Kuidas sai teist filosoof?

Minust sai filosoof mitmeski mõttes juhuslikult. Kuulasin üliõpilasena 1960ndate algupoolel arvukalt filosoofiakursusi ning olin filosoofiast mõningal määral huvitatud. Selleks ajaks, kui hakkasin lõpetama, oli Vietnami sõda hoogu sisse saamas. Ühendriikides oli sellal ajateenistus noortele meestele kohustuslik ja selle vältimiseks üks paremaid viise edasiõppimine: need, kes läksid doktorantuuri, said ajapikendust. Niisiis tuli mul Vietnamist pääsemiseks minna midagi edasi õppima ning ainus eriala, milles mul oli doktorantuuri pääsemiseks piisavalt ainepunkte, oli filosoofia. Mind huvitas teadusfilosoofia ning ma läksin Princetoni, et töötada Carl Hempeli juures seletuse ja kinnituse teemal. See oli esimene juhus.

Teine juhus leidis aset minu esimesel õppeaastal Princetonis. Ma sain kutse tulla kuulama loenguid, kuhu pääses sisse ainult kutsega ning mida pidas keegi Noam Chomsky nimeline isik, kellest ma veel kunagi midagi kuulnud polnud. Keegi ei selgitanud, miks mind sinna kutsuti. Ma polnud kaugeltki parim doktorant. Oletan, et tegu oli eksitusega, et kutse saadeti valel aadressil.

Istusin loengusaalis, suu ammuli. 1965. aastal oli sellises paigas nagu Princeton ratsionalism veidravõitu ajalooline seisukoht. Tollal, mil valdavaks liikumiseks oli alles äsja olnud loogiline positivism, olid kõik empiristid. Ning siis tuli Chomsky, kes teatas oma äärmiselt emotsioonitul ja kiretul moel, et ratsionalistide ja empiristide vaidluse saab empiiriliselt lahendada ning et tõendusmaterjal lubab ülekaalukalt eelistada ratsionalismi empirismile. Just siis otsustasin, et seda ma soovingi teha: ma tahtsin vastata traditsioonilistele filosoofilistele küsimustele empiiriliste tõendite varal. Teatavas mõttes olen ma olnud interdistsiplinaarne algusest peale.

Kas osalesite ka sõjavastastes protestides?

Jah, aktiivselt. Kui ma jõudsin Michigani, kus oli mu esimene töökoht, siis oli sõjavastane liikumine tõusuteel ning ma osalesin rühmituses (mis oli osalt inspireeritud Chomsky poliitilistest kirjutistest) nimetusega Call to Resist Illegitimate Authority ehk Ebaseadusliku Võimu Vastu. Chomsky oli rühmituse aktiivne toetaja ning üks kaaskonspiraatoritest, kelle vastu ei esitatud süüdistust kohtuistungil kuulsa lastearsti Benjamin Spocki ja teiste üle, kes olid üleskutsele esimestena alla kirjutanud. Üleskutse toetuseks levitati ringkirju ning ma kirjutasin ühele kohe alla. Ma eeldasin, et olin üks kümnetest tuhandetest inimestest. Aastaid hiljem tuli välja, et allakirjutanuid oli palju vähem ning nende kõigi kohta avati FBI toimik. Nii avas FBI toimiku mu sõjavastase tegevuse tõttu ka minu kohta. Kui asusin 1968. aastal oma esimesele tööpostile Michigani ülikoolis, säästsin esimesel aastal üle poole oma palgast. Oli täiesti võimalik, et minu ajapikendus tunnistatakse kehtetuks, kuna Nixon oli hakanud tühistama ajapikendusi, millest lõikasid kasu ennekõike valged keskklassi poisid. Michigani ülikoolist on Kanada piirile tund autosõitu ning minu plaan oli, et kui mul kästakse sõjaväkke minna, siis sõidan autoga Kanadasse, hakkan pagulaseks ning elan seal oma säästudest niikaua, kuni töö leian.

Olete olnud üpris kriitiline filosoofia suhtes, vähemalt teatud laadi filosoofia suhtes. Palun selgitage, miks.

