Algus 22. IX Sirbis.
Sirp kutsus innovatsiooni ja teadmussiirde teemalisele ümarlauavestlusele Eesti maaülikooli rektori ja koduloomade füsioloogia professori Ülle Jaakma, Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudi materjalitehnoloogia professori Veronika Zadini, ettevõtluse ja innovatsiooni sihtasutuse (EISA) rakendusuuringute programmi arendusjuhi Kaupo Reede ning keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi vanemteaduri Andi Hektori, kes on ka süvatehnoloogia iduettevõtte GScan juhatuse esimees.
Margus Maidla: Tuleme nüüd üldisemalt üksiku juurde ehk siis Eesti arengu konkreetsete pudelikaelte juurde. Räägime suhteliselt uuest meetmest, nagu seda on rakendusuuringute keskuse ehk RUKi kontseptsioon, mille ettevõtluse ja innovatsiooni sihtasutus (EISA) hiljuti täiendava innovatsioonimeetmena käiku lasi ja mida hakkab haldama AS Metrosert. Kuigi meedias on RUKi käivitamisest juttu olnud, valitseb siiski kaunis suur segadus, eriti akadeemiliste otsustajate poole peal. Palun, Kaupo, sõna on sinul!
Kaupo Reede: Tahan siin veel kord juttu alustada baastõdede üle kordamisega – haridus- ja teadusministeerium (HTM) rahastab teadust ning majandus- ja kommunikatsiooniministeerium (MKM) ettevõtteid. Nagu rakendusuuringute programm (RUP-meede), millest me ennist rääkisime, toimib MKMi rahaga, nii ka rakendusuuringute keskus (RUK) hakkab töötama MKMi rahaga ja nad mõlemad on mõeldud ettevõtetele. Tahan rõhutada MKMi missioonitunnet teaduse suhtes, ei maksa ära unustada, et MKMi tegevusväli on väga lai alates tee-ehitusest, turismiarendusest ja kohaliku lairibavõrgu arendamisest. Kuid nii RUP- kui RUK-meetmega on MKM prioriseerinud panustamist kõrgtehnoloogilisse ettevõtlusse, mille käivitamise ilma koostööta teadusasutustega pole mõeldav. Seega toome läbi selle kahe meetme otseselt lisaraha ka teadusse.
Rääkides pudelikaeltest või tõrkekohtadest alustame rakendussuunitlusega teadusettevõtluse poole liikumist ja esmalt peab valmima laboratoorne prototüüp, mis on suuresti Eesti teadusasutuste vastutusväli. Mõtiskledes, kas laboriseadmetega on teadusasutustes lood hästi või halvasti, siis olen kuulnud teadlastelt, et oi-oi kui halvasti. Objektiivsuse huvides väidan, et pigem hästi kui halvasti. Laboratoorse prototüübi valmistamiseks on kõik tingimused loodud, neid saab soovi korral teha ja tehaksegi, ning väga kõrgel tasemel, selles osas kiidan väga ülikoole. Kuid laboratoorse prototüübi ja reaalse tööstuse vahele jääb auk, ja mitte väike – see on tööstusliku prototüübi loomine, mis vajab skaleerimisplatvormi. Seda skaleerimisplatvormi meil Eestis ei ole. Toon näite biorafineerimisest, kus laboratoorsel tasemel saab asju teha ühe liitriga, minu teada praegu suurim Eestis olev selline laboratoorne seade toimetab kümne liitriga, aga tööstuslik tase on 10 000 liitrit. Välja kujunenud laialdase standardi kohaselt jääb sinna vahele kaks etappi – 200liitrine reaktor ja 2000liitrine reaktor. Need, kes vähegi biotehnoloogiliste protsessidega on kokku puutunud, teavad, et üheliitrises reaktoris toimivad protsessid ei toimi mitte kunagi ülekantuna 10 000-liitrisesse reaktorisse, seepärast ongi vaja neid vaheetappe. Võib küsida, miks ülikoolides pole neid platvorme tehtud. Võib ju veel lihtsamalt öelda, et andke ülikoolidele raha ja nad teevad ära, kuid taasiseseisvumisest on möödunud 32 aastat ja seni pole ühtegi sellealast koostööd tekkinud. Siin on käsitlus jällegi kontseptuaalne – laboritasemel reaktorite tegemine ongi ülikoolide mure, kuid sealt edasi, suurematel skaaladel on juba tööstuse, mitte enam ülikoolide mure. Oleme arengus jõudnud etappi, kus ettevõtetel on selliste skaleerimisplatvormide vastu tekkinud huvi, aga filosoofiliselt asub mastaabi suurendamine just ettevõtluse tegevusväljal, mitte ülikoolide omal. See on see koht – tühimik või pudelikael –, mida RUK täitma asub. Võtame MKMi raha, mis on mõeldud ettevõtluse toetusteks ja anname sinna teaduse ja tööstuse vahepeale.
