Prof Hanne Andersen, te peate avaettekande interdistsiplinaarse teadusiku uurimise kollektiivsest iseloomust.1 Miks on teie arvates oluline käsitleda teadusfilosoofias teaduse kollektiivset olemust?
Hanne Andersen: Teadusest mõtlemises domineerib jätkuvalt klassikaline individuaalse teadlase episteemilise autonoomia ideaal. Ometi on suur osa tänapäeva teadusest interdistsiplinaarne ja uurimistöös peavad eri alade asjatundjad tegema koostööd ning aeg-ajalt peab üks või teine kuuletuma mingis valdkonnas pädevamale. Teaduses on episteemiline sõltuvus üksteisest põhjapanev, me peame sellega arvestama ja mõtlema, mida see tähendab ja endaga kaasa toob mitte ainult vastutuse ja kvaliteedi hindamise vaatenurgast, vaid ka uuele põlvkonnale teaduse mõistmise õpetamise seisukohalt.
Teadus on saanud iseenda uurimisobjektiks, teadust uuritakse mitme distsipliini vahenditega. Milline on teaduskäsitluste paljususes teadusfilosoofia osa?
Teaduslik teadmine on hariduse, poliitika ja väärtusorientatsiooni keskne element kõikjal maailmas, igas ühiskonnas. Teaduse märkimisväärne kasv ja viimastel aastakümnetel tekkinud arvukad uued teadusalad lausa nõuavad tänapäeva teaduse põhjalikku mõtestamist – kuidas see areneb, kuidas luuakse teadmisi. Selle mõistmiseks vajame filosoofilist, ajaloolist ja sotsioloogilist teaduse uurimist, ja mitte ainult, me peame ka nende uuringute vahele seosed looma.
Oma karjääri jooksul olete edukalt ühendanud eri teadusaladele, nagu filosoofia, kognitiivteadus, psühholoogia, teadusajalugu, iseloomulikke uurimisviise. See on võimaldanud teil luua uudse käsitluse mõistelistest muutustest teaduse ajaloos. Kas see oli teie enda interdistsiplinaarse uurimistöö kogemus, mis viis teid interdistsiplinaarsuse uurimiseni?
Interdistsiplinaarsuse vastu hakkasin huvi tundma kui Kuhni2 uurija, käsitledes teaduslikke muutusi. 1990ndate lõpus avastasin, et ehkki leidus hulgaliselt kirjandust uute teadusalade tekkimisest ja arenemisest, ei olnud peaaegu midagi kirjutatud interdistsiplinaarsete uurimisvaldkondade kujunemisest ja arenemisest. Huvitaval kombel ja hoolimata sellest, et juba sel ajal oli teaduspoliitikas interdistsiplinaarsus kesksel kohal, oli sellisteks uuringuteks raske rahastust saada. Kulus terve aastakümme, enne kui sain hakata nende ideede kallal töötama ühistöös rühma kolleegidega projekti „Tänapäeva teadusfilosoofia praktikas“ („Philosophy of Contemporary Science in Practice“) raames, mida rahastati naisteadusjuhtide grandist aastatel 2009–2014.
Kui jätkata veel teie episteemilise sõltuvuse käsitlusega, siis kas selgitaksite lugejale põgusalt, mis õieti tuleneb sellest sõltuvusest inter- ja transdistsiplinaarsele uurimistööle?
Minu vastus sellele küsimusele on väga esialgne. Ma ütleksin, et kirjanduses leiduva inter-, trans- ja multidistsiplinaarsuse eristuse juured on 1960ndate teadusfilosoofias, mil ideaaliks oli teaduse ühtsus. Väga sageli rõhutatakse, et tõeline interdistsiplinaarsus tähendab integratsiooni, kuid väga harva öeldakse selgelt, mida integratsioon tähendab või mida endaga kaasa toob. Seetõttu võib ju küsida, kas rõhuasetus integratsiooni hädatarvilikkusele ei peegelda vastumeelsust episteemilise sõltuvuse suhtes.
Interdistsiplinaarsust hindavad kõrgelt teadusametnikud, kuid teadlased ise ei ole koostööks eriti altid. Miks see teie arvates nii on?
Koostööl on episteemilised plussid, kuid selle eest tuleb ka oma hinda maksta, olgu see koostöö ühe teadusdistsipliini raames või distsipliinidevaheline. Seega, ühelt poolt, kui uurimistöö on töömahukas ja kulukas ning seda saab tõhusamalt teha ühiselt, vahendeid jagades, nõuab see teiselt poolt palju aega läbirääkimisteks ja koordineerimiseks. Samamoodi võib eri valdkondade kognitiivsete ressursside ühendamine pakkuda uusi, ühelgi eraldiseisval alal kujuteldamatuid lahendusi, kuid selline erialade kombineerimine muudab edukuse hindamise kriteeriumid raskemini võrreldavaks. Ja siis võib ühtviisi kergesti leida argumente nii koostöö ja interdistsiplinaarsuse edendamise poolt kui ka selle vastu. Huvitav on see, et iga uus teadusametnike ja -poliitikakujundajate põlvkond avastab ikka ja jälle uuesti interdistsiplinaarsuse kui kõikvõimsa vahendi. Ma arvan, et meil on vaja mitte ainult rohkem uurida, kuidas koostöö ja interdistsiplinaarsus tegelikult toimivad, vaid meil on vaja ka ajalukku vaadata, mõistmaks, mil moel oleme arengus tänaseni jõudnud, mis on andnud soovitud tulemuse ja mis ei ole.