Minu skepsis keskendub ühele filosoofia metoodika elemendile. Kõnealust meetodit on kasutatud pikka aega. Näiteid leiab juba Platonilt. XX ja XXI sajandil on seda niinimetatud „näidete meetodit“ kasutatud väga laialdaselt. See meetod toetub mõttelistele eksperimentidele (milles harilikult kaalutakse hüpoteetilisi juhtumeid) ning filosoofide intuitiivsetele reaktsioonidele. Pärast hüpoteetilise juhtumise esitamist küsivad filosoofid, kas mõttelises eksperimendis esinev isik omab teadmist või kas mõttelises eksperimendis kirjeldatud tegu on moraalselt vastuvõetav ja nii edasi. Filosoofide intuitiivseid reaktsioone nendele küsimustele on kasutatud andmete rollis kahes erinevat laadi projektis: järelduste tegemiseks mõistete kohta ning objektiivsete küsimuste kohta nagu „kas see on tõesti moraalselt vastuvõetav?“ või „kas sel puhul on tegu tõepoolest teadmisega?“.

Ma olen olnud väga kriitiline selle meetodi kasutamise puhul mõlemas projektis. Lihtsam on vastu vaielda neile, kes esitavad intuitiivseid tõendeid väidetele objektiivsete asjade kohta. Vastuväide on üsna sirgjooneline. Meetod eeldab, et mõttelise eksperi­mendi peale tekkiva intuitsiooni sisu on tõenäoliselt tõene. Ent kui intuitsioon varieerub demograafiliselt, kui näiteks aasialaste intuitsioon on üks ning lääne inimeste oma teine, siis ei saa neil kõigil olla õigus. Ning kui esineb järjekorra mõju ning raami mõju või keskkonna mõju (kui räpaste pitsakarpide või haisupommi kohalolu mõjutab intuitsiooni), siis heidab see tõsist kahtlust eeldusele, et intuitsiooni sisu on tõene.

Selgitage palun, mis on intuitsioon? Tegu on ju õigupoolest erialase filosoofiaterminiga.

Intuitsioon on suhteliselt kiire, spontaanne otsustus, mille tegemisel teadvuslik arutlus ei osale või osaleb vähesel määral. Mainitud juhtudel on intuitsioon spontaanne otsustus selle kohta, kas mõttelise eksperimendi tegelane omab teadmist või kas kirjeldatud tegu on moraalselt lubatav.

Kas teie väide on siis järgmine: kuna intuitsioonid varieeruvad filosoofiavälistel põhjustel, siis ei saa me neile toetuda, kui otsime tõendust filosoofilistele väidetele?

Ma eelistan öelda, et intuitsioone mõjutavad tegurid, mis on asjassepuutuva filosoofilise küsimuse suhtes ebaolulised. Näidete meetod toimib järgmiselt: filosoof otsib teooriat teadmise kohta, seega vaatleb ta erinevaid näiteid ning langetab nende kohta otsustusi, et kas on tegu teadmise juhtumiga, ning üritab seejärel konstrueerida teooria, mis neid intuitsioone hõlmaks. Ta eeldab, et enamik tema intuitsioonidest on tõesed ning püüab esitada teooria, mis oleks nende intuitsioonidega kooskõlas. Kuna aga leidub sõltumatuid tõendeid selle kohta, et intuitsioonid on erinevad eri demograafilistes gruppides, et neid mõjutab see, millises järjekorras esitatakse küsimusi ja see, kuidas neid küsimusi sõnastatakse, ning see ei puuduta selgelt kõnealust filosoofilist küsimust, siis ei saa kõik intuitsioonid olla tõesed.

Kuid kas see tõesti on nii? Hiljuti on väidetud, et intuitsioonid ei varieeru nii palju, nagu eksperimentaalfilosoofid eeldavad. Teised on leidnud jällegi probleeme nende eksperimentide meetodites.

Teil on õigus, eksperimentaalfilosoofide töödele on tehtud palju kriitikat, millest suur osa on minu meelest täiesti õigustatud ning vajab tähelepanu. Inimesed ütlevad, et meetodid on vigased, ning mõnel juhul on neil õigus. Kui me alustasime, siis nõustasid meid mõned väga head psühholoogid nagu Richard Nisbett, kuid me pidime eksperimentaalsete meetodite kohta väga palju juurde õppima. On ka väidetud, et mõnda meie tulemust ei ole võimalik korrata ning seda tuleb edasi uurida. Tegu on empiiriliste vastuväidetega empiirilistele väidetele, mis kuuluvad seega täielikult teadusliku väitluse piiresse. Sellegipoolest leian ma, et me oleme veenvalt näidanud, et eksperimentaalfilosoofial on filosoofias oluline roll täita. Talle tuleb koht leida, sest tugitoolis istudes ei ole kunagi võimalik teada saada, kas intuitsioonides on olulisi demograafilisi erinevusi või mitte. Kui olete nõus, et kui leidub demograafilisi erinevusi või kui leidub ebaolulisi keskkonnategureid, mis meie intuitsioone mõjutavad, siis see on probleem, siis tuleb eksperimentaalfilosoofiat tunnustada filosoofia metoodika osana.

