Avalik kajastus peaks ideaalis täitma ühiskonda huvitavat ja harivat ülesannet, andma edasi märkimisväärseid saavutusi ja teraseid ühiskonda mõtestavaid sedastusi. Väino Kaldoja on huvitav näide ettevõtjast, kes müüs maha kenasti kasumit tootva Mercedes-Benzi esindusõiguse, millega oli kümneid aastaid Silberauto ASis tegelenud ja firmat arendanud. (Vahemärkus. Kui raske on raha teenida maailma ühe tuntuma autobrändi Mercedese Baltimaade esindajana?) Kuid ettevõtte arenguteel on olnud ka väga tõsiseid kriise, aegu, mil vaevu ots otsaga kokku tuldi. Edasi sisenes Kald­oja ettevõtjana hoopis keerulisemasse ärisektorisse ja ärimudelisse ning hakkas arendama isejuhtivat autot ja targa linna kontseptsiooni. Metafoorselt väljendudes: valdavalt tahavad ettevõtjad pärast ohurikast tegevust sõuda tormiselt merelt rahulikku sadamasse, et oma edasist elu vähema stressiga sisustada, hakates näiteks tegelema kinnisvaraga. Väino Kaldoja on käitunud teisiti ja nii võib tema praegust tegevust nimetada riskirohkeks tegutsemiseks mäslevas merevees. Enamik tema eakaaslasi on käitunud vastupidi.

Kaldoja panustab iseliikuva auto Auve Techi projekti kaudu eelkõige noortesse, jäädes truuks oma insenerliku mõttelaadi põhimõtetele. Tsiteerin: „Olen tegelikult mõttelaadilt 99% insener ja ka organisatsioonide ülesehitusse suhtun insenerliku loogikaga.“

Ta tunneb muret maailmas toimuva pärast ja tahab muredele omapoolset lahendust pakkuda. Vähetähtis pole ka selge missiooni olemasolu – miks ja kuidas üht või teist asja tehakse, mis on põhjustanud praeguse tegevuse, millest juhindutakse? Talle valmistab meelehärmi institutsioonide vähene koostöövalmidus, seda nii äriarenduses kui ka Eesti energeetika ülesehitamises, tsiteerin: „Praegu on peale meie Auve Techi veel ka Tallinna tehnikaülikoolis ja Tartu ülikoolis mingis formaadis targa linna kontseptsiooni arendused töös. Kahjuks ei ole koostööst meist olenemata põhjustel midagi välja tulnud, kuid vahel mõtlen, et kui liiguksime kõik koos ühtse arendusmeeskonnana, oleksime tõenäoliselt juba Kuule lennanud. Olen veendunud, et meie siin Auve Techis saavutame oma eesmärgid igal juhul. Elu on näidanud, et ma olen väga kehv võistleja ja veel kehvem võitleja, kuid olen kaunis hea võitja.“

Kuigi juttu ajasime Väino Kaldojaga, tahan välja tuua ka abikaasa Reeda rolli tema elus, ka 2021. aasta kultuurisõbra tiitel omistati ju üheskoos Väino ja Reet Kaldojale. Reeda nimi käib pidevalt Väino Kaldoja jutust läbi, kui ta räägib kas mõne aasta eest valminud maja arhitektuursest lahendusest või siis sellest, kuidas Reet toetas Väinot autoehituses – Väino Kaldoja on kaks kiirabiautot oma käega nullist üles ehitanud. Neid näiteid abikaasade koostööst võib tuua rohkemgi.

Mida tehakse praegu Auve Tech OÜs ehk mida üldse tähendab targa linna kontseptsioon?

Kesksed küsimused on: millises targas linnas tahavad inimesed elada? miks me ei ole selleni jõudnud? miks pürime „loodusesse“ linna serva, ehitades madalaid maju ja tohutuid asfaltteid kodu-poe-töökohaga suhtlemiseks?

Tegelikult valitseb siin kaunis suur dissonants, rääkimata ebaefektiivsusest. Liigume AuveTechis targa linna kontseptsiooni ellu viies uue globaalse ärimudeli poole. Aluseks on kaks seisukohta: loogilisem ja ratsionaalsem linnakeskkond, mis soosib senisest efektiivsemaid lahendusi, ja teiselt poolt inimeste kõrge haridustase, mis suunab linnaelanikke tegema õigemaid valikuid.