Veronika Zadin: Rääkides seadmepargi haldusest ma ei tea, kuidas see maaülikoolis on lahendatud, aga Tartu ülikoolis on see uurimisgrupi probleem. Oma tarkavaramodelleerimise grupis pean igal aastal leidma vahendeid litsentside ostuks. See võibki olla vähese seadmestiku probleemi taga, et uurimisgrupid lihtsalt ei jõua suuri seadmeid ülal pidada.
Andi Hektor: Kuid olgem ausad – teadustulemused tulevadki nendest väikestest laboriseadmetest.
Zadin: … aga ettevõtlustulemused tulevad just nendest suurtest reaktoritest. Kui sellise suunitlusega iduettevõtted saavad esmased paljulubavad tulemused laborireaktoritest kätte, siis nad saavadki liikuda ülikoolist välja, juba mujale.
Reede: See, mis hoiab toimivaid skaleerimisplatvorme ülal, on ikkagi toimiv tööstus.
Zadin: Täpselt nii see toimibki: kui oled ülikoolis, siis on sul tegevuse skaleerimiseks konkreetsed piirangud, sa ei saa „raha tõsta“, kuid kui liigud ülikoolist välja, siis need piirangud kaovad ja saad asuda skaleerima.
Hektor: Ma toon sellele protsessile nüüd rahadimensiooni juurde. Võtame etappidena: sul on olemas TRL3 (tehnoloogia valmidusastmed, technology readiness levels, TRL), siis on sul vaja TRL6 ja siis TRL9. Laboritöödes jääd sa tulemuste saavutamiseks ühe miljoni piiresse. Kõik, mida on vaja piloottootmiseks, läheb maksma juba umbes 10 miljonit. Ja kui tahad juba päris tootmist välja arendada, siis algavad summad 100 miljonist. Esimese otsa ehk laboritöö saad ära teha teadusraha eest. Teise etapi puhul on vaja segada eraraha riigi toetustega – selline euroopalik lähenemine. Ja kolmas etapp on juba kas siis puhas eraraha või Euroopa tegevusmudeli järgi tulevad juurde ka avaliku sektori garanteeritud laenud. RUP on hästi käima läinud, nüüd on tõesti aeg sealmaal, et vaadata, kuidas me jõuame sinna 100 miljoni tasemeni.
Ülle Jaakma: Kui RUKi ideega välja tuldi, panid ülikoolid pead kokku ja igaüks tegi oma inventuuri, et mida pakkuda oleks. Kokkuvõtteks said ülikoolid muljetavaldava nimekirja ettevõtlusalastest võimalustest ja kompetentsidest, samuti rahasummadest, mis ettevõtluskoostöös on liikunud. Selle baasilt pakkusime HTMile välja, et RUKile eraldatavad vahendid võiksid olla võrgustikupõhised, et ettevõtetel oleks akadeemiline tugi ja inimesed, kellega saab arvestada. Tõsi, toona ei olnud juttu, et RUKi põhirõhk läheb skaleerimisele ja mõnevõrra olid ülikoolid ka haavunud, et nende ettepanekut isegi mitte ei analüüsitud. Ja siis otsustati paari kuu jooksul ära, et RUK liigub MKMi alla, ja arutelu käis väga kitsas ringis. Meie siin maaülikoolis olime täielikus infosulus. Minu arvates on see ülikoolide pakutud võrgustunud lähenemine asjakohane veel praegugi. Kui RUK katab ära vahemiku TRL4 kuni TRL7, siis ikkagi tasub läheneda Eesti innovatsioonisüsteemile tervikuna, et kaetud saaksid kõik tehnoloogia valmidusastmed. See oleks majandusele ja ettevõtlusele kõige kasulikum.
