Mitmetes ülikoolides üle maailma koolitatakse vastava maa kirjanduse tõlkijaid konkursi alusel tasuta. Kuidas on see Eestis korraldatud?
Eesti kirjanduse võõrkeeltesse tõlkijaid üheski ülikoolis praegu ei koolitata, ei ole minu teada kunagi koolitatudki. Siiani on tõlkijate süsteemne väljaõpetamine piirdunud tõlkeseminaridega, mida Eesti Kirjanduse Teabekeskus on jõudumööda korraldanud. Oleme teinud põhjalikke seminare eesti kirjanduse rootsi, soome, saksa ja inglise keelde tõlkijatele, kus oleme keskendunud eelkõige ilukirjanduse tõlkimise praktikale, lisaks korraldame suuri üldseminare, kus põhitähelepanu on kirjandusülevaadetel ja kohtumistel kirjanikega.
On palju keeli, millesse tõlkijaid meil ei ole, kuid on olemas vastavate maade kirjastajate huvi eesti kirjandust välja anda. Olukorra lahendaks see, kui tõlkimist oleks võimalik õppida mõne siinse ülikooli juures. Kui õnnestuks käivitada magistritasemel õpe eesti kirjanduse tõlkijatele Tallinna ülikooli juures, siis selline õppimise võimalus – keele- ja kultuurikeskkonnas – oleks parim kasvulava uutele eesti kirjanduse tõlkijatele.
Millised teemad või vormid eesti kirjanduses mujal kõige enam huvi pakuvad?
Kindlasti pakub alati huvi pikem ajalooline proosa, ikka eelkõige Jaan Krossi näitel. Krossi „Keisri hull” on esimene raamat, millega eesti kirjanduse tutvustamist alustatakse maadel, kus eesti kirjandust varem ilmunud ei ole. „Keisri hullust” on praeguseks ilmunud tõlge 23 keeles. Üheksakümnendate alguses paelus välismaailma Eesti lähiminevik, nõukogude võimu all oldud aeg. Ilmusid Viivi Luige „Ajaloo ilu”, Tõnu Õnnepalu „Piiririigi” tõlked ligi paarikümnes keeles, samuti Jaan Krossi „Paigallennu” tõlked. Nüüd on jõutud ka Ene Mihkelsoni „Katkuhaua” tõlkimiseni. Praegu tahavad väliskirjastajad lugeda eelkõige meie lähiajaloost, ajast pärast taasiseseisvumist, kuid seda teemat ei ole eesti kirjanikud pikema proosa vormis veel käsitlema asunud. Viimase aja elavaim huvi on Indrek Hargla ajaloolise kriminaalromaani vastu, apteeker Melchiori lood on juba jõudnud soome keelde, on kohe jõudmas ka prantsuse keelde ja edasi mitmetesse muudessegi keeltesse.
Huvi tuntakse ka eesti luule vastu, eesti luulet tõlgitakse üllatavalt palju; Kristiina Ehin, Jaan Kaplinski, Andres Ehin on poeedid, keda väljaspool Eestit tõesti teatakse.
Millises kultuuriruumis on eesti kirjandus ootuspäraselt ja piisavalt esindatud, kus jääb sellest vajaka ja kas on kusagil ilmutatud ka üllatuslikku huvi?
Päris palju on eesti kirjandust tõlgitud Lätis ja Soomes. Lätlaste ja soomlaste huvi eesti kirjanduse vastu on muuseas tunduvalt suurem kui eestlaste huvi oma naabrite kirjanduse vastu, soome ja eriti läti kirjanduse tõlkeid ilmub Eestis väga vähe. Vajaka jääb huvist eesti kirjanduse vastu Põhjamaadel, s.o Taanis, Rootsis ja Norras. Islandil on huvi olemas, aga pole tõlkijat islandi keelde. Saksamaalgi on olnud väga raske eesti raamatutele kirjastajaid leida, ehkki viimasel ajal on tunda, nagu hakkaks jää vaikselt sulama, äsja ilmus Saksamaal Mari Saadi „Sinikõrguste tuultes” ja mitme teisegi raamatu üle käivad läbirääkimised.
Üllatab huvi kaugemalt, Egiptuse ja India poolt. Egiptlased tahavad välja anda meie suuri romaane, „Tõde ja õigust”, uuemat proosat ja lasteraamatuid. Indiast on meid üles otsinud hindi, bengali, tamili ja malajalami kirjastajad, kes tunnevad huvi eesti luule ja tänapäeva proosa vastu. Hindi keeles ilmus äsja täismahus värsilise eepose „Kalevipoeg” tõlge (hindi keeles „Kalevputra”). Hindi keeles on üsna pea ilmumas ka eesti luulet, Doris Kareva, Jaan Kaplinski, Andres Ehini jt loomingut.