Lähtume eeldusest, et autod kui transpordivahendid on siiski meile vajalikud ka lähitulevikus, jättes siinkohal täpsustamata, mida selle lähituleviku all tuleb silmas pidada, kas astronoomilise kalendri järgi lähikümnendeid või Maa evolutsiooni skaalal paari-kolme järgnevat sajandit. Ei näe ka põhjust, miks peaks poliitiliste otsustega hakkama autosid inimeste käest väevõimuga ära kiskuma.

Ehitame üles ettekujutust, kus linna- ja linnalähedase transpordi esimesel tasemel võiksid olla autonoomsed süsteemid: kiirabi, tuletõrje, ka uuema põlvkonna ühistransport, kui inimene on väsinud või mingil muul põhjusel ei taha oma transpordivahendit kasutada või on tegu erivajadusega inimesega, siis viiakse ta ühest punktist teise.

Edasi tuleb teine ehk ühistranspordi kontseptsioon, kus ma leian, et nii Eestis kui ka globaalselt on tulevikulahenduste pakkumine olnud ehk kõige tagasihoidlikum. Tihti näeme ringi sõitmas autosid, kus istub sees üks-kaks inimest, kuid kui ma vaatan meie Kakumäel asuva kontori aknast välja, näen alatihti sõitmas ka suuri busse, kus on samuti sees vaid paar inimest. Väidan, et me ei ole nii rikkad, et taristu ressursimahukat raiskamist endale lubada, me ei tohi oma varaga niimoodi käituda. Näen tulevikuvisioonina väga kiirete ja optimaalsete ühistranspordivõrkude teket.

Ma ei ole relsslahenduste pooldaja, sest relssidel lahendustel puuduv tarvilik paindlikkus. Ekstreemsetes oludes või infrastruktuuri häiringute korral, näiteks ehitustööde tõttu, saab ratastel transport oma trajektoori ajutiselt hõlpsasti muuta ja ikkagi täita temale pandud liinilisi ülesandeid. Aga! Millal hakkab inimene isikliku sõiduvahendi asemel ühissõidukit kasutama? Alles seejärel, kui ühistransport pakub talle tuntavat eelist.

Kunagi ehk täitub selline visioon, kus linnaserva tekivad parkimismajad, mis näevad välja kontseptuaalselt teistsugused kui praegused parkimismajad ja kus inimene vahetab oma sõiduki kiire ja mugava ühistranspordivahendi vastu. Loomulikult peab olema täidetud veel mitu tingimust, näiteks peab olema võimalus tellida kas siis sinnasamma parkimismajja või otse koju toiduaineid, mis osaliselt praegu ju juba töötab, et ei peaks minema päeva lõpus oma sõiduvahendiga toidupoodi. Neid mugavaid lahendusi peab olema veel. Näiteks peab inimesel olema võimalikult mugav ühistranspordivahendi ettetellimise võimalus.

Kuid see eelnev, kõik mis ma rääkisin, on seotud inimeste vedamisega, hoopis laiem kontseptsioon puudutab kaubavedusid. Siin läheb asi huvitavaks, sest sellel, mida me arendame, on üks suur eelis – see liigub hääletult. Kui tulevikus veetakse öösel linnas kaupu punktist A punkti B, siis müra tekitamise foon on 0, veok ei tee üldse häält ja liigub ilma juhita. Kui veel edasi mõtelda targa linna kontseptsioonile, siis saab selle vajaduste kohaselt kogu linna liiklusskeemi tööle panna, näiteks võiksid olla kindlad marsruudid eri tasemega transpordivahenditele ja selle järgi töötaksid ka valgusfoorid. Need kõik on juba tänapäeval tehnoloogiliselt elluviidavad kontseptsioonid, kuid siiski esineb tõrkeid, mis on vaja lähiaastatel lahendada. Tegelikult on variante, kuidas kogu üldist pilti transpordis ja liikluses paremaks ja efektiivsemaks muuta, ääretult-ääretult palju. Mida me praegu teeme? Ehitame vundamenti plaanidele, et oleks inimesi ja noori, kes mõtleksid uutes kategooriates. Rahateenimine ei ole meie jaoks veel primaarne, vaid toimub kogu kontseptsiooni ja ärimudeli arendamine.