Zadin: Meil oli selline mure, et rakendusuuringute programmi rahastus läheb edaspidi ainult loodavatele RUKidele ja väljaspool rakendusuuringute keskusi ei ole võimalik RUPist enam raha saada. Et ülikoolid jäävad mängust välja ja justkui diskvalifitseeritakse. Öeldakse, et ülikoolid on kuni etapini TRL4 ja edasisse arendustöösse ei peaks nad sekkuma. RUKi programm sai avalikuks väga kiiresti ja see, mis toimuma hakkab, jäi kõigile segaseks.
Reede: Ma selgitan siis juurde. Rakendusuuringute keskuse programmi (RUKi) vedamine on olnud minu õlul juba alates 2018. aastast. Kui jälgida minu avalikke sõnavõtte, siis joonistub selgelt välja, kuhu see platseerub, et tegu on skaleerimisplatvormiga. Mingil hetkel tajusin ka ise ülikoolide hoiakut, et nüüd kohe tullakse RUKiga nende käest midagi ära võtma: minu raha võetakse ära, minu inimesed võetakse ära. See ei ole üldse nii. Algusest peale oleme RUKi käivitamisega sihtinud seda eesmärki, et mitte raha ei võeta teaduselt ära, vaid tuuakse kõrvalt juurde. Kolmandaks inimesed. Üks suurimaid ülikoolide tajutud ohukohti oli see, et RUKiga hakatakse ära võtma nende inimesi. Tahan ka siin rõhutada, et need, kes tegelevad tööstusliku skaleerimisega, ei ole samad inimesed, kes tegelevad laborites teadustöödega. Ega Eestis olegi neid inimesi väga palju, kes skaleerida oskavad, selleks et edasi liikuda on vaja see kompetents tõenäoliselt väljastpoolt sisse tuua. Toon näite rakendusuuringute programmist (RUPist), mille ma eelnevalt käima tõmbasin – ka siis ei võtnud ma ülikoolidest mitte ühtegi inimest, kuigi oleksin võinud võtta. Valdavalt tõin ma inimesi välismaalt tagasi, eestlasi, kes olid välisettevõtetes tööl ja seal juba endale nime teinud. See oli raske, aga ikkagi õnnestus nad tagasi tuua. Toona neid kompetentseid inimesi, mida edukaks RUPi käivitamiseks vajasime, Eestis ei olnud ja nüüd oleme samas seisus, et ka RUKi edukaks käivitamiseks inimesi Eestis lihtsalt ei ole. Kui me Eesti taasiseseisvumise 32 aasta vältel pole suutnud ehitada silda teaduse ja tööstuse vahele, siis järelikult meil ei ole siin selliseid inimesi, kes seda oskaksid, meil pole siin selliseid kompetentse, sellist kultuuri. Järelikult peame seda kõike hakkama üles ehitama väljastpoolt tulnud inimestega, kes vastavaid kompetentse omavad. Selleks, et 2000liitrist bioreaktorit majandada, peab olema varem juba sellist käitanud. Meil ei ole vaja inimesi, kes tulevad siia väljast ja hakkavad kohapeal õppima, kuidas sellise tehnoloogiaga tööd teha.
Hektor: Kui hakkas teostuma eesmärk 1% SKTst teadus-arendusrahastusele, siis tehti ju kokkulepe, et lisanduv raha läheb 40% HTMile, 40% MKMile ja ülejäänud 20% muudele ministeeriumidele. Saan aru, et seda RUKi meedet viiaksegi ellu sellest MKMile läinud teadusrahast, seega oli algusest peale selge, kelle alluvuses meede toimima hakkab.
