma vokaalsete oskustega. Kindlasti jääb mulle kauaks meelde Vambola Kriguli versioon ansambel Doorsi hitist „Break on Through“.
Omapärase kontserdi tõid kuulajateni trio Triin ja Kärt Ruubel ning Paula Ernesaks. Nende ettekandes kõlas ülimalt keeruline, interpreetidelt tohutut tehnilist ja sisulist pingutust nõudev György Ligeti trio viiulile, metsasarvele ja klaverile; omapära seisnes aga selles, et teost esitati kaks korda. Esinemiskordade vahel tegi muusikateadlane professor Kerri Kotta väikese ekskursi muusikaajalukku ning analüüsis Ligeti teose ülesehitust, see mõjutas tuntavalt edasist kuulamist. Ma ei olnud ainuke, kes leidis, et teisel korral tundus ettekanne parem, lugu lühem ja selgem ning palju paremini jälgitav. Seesugune ettevõtmine väärib kordamist ka mõne teise teosega.
Hortus Musicusele on möödunud aasta olnud keeruline, aga see ei ole mõjutanud nende esituskvaliteeti. Seekordne kava oli koostatud hispaania kuldse XVI sajandi muusikast ja nii nagu Hortus Musicuse puhul ikka, oli ka see kontsert üks suur hea tuju allikas. Kavas kõlanud muusika oli kuidagi nii isetu ja rõõmuküllane ning esitus tavapäraselt emotsionaalne ja värvikas. Tundsin rõõmu ka sellest, et aastasadade jooksul läheb üht-teist kaotsi: kui ikka helilooja nime kohal seisab „tundmatu autor“, siis ei ole mõtet pead vaevata helilooja identiteediküsimustega, vaid saab lihtsalt nautida head muusikat.
1 https://www.youtube.com/@Markaetoledteatris
2 World Population Prospects 2019.
https://www.un.org/development/desa/pd/sites/www.un.org.development.desa.pd/files/un_2019_wpp_vol2_demographic-profiles.pdf
3 Cecil Gray, Survey of Contemporary Music. Oxford University Press, 1927, 266 lk.
4 Artur Lemba, Erakorraline sinfooniakontsert. – Waba Maa 9. XII 1925.