Kui vaatan oma isikukoodi, on selge, et lahkudes siit ilmast ma eriti palju raha teispoolsusesse kaasa võtta ei saa. Mõistlikum on panustada noortesse. Olen tihti rääkinud, et kuidagi on see elu aluspõhimõte pea peale pööratud: kui oled noor, on sul päris vähe võimalusi, aga hästi palju vajadusi, kui aga vana, siis on ehk võimalusi rohkem, kuid sul pole enam vajadusi. Üritan siin Auve Techis seda raskuskeset natuke nihutada, anda noortele võimalus tegeleda huvitavate ja vajalike asjadega.

Olid aastast 2015 Eesti Energia nõukogu liige ja 2017. aastast selle esimees. Nüüdseks oled ametist prii. Eesti Energial on valulised ümberkohanemise ajad. Samuti räsib maailma majandust kõrge energia hind ja palju muret on ees ka majapidamistel.

Energeetikas on meil vaja paremat koostööd ja pikaajalisi eesmärke. Ühisosa on tegelikult kaunis raske leida. Riigi bürokraatlik ja kohati enesekeskne suhtumine tapab palju häid ideid. Laialdaselt on teada, et viimase kaheksa-üheksa aasta jooksul pole Eestis ühtegi tuulegeneraatorit püstitatud, aga samal ajal Enefit Green ehitab Leedus nii mis mühiseb ja Poolas paneme üles päikeseparke. Tekib küsimus, mis on pildil valesti.

Kui arvame, et meil endil pole vaja midagi teha ja naabrid meile kõike annavad, siis on see juba eos vale filosoofia ja viimase aja kõrge energia hind on selle väite ilmekas kinnitus. Esimese koroonasulgemise ajal 2020. aasta kevadel pani Poola piiri kinni, ükskõik kui head sõbrad me ei ole, ja jäime siia Kirde-Euroopa nurka kotti. Viimaste kuude energiakriis on selgelt näidanud üht: piltlikult öeldes on energiaturu infrastruktuuril kraanid mõlemal pool, s.t me võime siinpool otsas oma kraani juures energiat ootama jäädagi, isegi kui maksame sõnulseletamatult kõrget hinda, sest enne hoolitsevad energiatootjad maad ikka oma elanikkonna ja tööstuse eest ja alles kolmanda-neljandas järjekorras „vaeste sugulaste“ eest, kellelt kooritakse neli nahka.

Eestis on paljudes asjades hiljaks jäädud, praegu on küsimus, kas me oleme lootusetult hiljaks jäänud. Naaberriigid teevad kogu aeg eest asju ära ja ei maga, meie siin mõtiskleme – aga kuhu meie läheme? Eesti olukorra kogu absurdsust näitab see, et kaks riigiettevõtet käisid pikalt omavahel kohut. See ei ole normaalne. Meie Eesti Energia nõukogus ei saanud samuti midagi teha, sest olime seotud hoolsuskohustusega. Absurdse olukorra oleks pidanud lahendama valitsus, aga seda ei tehtud väga lühinägelikest poliitilistest kaalutlustest lähtuvalt.

Energiaalaseid strateegilisi otsuseid saab vastu võtta ainult valitsus. Aga kes selle all kannatab – tarbija. Tootsi tuulepark oleks võinud Eesti Energia poolest ammuilma püsti olla. Viimaste kuude kõrge elektri hind on kõrge mitte CO₂ maksu pärast, vaid seetõttu, et meil lihtsalt elektrit ei jätku. Me paneme tootmisi kinni, enne kui uusi asemele tekib. Saksamaa sulgeb tuumajaamad ilma mõistliku üleminekuajata ja olemegi kõik probleemi ees, peaaegu kogu Euroopa. Õnneks, kui nii võib praegusel keerulisel ajal üldse öelda, on vaikselt hakanud energiakasutuse probleemi teravik ka Euroopa suurriikide, eriti Saksa­maa otsustajatele pärale jõudma.

Nüüd on tähtis, et suured esmatähtsad projektid saaksid ellu viidud suurema koostöövaimuga, näiteks Riia lahte kavandatav suurprojekt, tuulepark koos lätlastega, mis lahendaks suures osas Eesti energiatootmise rohelisuse probleemi.