Jaakma: Siin on olnud kommunikatsioonihäireid riigi poolt, sest seda teemat on kommunikeerinud inimesed eri ministeeriumidest ja institutsioonidest, seega on algselt kavandatavast jäänud segane pilt. Eks meil, ülikoolidel, on valusaid kogemusi tehnoloogia arenduskeskustest (TAK), kus nad ikkagi muutusid ajapikku ülikoolide konkurentideks, sest TAKide toetusmeede lõppes ja TAKidele oli kasulik läbida hindamine, et saada teadus-arendusasutuseks. Neil tekkis õigus taotleda baasfinantseerimist ja Eesti teadusagentuuri (ETAg) grante, s.t konkureerida ülikoolidega samale teadusrahastusele. Seega paljuski selle kogemuse põhjal tekkis ülikoolides, kuuldes RUKist, kohe seos, et ahah, uuesti tullakse sama tegema.
Hektor: Aga siin peab mõtlema niimoodi, nagu on kombeks ettevõtluses: konkurents on hea asi, sest tuleb pidevalt adapteeruda.
Zadin: Siin on see probleem, et ülikoolid ise tegutsevad piiratud konkurentsi tingimustes. Ühte uurimisrühma saad üles ehitada ETAgi grandi alusel kord viie aasta jooksul.
Reede: Kommenteerides Ülle kommunikatsioonihäire juttu, siis tegevkaitseliitlasena tean seda militaaria aksioomi, et esimene asi, mis tuksi läheb, on side! Siin on olukord ka selline, et teadlased on olemuslikult kriitilise mõtlemisega, kuid ettevõtjad on just sellise „teeme ära“ mentaliteediga ja RUK-keskuse nõudmine on tulnud just ettevõtjatelt: mida me jokutame, teeme ära!
Hektor: Tulles tagasi nüüd RUPi ja RUKi seoste juurde, siis tõdegem uuesti, et RUP on olnud edukas, kuid RUKi eduka käivitamise – ja ma arvan, et RUK on hulga keerulisem meede kui RUP – peamine edu- ja riskifaktor on inimesed. RUKi edu hakkab sõltuma sellest, kui hea tiim sinna kokku tuleb. Organisatoorne pool on ehk mõnevõrra teisejärguline.
Reede: Nii palju kui edasine areng minust sõltub, siis plaanin hoida seda filosoofiat, et tegutsema tuuakse inimesed, kes on selles pädevad, kellel on vastavad võimed ja kellel on kogemusi. Kui rääkida organisatoorsest poolest, siis edukaid mudeleid, kus RUKi-taoline meede töötab sellise ettevõtte nagu AS Metrosert alt, on maailmast võtta mitmeid, lähim edukas näide on Taanis. Eks organisatsiooni ülesehitus ehk RUK-meetme integreerimine ASi Metrosert juurde seisab veel ees, kuid tahan selle protsessi puhul kogu aeg jälgida põhiprintsiipe: miks me ikkagi seda teeme ja kuidas see hilisemalt töötades kõige tõhusam oleks. Me ei tohi fookusi edasises ülesehituses mitte kordagi unustada.
Hektor: Vajadus sellise organisatsiooni ja meetme järele on ühiskonnas täiesti olemas. ELi ja ka teiste riikidega suhtlemisel on sellise organisatsiooni olemasolu vajalik, sest on teatud teemad, mis jäävad teaduse ja tööstuse vahepeale, just need peaksid liikuma loodava keskuse kätte.
Zadin: Nõus, ülikoolis lihtsalt ei saa teatud asju teha.
Jaakma: Mina olen ka nõus, sest nüüd hakkame vaikselt jõudma olukorda, kus mõnes valdkonnas on kõik TRLid kaetud, ei ole seda vahepealset musta auku.
