„On suvetuuride aeg, päike armutult praeb,“ algab Triin Ruumeti filmi „Päevad, mis ajasid segadusse“ toetav laul „Raju reede“. Tegu on suhteliselt jubeda muusikapalaga, aga 1990ndate aastate vaimu võtab see kokku äärmiselt hästi. Tümaka tekst on lõbusalt tabav: selle märksõnad on „longero“, „teated piiparile“ ja „BMW“, mis viib Tartust Haanjasse (ja Dekolteesse ka). „Raju reedet“ esimest korda kuuldes naersin juba avafraasi peale, sest tõesti – oli ju selline popp nähtus nagu suvetuurid. Mulle kangastusid kohe maakonnakeskustes üles klopsitud lavad, mikrofonidesse suud maigutavad liibukates beibed ja siidripurkide külge klammerduvad elevil alaealised, kes on omale kogu jumestusarsenali korraga näkku määrinud. Ja see Koit Toome seitliga potisoeng, mida ta Code One’i ajal kandis ning mis on nüüd uuesti moodi tulnud!
Aga mitte ainult. Üleüldse pani see mind mõtlema selle peale, kuidas eestlased suvel järsku aktiveeruvad ning kukuvad meelelahutust ja kultuuri tarbima. Või vähemalt proovitakse neid veenda, et just nüüd on vaja käia, teha ja olla. Suvetuuritada. Algtähenduses suvetuurid ei näi küll enam moes olevat, aga see-eest on hoo sisse saanud kõikvõimalikud festivalid ja kontserdisarjad. Osa sellest meelelahutusest on muidugi – üldse mitte halvustavalt – lõbus kaka, mis kevadel lume alt välja sulab. Kahvatu ja krimpsus, aga pole hullu, saab natuke päikest ja kohe kosub. Lugesin piletimüügiportaalidest kokku, et ainuüksi juulikuuks on võimalik osta pilet vähemalt 20 festivalile. Eks praegu kompenseerita ka koroona ajal ära jäänut, aga ikkagi tekib küsimus, kas kogu see meelelahutus- ja kultuuriports leiab ka publiku. Peale 20 festivali on ju veel hulk kõikvõimalikke kontserdisarju ja üksiküritusi.
„Kas sa sääsetõrje võtsid kaasa või peame ostma?“ küsib meie küla poes ühe ilusa meeslaulja suvekontserdile mineku vormiriietuses, valgetes põlvpükstes ja valges heegeldatud kampsikus, keskealine proua oma mehelt. Meie külas nimelt toimub kah üks suvine üritustesari. Ja naaberkülas ka. (Aga mitte ainult – mõlemas on tulekul ka arvestatava suurusega festival.)
„Võta jah,“ mühatab kassajärjekorras seisev mees ning keskendub mornilt eikuhugi vahtimisele.
„Mida? Ma ei saa aru. Võtsid siis või ei võtnud?“ on naine kärsitu.
„Ei, ma ütlesin ju, et võta!“
Mõistan seda heegeldatud kostüümis prouat, sest minagi muutuksin äädikaseks, kui mul on ülev kontserdimeeleolu, aga vanamees mossitab, nagu homset poleks. Teisalt mossitaksin samamoodi ka mina, kui peaksin minema vastu tahtmist kontserdile, kus on sääsed ja laulab keegi, kes meeldib mu kaaslasele võib-olla natuke ülemäära. Kahju on mul mõlemast, sest õues on selleks kellaajaks juba täpselt nii külm ja rõske, et ükski kodumaine lembelaulik ei meelitaks mind muru peale joogamatile kitarritinistamist kuulama. Maksnud koorepaki eest, lähen hoopis otsejoones koju, teen kohvi ja vaatan teki all filmi.
Kui selle aasta harukordne kuumalaine välja arvata, on eestimaine ilm üsna pire ja aegade jooksul nii mõnegi väliürituse publikuvaeseks jätnud. Kust tuleb endiselt suur tuhin korraldada neid kümneid ja kümneid vabaõhuüritusi? Oleks siis, et suve saabudes tekivad meil siin ideaalsed tingimused, aga ei teki ju.
Kõikidest kultuurivormidest on aga suvel kõige keerukam keskenduda teatrietendusele. Kuna väljas on nii valge, näeb peale lava ka palju ebavajalikku. Liiga palju publikut ja ümbruskonda. Olengi ausalt öeldes proovinud suveetendusi kõigest väest vältida, aga vahel sinna kogemata ikkagi sattunud: küll peab ühe sõbranna mees ootamatult „kuskil mujal“ olema, küll on teisel peaosa mängiv vana klassivend paar defitsiitset piletit poetanud. Iga jumala kord mõtlen siis, et tuleks ehk osta mõni hea eneseabiõpik, kus õpetatakse konkreetsemalt „ei“ ütlema, või siis peaks vähemalt koostama juhise suveetenduseks valmistumise kohta. Näiteks mäletan viimase suveetenduse puhul, mida mind vaatama kutsuti, sisust eredamalt seda, missugune silmipimestav nälg mind terve see aeg vaevas. Olin kiirustades panustanud puhvetile, mida enne etendust ei avatudki, ning kui avati, sai sealt vaid jooke. Sealjuures keetsid näitlejad laval päris suppi, mille aroomid hõljusid iseenesest mõista ka publikusse. Kogemus oli traumeeriv ja enam kunagi ei lähe ma tühja kõhuga tundmatusse etenduspaika!
Ülejäänud kogemused on õpetanud, et kaasa tuleb võtta pehmem istumisalus, alajahtumise vältimiseks panna jalga termosokid ja selga liustikuvarustus, pihustada end üleni kokku sääsetõrjega ning varuda raudset närvi, sest suveteatris on mõne inimese meelest ka suvekombed. Näiteks võetakse sinna kaasa laps ja öeldakse talle etenduse ajal: „Mine jookse ringi.“ Või ollakse piisavalt tubli mitte krabistamaks kommipaberiga, aga krabistatakse see-eest kilekeebiga, mis sätiti suures vihmahirmus selga juba eos.
Ma ei taha muidugi öelda, et absoluutselt kõik, mis suvel toimub, on kuidagi ebamugav või punnitatud. On ka väga häid üritusi, osavalt loodud festivalikeskkondi, maitsekalt timmitud atmosfääri ja läbimõeldud suveteatrit. Piletilevis surfamise peale hakkas mulle isegi tunduma, et vahest ikkagi tahaksin näha Draamateatri lavastust „Talupojad tantsivad prillid ees“ … Sest juba see pealkiri on nii jabur. Ja etendus mängitakse katlamajas. Seal on pime ja pea kohal on katus! Ühele festivalile lähen ka. Aga muidu hoian suvetuuride aja tuurid madalal ja ootan tubasemat aega, mil istutakse pimedas, soojas, sametkattega toolidel, ja sääsed-kärbsed magavad talveund.