Oled Tallinna tehnikaülikooli aktiivne vilistlane, lööd kaasa selle arengu mõtestajana, samuti oled olnud pikaaegne TTÜ juhtorganite liige. Puutud oma tegevuses kokku teadusele tugineva kõrgtehnoloogia rakendamisega vaba turu konkurentsitingimustes tegutsevatesse ärimudelitesse. Mida arvad teaduse ja kõrgtehnoloogiliste ärimudelite kokkusidumisest? Mida saaks teha paremini ja efektiivsemalt?

Tegelikult ei ole ma järgnevas originaalne, olen enam-vähem sama juttu rääkinud juba päris pikalt. Olen nimetanud seda teadusinventuuriks. Minu mõte tõukub sellest, et ülimalt väikesel riigil on ülimalt väikesed ressursid. Kust otsast ka ei vaata, kõigeks, millega võib-olla hing tegeleda ihkaks, meil lihtsalt raha ei jätku.

Olen olukorda kirjeldanud püramiidina, kus alumised laiemad kihid on fundamentaalteaduste baaskihid – see, mida õpetatakse ülikoolides ja mida meie suurepärased õppejõud-professorid peaksid edasi andma kõige novaatorlikumal moel, mis maailmas toimub ja mida on valdkonniti avastatud. Püramiidi tipu poole tulevad järjest spetsiifilisemad tippteaduse valdkonnad ja siin, meeldib see meile või mitte, peame langetama valikuid, sest sellises mahus ressursse, nagu me eraldame baasteadmiste andmiseks püramiidi allosas, me kõikidele tipus olevatele teadusvaldkondadele nagunii anda ei saa. Peame endale aru andma oma väiksusest ja ressursinappusest. Seega peame tegema valikuid, et mis on tähtis just Eestile, mitte mõnele teadlasele uurimisteema absoluutse vabaduse mõttes. Kui mitte kogu tippteadusele minevas rahas osas, siis vähemalt 80% ulatuses peaksime ressursijaotuse oma huvidest lähtuvalt selgelt prioriseerima. Pean vajalikuks akadeemilise valikuvabaduse teatud määral säilimist, see on samuti väga tähtis, aga kogu ressursijaotusest võiks see jääda 20–25% juurde.

Usun, et teadusinventuur on vaja ära teha ja otsustada, millisesse valdkonda me raha paneme. Meil on vahepeal päris heaks keskkonnaks arenenud OSKA-süsteem. Olen vahel mõtisklenud, et milleks meil otsustusahelas üldse on selline kallis bürokraatlik mehhanism, nagu on haridus- ja teadusministeerium. Ülikoolid võiksid ise aastaks eraldatud ressursid vastavalt OSKA nõudmistele ära jagada, sest kui vaadata valdkonna rahajagamist, siis olenemata programmidest või ministeeriumi eesotsas olevatest ministritest on haridus-teadusraha laias laastus aastaid jagunenud proportsioonis et 60% Tartusse ja 40% Tallinna. Tekib küsimus, milleks sinna seda ministeeriumi veel vahele vaja on. See on loomulikult minu tähelepanek, mitte ettepanek.

Tahan veel ühele asjale osutada. Tihti ei anta endale aru, kui palju protektsionismi maailmas esineb. Seda on hämmastavalt palju, ja varjatud kujul. Kuid meil siin on kaks eelist. Väidan, et meil on ühe ruutmeetri kohta tarkade inimeste kontsentratsioon üks maailma suuremaid ja teiseks me oleme kohutavalt töökad. See tähendab, et meie riigis on ajusid, et mingi väärtusahel algusest lõpuni välja töötada, ja töökust, et see ära teha, ning kui ükskord mingi selline kõrgemasse väärtusahelasse kuuluv ärimudel Eestist esile tõuseb, siis peame küll siit metsade vahelt ja heinamaalt lendama suurde maailma väga võimsalt ja kiiresti. Seda ma räägin praegu eelkõige tootmise ja tööstuse seisukohalt, teenindussektori ükssarvikud on tee ette näidanud. Eks nende läbimurdeliste innovatsioonidega on, nagu on. Kui omal ajal tegi Henry Ford ameeriklaste seas uuringu, et millist autot nad soovivad, siis enamlevinud vastus oli, et soovitakse saada kiiremaid hobuseid.