Maidla: Paluks auväärsetel ümarlauduritel kaasa mõelda veel ühel teemal. See puudutab süvatehnoloogia (idu)ettevõtete asutajate ettevõtlusalast pädevust. Asutajad on üldiselt loodus-, tehnoloogia-, biotehnoloogia-, meditsiiniteadlased. Nad ei ole ettevõtte asutamise ja projekti edasise arendamisprotsessiga enamasti kokku puutunud. Samuti on tehtud statistikat, et kõige edukamad on just 40+ eluaastates asutajad. Peamiseks kapitaliomanike ja arendajate kokkusaamiskohaks on kujunenud nn häkatoni formaat. Tean, et paljud mitte enam just nii väga noored teadlased on tõrksad massiüritustest häkatonide vastu, ei taha minna koos noorte särasilmsetega ringmänge mängima. Siin tekib tõrge. Praegune kapitali ja arendajate kokkusaamisformaat sellisel kujul neile lihtsalt ei sobi. Mida annaks teha?
Reede: Omalt poolt saan öelda, et RUP selle jaoks ongi, et viia kokku ka arendajaid ja kapitaliomanikke, alati saab tulla meie juurde ja rääkida oma jutt ära. Üritame jõudumööda vedada kogu süvatehnoloogilist ökosüsteemi ja hoida silm peal mitte ainult arendusprojektidel, vaid ka riskikapitalil ja -fondidel. RUP ongi üks alternatiive sellistele inimesele, kes mingil põhjusel ei taha osaleda massiüritustel, kuid kel on idee, kompetents ja pädevus midagi ära teha. Alati saab tulla meie juurde ja me viime ta kokku kapitaliomanikega, meil on positiivseid näiteid tuua küll ja küll. Siinjuures ei räägi ma ainult Eesti kapitaliomanikest, meil on samuti kontaktid rahvusvaheliste investoritega.
Zadin: Vahel jääb mulje, et osale rahvast on see startuplus ja häkatonlus mitte ettevõtlus, mitte võimalus midagi ära teha, vaid rohkem seltskondlik elustiil. Häkaton on koht, kus vaadatakse, millisel arendusmeeskonnal on lootust ja millisel mitte. See on formaat, mis sobib eelkõige teatud vanusgrupile. Ometi vajab iga projekt meeskonda ja selles meeskonnas võiks ideaalis olla ka nooremaid, kellele häkatoni formaadis osalemine võib isegi väga meeldida – ütlen seda oma tudengite kogemustest. Joonistub välja üks grupp tudengeid, kes on selgelt keskendunud akadeemilisele tegevusele, aga nende kõrval on täiesti arvestatav teine grupp, kes kindlasti ei näe end tulevikus seotud teadustegevusega, vaid pigem ettevõtluse ja kõige muuga. Selliseid inimesi õigesti suunates saab kokku panna arvestatavaid meeskondi.
Hektor: Miks süvatehnoloogia iduettevõtteid teevad ja on selles edukamad just vanema põlvkonna inimesed, sellel on väga selge põhjus – neil on võrgustik. Ettevõtluses läbilöömisel kehtib reegel, et mida mitmekesisem ja suurem on võrgustik, eriti investorite hulgas, seda parem. Noortel sellist võrgustikku ei ole, vanemal inimesel on. Võrgustiku olemasolu on tähtis ka meeskonna loomisel. Suurbritannia ja USA süvatehnoloogia ettevõtete näitel on kõige tähtsam professor ja siis nooremate põlvkond tema ümber. Meeskonnas on ka inimene, kes on selle professori juurest kunagi ära läinud ärimaailma. Ärikogemuse sissetoomine ülikoolist väljalendavasse iduettevõttesse on hästi tähtis. Kogemus näitab, et need arendusmeeskonnad, kes tuginevad ainult akadeemilistele persoonidele, ei ole nii edukad, kui need, kes kohe varajases faasis toovad sisse ärikogemuse. Toon näite oma valdkonnast. GScanil on Suurbritannias kaks vanemat konkurenti, mis ei ole lendu läinud. Miks? Sest seal on selline mudel, kus põhiomanikust professor ei taha teiste tiimiliikmetega osalust jagada. Need on jäänud n-ö ühe professori firmaks, kus professor tahab domineerida, ei taha oma töökohast ülikoolis loobuda jne.
Maidla: Viimane küsimus. Head kaasvestlejad, palusin teil eelnevalt mõelda küsimusele, et kui teie muuta oleks midagi praeguses Eesti innovatsiooni ja teadmussiirde süsteemis, siis millise ettepaneku teeksite?