Te olete Kopenhaageni ülikooli teadushariduse osakonna juhataja. Kas see on interdistsiplinaarne üksus? Millisena näete teadusfilosoofina oma panust teadusharidusse?
Kopenhaageni ülikooli teadushariduse osakond hõlmab nii teadusharidust kui ka teadusuuringute valdkonda. Ma leian, et nende kahe valdkonna vahel on olulised seosed ja nende kokkukuulumine on igati põhjendatud. Neile mõlemale on tagatud võimalused areneda vastavalt oma ala vajadustele.
Meil on eriline koht ka sellepärast, et Taanis peavad kõik bakalaureuse õppekavad sisaldama eriala vajadustele kohandatud teadusfilosoofia õppeainet. Me ei õpeta teadusfilosoofiat filosoofia pärast, vaid et anda üliõpilasele laiem arusaam omaenda erialast ja sellest, kuhu see teiste akadeemiliste distsipliinide seas paigutub. Kursus hõlmab ka eetikateemasid ja teaduse ühiskondlikku mõõdet.
Minu arvates mängivad teadusfilosoofia ja teaduse ajalugu tulevase teadlase hariduses väga kaalukat osa. Teadlastel on kogu aeg vaja mõelda ja arutleda selle üle, mida teadusliku teadmise saamine tähendab ja kuidas see sobitub ühiskondlikku konteksti, kus uued teadmised kasutust leiavad. Ma arvan, et need filosoofilised oskused, mida me õpetame eri teadusalade üliõpilastele teadusfilosoofia kursustel, aitavad parandada võimet tunda ära ja saada hakkama väga erinevate epistemoloogiliste ja eetiliste probleemidega, millega nad oma hilisemas karjääris teadlastena kokku puutuvad.
Kuidas te ise jõudsite filosoofia juurde? Miks valisite just teadusfilosoofia? Et olete seotud praktikakeskse teaduskäsituse arendamisega, tekib küsimus, kas olete varem õppinud mõnda teadusala. Kas teadusfilosoofil peaks olema teadustaust? Ja miks on praktikakeskne vaatenurk teadusfilosoofias tähtis?
Ülikooli astusin kõigepealt füüsika ja astronoomia erialale, sest olin lummatud kosmoloogiast. Kuid esimese kahe aasta õppekava sisaldas vaid matemaatika- ja füüsikakursusi, mis kõik ei olnud ühtviisi köitvad. Õppisin kõrvalerialana võrdlevat kirjandusteadust, sest janunesin millegi järele, mis oleks füüsikast võimalikult erinev. Väga hea kirjandusajaloo õppejõud pani mu mõtlema selle üle, et teaduse ajalugu on tihedalt seotud üldise kultuuriajalooga ja nõnda jõudsin teadusajaloo valikainete juurde ning sealtkaudu juba edasi teadusfilosoofiani. Oma esimese ülikoolidiplomi sain füüsika ja võrdleva kirjandusteaduse erialal, ehkki õppisin palju ka teadusajalugu.
Minu arusaamise järgi on teadusfilosoofia tihedalt seotud nii teaduse kui ka filosoofiaga. Mõni meist on rohkem teaduse, mõni filosoofiaga seotud, kuid selle spektri eri osad on kõik vajalikud. Iseäranis oluline on hiljutine pööre praktikakeskse lähenemise poole, see tagab, et teadusfilosoofia säilitab oma seose teadusega ja et tal on midagi teadusele öelda. Kui rääkida minu enda uurimistööst, siis minu eesmärk on uurida iseloomulikke muutusi tänapäeva teaduses ja jõuda arusaamisele, mis neist mõjutab edasist teaduse arengut.
Ühes uuringus küsime intervjueeritavalt teadlaselt muu hulgas, kus töötab tema lähim kolleeg, keda peab kõige olulisemaks – kas kõrvaltoas, samas ülikoolis, samal maal või teisel pool maakera. Tahaksin seda ka teilt küsida. Miks peate just seda inimest oma lähimaks kolleegiks?
Lähedasi kolleege on palju, kuid lähedased on nad olnud eri aegadel. Mul on häid kolleege USAs, kellega olen teinud koostööd, kuid vaid ajutiselt. Kui asi käsile võtta, saaksime uuesti kiiresti tööga järje peale. Mul on ka Taanis lähedasi kolleege, kellega aeg-ajalt tihedalt koostööd teen. Ma ei ole õieti kunagi pidanud geograafilist vahemaad oluliseks, koostöö võib edeneda ka e-kirjavahetuse ja Skype’i kaudu, ja ma olen alati nautinud koostöö tõttu tekkinud reisimisvõimalusi.
1 Põhjamaade teadusfilosoofia võrgustiku (Nordic Network for Philosophy of Science, NNPS) aastakonverentsid on seni toimunud Uppsalas, Lundis ja Helsingis. Neljanda konverentsi korraldab Tartu ülikooli teadusfilosoofia õppetool 21.–24. aprillini Pärnus. Konverentsi kutsutud peaesinejateks on Hanne Anderseni kõrval John Dupré Ühendkuningriigi Exeteri ülikoolist ja Mikael Karlsson Islandi ülikoolist. Kuueteistkümnes ettekandesessioonis astub üles 50 teadusfilosoofi Põhjamaadest, Läänemere maadelt, aga ka mujalt. Vt lähemalt konverentsi kodulehelt https://nnpscience.wordpress.com/meetings/tartu-2016/
2 Thomas Samuel Kuhn (1922–1996), XX sajandi mõjukamaid teadusfilosoofe ja -ajaloolasi. Eesti keeles on tema „Teadusrevolutsioonide struktuur“ ilmunud Ilmamaa väljaandel 2003. a.