Olete koos Wesley Buckwalteriga kirjutanud soolise tasakaalu puudumisest filosoofias ning kaitsnud rabavat väidet, et põhjus, miks on filosoofias nii vähe naisi, peitub viisis, kuidas filosoofiat tänapäeval tehakse. Milline see põhjus täpselt on?

Esiteks palun ärge omistage meile tugevamat seisukohta kui see, mida meie kaitsesime. Me oletasime, et erinevus meeste ja naiste filosoofiliste intuitsioonide vahel (Põhja-Ameerikas) võib olla üks põhjus, miks on naised filosoofias alaesindatud, mitte et see on ainus põhjus. Me ütlesime seda nii eksplitsiitselt kui oskasime, sest teadsime väga hästi, et tegu on tundliku teemaga ning et naiste alaesindatus akadeemilises filosoofias on keeruline nähtus, millel on mitmeid põhjusi. Meie soovisime uurida ühte võimalikku põhjust.

Mind on pikka aega huvitanud demograafilised erinevused filosoofilistes intuitsioonides ning üks kõige ilmsemaid demograafilisi erinevusi on sugu. Koos Buckwalteriga leidsime mõningaid tõendeid, et filosoofilistes intuitsioonides on soolisi erinevusi. Kuidas võiks see mõjutada soolise tasakaalu puudumist? Kuna filosoofid kasutavad intuitsioone tõendusmaterjalina filosoofiliste väidete kasuks, ent naiste intuitsioonid erinevad meeste omast ja enamik juhtivaid tegelasi ses valdkonnas on meessoost, siis on naised halvemas olukorras. Neile paistab tõendusmaterjal teistsugune.

Meie arvamus põhjustas palju vaidlusi, osalt sellepärast, et mõned inimesed tõlgendasid meie väidet väga erinevalt sellest, mida meie mõtlesime. Meie pidasime silmas järgmist: „Vaadake! Kui sugu mõjutab filosoofilisi intuitsioone, siis on meetod, mis kohtleb intuitsioone tõendusmaterjalina, kallutatud meetod.“ Selle asemel ütlesid paljud: „Te väidate, et naistele filosoofia ei sobi!“ Seda pole me aga väitnud. Te jõuate järeldusele, et naistele ei sobi filosoofia, ainult siis, kui eeldate, et juhul kui meeste ja naiste intuitsioonid erinevad, siis on õiged intuitsioonid meestel! Kui intuitsioonide tekkeprotsessi ennast mõjutab sugu, siis tekitab meetod, mille puhul kasutatakse intuitsioone tõendusmaterjalina, märkamatult takistusi naistele.

Ma ei arva, et me teame lõplikult, kas filosoofilistes intuitsioonides esineb soolisi erinevusi või mitte. Selleks tuleb veel palju tööd teha. Kahjuks jääb see aga tegemata, kuna sellest on saanud poliitiliselt niivõrd kuum kartul. Harilikult teen ma eksperimentaalfilosoofiat üksnes koos teiste teadlastega, kes on minust peaaegu alati palju nooremad ning minust metoodiliselt ning matemaatiliselt osavamad. Sellel teemal ma enam nooremate uurijatega koostööd ei tee, sest see on poliitiliselt nõnda laetud. Minu puhul on möödas see aeg, kus mu karjääri võiks kahjustada miski, mis minu nime all ilmub. Kuid noor teadlane, kes uurib soolisi erinevusi ning kes neid ka leiab, seab oma karjääri ohtu. Seda tööd teha on liiga ohtlik.

Kust täpselt see oht tuleb?

Kui eeldate, nagu mõned inimesed eeldavad, et teate juba kõiki olulisi tegureid, mis viivad naiste alaesindatuseni filosoofias, nimelt, et see on seksismi ja seksuaalse ahistamise tagajärg – siinjuures ma ei eita, et neil on oma osa –, siis te teate juba eos, et intuitsioonide erinevuse hüpotees on ekslik. Selles nähakse tähelepanu kõrvalejuhtimist: see ei lase inimestel keskenduda halbadele asjadele nagu seksistlik käitumine ja diskrimineerimine. Ma arvan, et see on ajendanud mitme inimese üsna mürgise kriitika sellistele uuringutele.

Mida võiks teie meelest teha soolise tasakaalu saavutamiseks filosoofias?