Jaakma: Tasub kindlasti mõelda, mismoodi tehnosiirde ja innovatsioonisüsteemi hallata ja mis rahaga seda finantseerida, kui järjepidev see finantseerimine on. Valdavalt rahastatakse seda seni ikkagi tõukefondidest, mis pole otseselt halb, kuid jääb küsimus, kui jätkusuutlik see kõik on. On algatusi, mis on väga hästi käima läinud, aga kuna neid rahastatakse tõukefondidest, mis saavad mingil hetkel otsa, siis on vaja sama kusagil mujal jälle nullist alustada. Minu arvates peab riik selle nii tähtsa valdkonna finantseerimisel järk-järgult üle minema maksumaksjalt laekuvate eelarveliste vahendite peale. Siis saame teatud juhtudel, kui mõni initsiatiiv on osutunud edukaks, olla järjekindlad ega pea niimoodi visklema. Teine probleem on selles, et tõukefondide bürokraatia on äärmiselt keeruline. Teadlased on sellega juba harjunud, kuid kui sealt peaks vahendeid taotlema ettevõtja, siis on tal oht langeda bürokraatiavõrku ja ta ei puugi tahta taotlema hakata. Olen vestelnud mõne ettevõtjaga, kes arendavad väga uusi tehnoloogiaid: nad on selgelt öelnud, et ei taha kuuldagi nendest meetmetest. Nad eelistavad olla sõltumatud ja on üritanud leida investoreid, kes tahavad ainult tulemust saada. Arvan, et see aitaks väga palju ja annaks julgust alustavatele ettevõtjatele, kui kogu süsteem oleks stabiilsem, järjekindlam ja poleks ülemäärase bürokraatiaga seotud. Teine, millele rohkem panustaksin, on see, et maast-madalast sisendataks ja õpetataks noorele ettevõtlikku meelelaadi, et ta julgeks hilisemas elus uuendusi ette võtta. Samuti, et tudengid saaksid oma ideedega laborites eksperimenteerida ja et nendeks katsetusteks oleks ka rahastus. Ka iduettevõtete puhul pean tähtsaks, et julgetakse proovida ja ei kardeta eksida. Projektidest teostub edukalt ju ainult väike osa, julgus eksida on minu arust üks väga oluline omadus. See, et mõne projektiga eksitakse, ei tähenda üldse, et ollakse eksinud inimesena.
Hektor: Olen eelöeldud mõtetega nõus. Aga kui vastan ettevõtjana konkreetsemalt, kuidas meie majandust targemaks teha, siis siin on konkreetsed pudelikaelad. Üks on ikkagi kapitali küsimus. Eestis on juba päris palju süvatehnoloogia (deeptech) ja lihtsalt tarku ettevõtteid, kuid on üks koht, kust sellisel ettevõttel on väga raske läbi minna. See on see hetk, kui arenemiseks on vaja esimene laen võtta. Näen, et RUP on meil olemas ja arendustoetusi saab, kuid tihti ettevõtja ei tahagi toetust võtta, ta tahaks arenemiseks laenu võtta. Nagu teame, on pangad maailma kõige konservatiivsemad asutused üldse ja kui kusagil laenutaotluses esineb kas või korra sõna „tehnoloogiarisk“, siis pank üldiselt laenu ei anna. Selleks et pank laenu annaks, peab riik andma garantii. Riik ei pea ise raha andma, piisab, kui ta annab garantii. Loomulikult peab sellist süsteemi käivitades mõistma, et osa laenudest läheb hapuks, aga see on väike osa. Kanada näide: seal antakse pea 1% ulatuses SKTst innovaatilisi laene. Riik ei anna mitte laene, vaid annab garantii ja nad on välja arvutanud, et isegi kui kõik need riigi garantiiga antavad laenud läheksid hapuks, siis oleks see ikkagi riigile kasulik. Kaudne kasu jääb alati. Tegelikkuses läheb hapuks üliväike protsent laenudest, umbes 5%. Seda laenu ei anta väga varajases faasis, vaid antakse siis, kui on mingi käive, aga projektil on tehnoloogiarisk. Eestis on siin selge pudelikael. Võtame Skeletoni näite, mis on suurepärane Eesti juurtega maailma vallutav tehnoloogiaettevõte. Ometi ehitas Skeleton oma tehase Saksamaale ja seda sel lihtsal põhjusel, et Eestis oleks olnud väga raske leida tehase ehitamiseks raha. Kui oleks olnud selline riigi garantii instrument, siis usun, et nad oleksid sügavalt kaalunud tehase Eestisse jätmist. Kui siin seda võimalust ei olnud, siis Saksamaal oli. Eestis ollakse suhteliselt hästi kaetud varajase faasi arendusinstrumentidega, aga peame rohkem mõtlema ka hilisema faasi instrumentide peale.