Ühte asja tahan veel lõpetuseks öelda. Sel ajal, kui olen olnud aktiivne kõrgtehnoloogia ettevõtja, on mulle hästi selgeks saanud, kui tähtis on väljaspool Eestit ennast ja oma maad tutvustada. Ma olen natuke mõtlik hoo raugemise pärast. Kui president Toomas Hendrik Ilvese ajal oli sedalaadi tegevus märksa aktiivsem ja hoogsam, siis nüüd on kahjuks energia just riigi tasandil mõnevõrra maha käinud. Seda ei tohi juhtuda. Toon näite. Käisime president Ilvesega omal ajal Hamburgis sealses kaubandus-tööstuskojas. Ilves läks kõnepulti ja hakkas rääkima ning esimese hooga vaadati, et see on keegi IT-insener või IT-visionäär, kuid vahepeal ütles Ilves selge kõlava häälega: „Mina kui Eesti Vabariigi president …“ Selle peale hakkas saal aplodeerima ja võis tajuda suurt Eesti-vaimustust, väga äge värk, kui juba selline president on. Seega peab Eestit tipptasemel tutvustama pidevalt ja väsimatult. Mõistan, et mõnevõrra mahenenud olukord koroonarindel ja olukord pärisrindel Ukrainas sellist rahvusvahelist lobitööd praegu ei soosi, kuid me ei tohi kaotada fookust.

Oled esimesi presidendi kultuurirahastu mentoreid ja sponsoreid. Praegu oled nõukogu esimees.¹ Ja hiljuti said metseenid Reet ja Väino Kaldoja kultuuriministeeriumilt 2021. aasta kultuurisõbra tiitli. ² Metseenlus on heas kooskõlas sinu elufilosoofiaga. Mis ajendab panustama?

Minu metseenluse valdkond on tegelikult äärmiselt lai. Puhtalt üksikute kultuuriprojektide toetamisest kuni selleni, et hiljuti sai oma raha eest kaks kiirabiautot Ukrainasse saadetud. Olen selle üle päris uhke, et see tegu sai tehtud.

Eelistan, et mulle annaks hinnangu ühiskond, ei taha hakata ennast ise üles kiitma, sestap jään napisõnaliseks. Kuid hindan tunnustust siiralt.

Olen alati üritanud lõpetada jutuajamine kergema ja isiklikumaga. Oled soetanud uue helikopteri. Mis kaalutlustel sa seda tegid? Eestlastel on aeg harjuma hakata, et peale teedel vuravate isiklike sõidukite on meie peade kohal järjest rohkem personaalseid helikoptereid ja lennukeid. Ka see on ühe areneva ühiskonna normaalne nähtus.

Tegelikult on helikopteri omamine äärmiselt ebaratsionaalne tegevus. Inimesele, kes pidevalt püüab süsteeme tõhustada ja ratsionaliseerida, on sellest vaatepunktist helikopteri omamine küllaltki ebatõhus. Kuid … lõppkokkuvõttes on see hästi isiklik teema. Olen püüdnud terve elu elada nii, et täidan kõik oma lubadused. Kunagi ammu, kui olin veel väike laps, lubasin emale kodust lahkudes, et „ärge muretsege, kunagi ostan helikopteri ja tulen teile järele“.

Esimene kord proovisin kopterit osta 1997. aastal. Toona ostis mitu edukatest ärimeestest kolleegi endale eralennuki ja pakkusid ka mulle, aga tõrjusin, et „ei-ei, lennukist pole ma huvitatud, ma olen lubanud helikopteri osta“.

Üldiselt mul helikopterit vaja ei ole, saaksin ka ilma, kuid kuna olen lubanud, siis pidin ta soetama. Nüüd kui tekkis võimalus, siis otsustasin, et täidan lubaduse. Piloodipabereid ma tegema ei hakka, minu koht on piloodi taga paremal teises reas ja eks ajavõitu see aparaat annab. Olen lennanud Tartust keemia instituudi juurest Tallinna 35 minutiga ja kinnitan, et see 35 minutit õhus on märksa lummavam ning möödub palju kiiremini kui 35 minutit autoroolis. Aeg kulgeb õhus olles justkui teistmoodi. Taevas olles on kogu aeg, mida hingematvalt ilusat imetleda.

1 Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu https://president.ee/et/vabariigi-president/institutsioonid/35

2 Aasta kultuurisõbra tiitli saajad. Eesti Kultuur­kapital 9. III 2022.

https://www.kul.ee/aasta-kultuurisobra-tiitli-saajad