Üllatuslik on ka huvi eesti luule vastu muidu tõlke vastu üsna tõrksas ingliskeelses maailmas. Kristiina Ehini luule on inglise keeleruumis nüüdseks juba niisama tuntud nagu hästi tuntud inglise ja iiri luuletajate looming. Asi on kogunisti sealmaal, et mainekad kirjandusajakirjad teevad endale Kristiina Ehini nimega reklaami. Tema luulet on ilmunud lisaks Inglismaale ka Iirimaal ja Walesis ning nüüdseks on tema jutte ja luuletusi läbi mitme numbri ilmutanud USA parimaid kirjandusajakirju Bitter Oleander, mille järgmises numbris on Kristiina Ehin featured poet, mis tähendab, et ajakiri pühendab tema loomingule kogunisti 32 lehekülge. Bitter Oleander on ka kirjastus ja annab peagi välja Kristiina Ehini mahuka 100leheküljelise luulekogu. Ja seda kõike tänu tema pühendunud tõlkijale Ilmar Lehtperele, kes väsimatult Kristiina luulet tõlgib ja seda kirjastajatele pakub ehk teeb kogu seda vaevanõudvat tööd, mida kirjandusele väljaandja leidmine endast kujutab.
Mida ja mis järjekorras peaks tegema inimene, kes mis tahes põhjusel on omandanud eesti keele sel tasemel, et sooviks midagi loetust tõlkida oma emakeelde?
Ta võiks teha mõnikümmend lehekülge proovitõlget ja endast meile märku anda, ühendust võtta. Suhtleme pidevalt kõigi eesti kirjanduse tõlkijatega üle ilma, saadame neile teavet selle kohta, mis eesti kirjanduses toimub, infot ilmuvate raamatute kohta, arvustusi ja kõike muud, mida tõlkija vajab enese kursishoidmiseks eesti kirjandusega. Ja kui uus tõlkijaks pürgija on oma tõlkijaandele kinnitust saanud, siis tuleb tal hakata omal maal otsima kirjastusi, kus eesti kirjandust välja anda, ja pakkuda oma tõlkeid.
Traducta toetab tänuväärselt eesti kirjanduse tõlkimist võõrkeeltesse. Kas tõlgete kvaliteeti ka kuidagi vaetakse?
Tõlgete üks olulisemaid kvaliteedinäitajaid on tõlke vastuvõtt sihtkeele maal, seal saab tõlge kirjandusarvustustes kas kiita või laita. Kvaliteedinäitaja on seegi, kui samalt tõlkijalt jätkuvalt tõlkeid tellitakse, ju siis on kirjastaja ja lugejad tõlgetega rahul. Uutel tõlkijatel palume teha tõlkeproovi, millele annavad hinnangu kas kogenud kolleegid samast keeleruumist või vastavas keeles kirjastajad.
Millised on kümne aasta jooksul olnud kõige rõõmustavamad kogemused?
Rõõm on tõdeda, et eesti kirjanduse tõlkeid ilmub aina enam ja huvi meie kirjanduse vastu kasvab kindlalt, mitte ei kahane. Kümne aasta sisse on mahtunud lisaks raamatumessidel käimisele koos kirjastuste liiduga ja tuhandetele kohtumistele väliskirjastajatega mitmed väga meeleolukad tõlkijate seminarid ja ka kaks eesti kirjanduse suuresinemist, peakülalisena raamatumessidel Göteborgis ja Helsingis, kus tõlkijail oli kanda suurim roll – nii rootsi kui ka soome keeles ilmus ühe aasta jooksul üle kahekümne uue eesti kirjanduse tõlke. Eesti kirjandus ei jõua kusagile iseenesest, olgu ta nii hea kui tahes. Kui ei oleks pühendunud tõlkijaid, kes armastusega eesti kirjanduse asja ajavad, igaüks omal maal ja omas keeleruumis, siis tõlkeid ei ilmuks. Äsjane tõlkijate seminar oli üleni üks rõõmustav kogemus. See sünergia, mis tõlkijate koos olles tekib, on rabavalt loov ja innustav, ka meie jaoks, kes me eesti kirjanduse asja siitpoolt lükkame.