Zadin: Mina soodustaksin igati kõrgtehnoloogilise infrastruktuuri teket, nagu näiteks on tuumajaam. Sellised objektid sunnivad mõtlema suurelt, hoolimata sellest, et oleme väikeriik. Kõiki selliseid objekte on vaja hiljem hooldada, mis tähendab, et nende ümber tekib erineva tehnoloogilise võimekusega ettevõtteid ja see süsteem hakkab ennast taastootma. Praegu on Euroopa tõsises kiibikriisis. Kas me võistleme selle nimel, et tekitada selles vallas mingisugune võimekus? Teiseks: oleme osalised Euroopa Kosmoseagentuuris (ESA) ja samuti Euroopa Tuumauuringute Organisatsioonis (CERN), miks me ei kasuta seda ära? Me ei kasuta majanduslikult ära neid võimalusi, mis neis tekivad, peame siin ennast kätte võtma. Praegu oleme ikka veel liialt keskendunud tsiteeringutele ja allhankele. Aga keskne küsimus on: kuidas me toome Eestisse seda tehnilist ja majanduslikku know-how’d ja kogemust, mis sinna suurtesse teaduskeskustesse voolab? Siin meil veel head lahendust ei ole, aga võiks olla.
Reede: Selleks, et plaanid õnnestuksid ja oleksime innovatiivne väikeriik, nagu me tahame olla, vajame hädasti kahte kapitali, millest tähtsam on inimkapital. Mulle on täiesti arusaamatu, miks riik vaatab mööda üliolulistest probleemidest, näiteks sellest, mis toimub põhikoolis reaalainetega. See on minu arvates traagiline. Kui meil ei ole õpetajaskonda, kes põhikoolis sütitaks õpilastes reaalainete suhtes inspiratsiooni, siis oleme juba ette kaotanud. Minu arust on see üks tähtsamaid ja põhilisemaid probleeme, mis tuleb ära lahendada. Teine on rahaline kapital ja siin tahan ümber lükata müüdi, et kapitalil puudub rahvus – väidan, et ei puudu. Mitte ükski teine rahvus ei usu sinusse rohkem kui su enda oma. Ja mitte ükski kapital ei usu sinusse rohkem kui sinu enda rahvuse kapital. Praegu oleme siiski veel kapitalivaene maa ja selleks et seda auku täita, peame võtma kasutusele näiteks fosforiidi, täpsemalt, selles peituvad haruldased muldmetallid. Me peame fosforiidi kasutusele võtma, et täita tõhusalt mõlema kapitali lünka. Võtma kasutusele targalt, võtma ta kasutusele riikliku fondina, nii nagu teeb seda Norra oma naftatuludega. See annaks suure impulsi meie teadusele, innovatsioonile, ka kõrgtehnoloogilise ettevõtluse rahastamisele riigi garantiide toel jne. See kõik on võimalik!
* Tehnoloogia valmidusastmete definitsioonid. Näiteks: 3. tehnoloogia valmidusaste – oluliste näitajate ja kontseptsiooni katseline tõestus, 4. tehnoloogia valmidusaste – tehnoloogia komponentide töö on kontrollitud laboris, 6. tehnoloogia valmidusaste – tehnoloogia on demonstreeritud asjakohases keskkonnas kuni 9. tehnoloogia valmidusaste – tehnoloogia toimib töökeskkonnas.