Kas seal esineb seksistlikke hoiakuid ning seksuaalset ahistamist? Kahtlemata! Kas see heidutab naisi filosoofiale pühendumast? Peaaegu kindlasti. Kas tuleks teha jõupingutusi selle vältimiseks? Jah. Kõik need asjad on kohased ning olulised. Kui meie väljapakutud hüpotees on tõene, siis võib üks filosoofia keskseid meetodeid olla kallutatud naiste vastu. Sellega on raskem arvestada, sest ainus ilmne viis probleemiga tegelemiseks on vähendada filosoofide toetumist intuitsioonide kasutamisele tõendusmaterjalina.

Kas teie meelest jääb veel midagi järele, millega filosoofia saaks tegeleda?

Minu kriitika oli suunatud intuitsioonide kasutamisele tõendusmaterjalina ning näidete meetodile. Leidub mitmesuguseid filosoofilisi projekte, kus see meetod rolli ei mängi. Võtame näiteks teadusfilosoofia, täpsemalt füüsika filosoofia, bioloogia filosoofia ja sotsiaalteaduste filosoofia, kus on eesmärgiks vaadelda hoolikalt, mida teadlased tegelikult teevad ning kuidas teaduslikud vaidlused ja avastused tegelikult aset leiavad, ning tuua välja nende meetodid. Neid projekte ei puuduta minu kriitika mitte sugugi. Parimad tööd selles vallas mitte ainult ei aita meil paremini mõista teaduslikku meetodit teadlaste tegevust vaadeldes, vaid seal on tehtud ka ettepanekuid teaduspraktika täiustamiseks.

Kas näete mingit positiivset rolli ka filosoofia traditsioonilisematele valdkondadele nagu aprioorne metafüüsika, epistemoloogia ja vaimufilosoofia?

Kas metafüüsikas, epistemoloogias ja vaimufilosoofias on rikkalikke ning huvitavaid osi, kus ei kasutata intuitsioone tõendusmaterjalina ega näidete meetodit? Jah. Ma ei tee nende osade kohta kriitikat. Mis puutub küsimusse, et mis jääb järele, kui seda meetodit enam mitte kasutada, siis peitub konks üksikasjades. Tuleb vaadata konkreetseid projekte ning küsida: „Kas seda on võimalik läbi viia ilma intuitsioonidega spekuleerimata?“

Milline on teie arvamus filosoofia ja teaduse vahekorra kohta? Kas neid saab olemuslikult eristada?

Keegi nimetas mind kord naljaga pooleks viimaseks elusolevaks kvainiaaniks. See isik pidas silmas seisukohta, mis mind Quine’i juures on kõige rohkem mõjutanud, et filosoofia ja teaduse vahel on pidev üleminek. See, kuhu tõmmata piir filosoofia ja teaduste vahel, on probleem dekaanile, see ei ole intellektuaalne probleem. Paljude teaduste teoreetilised küsimused sulanduvad filosoofiasse ilma liitekohata ning vastupidi.

Mõned arvavad, et kontinentaalne filosoofia läheb inimestele korda rohkem kui analüütiline filosoofia. Ta rikastab nende elu, on sügav ning põnev. Kas teie meelest saab seda sorti teaduselähedane filosoofia omada meie elus laiemat tähtsust?

Suur osa teadust arvestavast filosoofiast on fantastiliselt huvitav ning oluline paljudele inimestele. Võtame näiteks ratsionaalsusdebati. Daniel Kahnemani raamat „Kiire ja aeglane mõtlemine“ on olnud New York Timesi edetabelis üle kahe aasta, mis näitab, et see pakub huvi paljudele inimestele. Ses raamatus käsitletakse vaidlusi inimese ratsionaalsuse üle ning nendes debattides on filosoofid mänginud keskset rolli. Normatiivne eetika ja õigusfilosoofia on samuti inimeste elus äärmiselt olulised. Ma toon ühe näite. Minu kolleeg Douglas Husak on teinud imetlusväärset tööd kriminaalõiguse filosoofia vallas, analüüsides ja selgitades empiiriliste avastuste ning õigusprintsiipide vahekorda. Tema teadusega arvestav filosoofia mõistlike ja ebamõistlike tegutsemisviiside kohta seoses meelelahutuslikke narkootikume ja muid keelatud aineid reguleerivate seadustega on avaldanud tugevat mõju mitme Euroopa riigi seaduste parandamisele. Mis võiks olla sellest veel elulisem? Kas me käitume rumalasti, kui reguleerime meelelahutuslike narkootikumide kasutust? Kas meie seadused ei sobi hästi selleks, mida me neilt ootame? Need on filosoofilised küsimused ning nendega ei saa tõsiselt tegelda vastava teaduse abita.