Ühelgi vabakutselisel ei erine karantiin kuigi palju sellele eelnenud elustiilist: ärkan hommikul üles, veeretan enese voodist välja ja laua taha, teen pingsalt tööd, unustan süüa. Kui see meelde tuleb, söön hiliseks lõunaks tüki kapis vedelevast juustust ja kolm Tiina kommi. Töötan edasi. Täiesti ootamatult jõuab kätte õhtu ning kuna ilm tundub olevat liiga külm ja piim pole veel otsas, jõuan järeldusele, et kodust väljumine polegi otseselt hädavajalik. Trenni saab ka homme minna, alati. Veeretan enese süümepiinata tagasi magamistuppa ja lõpetan päeva.
Tõsi, vaba aeg (sest klassikalist nädalavahetuse veetmist ei pruugi vabakutseline viljeleda) oli varem kindlasti täidetud värvikama sisuga ning hõlmas ka riietumist ja inimeste sekka ilmumist. Nüüd on kõik üks ja seesama kodus kudemine. Ei mingit kino, teatrit või restorani.
Paratamatuse pärast meelt heita pole mõtet, seega olen püüdnud lohutada end sellega, et ühte tavalisse korterivanni mahub korraga nii raamatukogu, spaa kui ka kokteilibaar ja kohvik. Õues jalutamist pole meil veel õnneks ära keelatud (vastupidiselt paljudele teistele riikidele) ning seltsielu saab asendada lugemisega. Muu hulgas nende 35 raamatuga, mida olen eri aegadel alustanud, aga mitte kunagi lõpuni lugenud.
Päris palju pooleli olevaid raamatuid, ma tean. Ise ka ei mäletaks, mida kõike ma parasjagu loen, kui mul poleks juba viimased kümme aastat kontot Goodreadsis, maailma suurimas raamatuportaalis, mida kasutab iga kuu umbes 45 miljonit inimest. Peale selle, et saan lugejana täpset arvet pidada, mis loetud, mis lugemisel ja raamatupoes ise triipkoode skaneerides soovinimekirju teha, saan ka autorina ühest spetsiaalselt selle jaoks mõeldud vaatest näha, kui paljud minu kirjutatud ja tõlgitud raamatuid loevad ja mida neist arvavad.
„Sa loed sealt arvustusi iseenda raamatutele või?“ küsis üks tundmatuks jääda sooviv tunnustatud kirjanik, kui väikese kambaga karantiinile eelnenud ajal veini jõime ja ebatervislikke suupisteid sõime. Teine samasugune lisas: „Tõesti! Miks sa neid loed? Mina küll ei taha teada, mida igaüks eraldi mu raamatutest arvab. See hakkab ju segama!“
„Minu meelest on põnev, kuidas inimesed saavad nii erinevalt asjadest aru. Mõni ei saa üldse pihta, millest raamat rääkis, aga õnneks talle väga meeldis, sellest hoolimata. Või mõni on pahane, et sa ei kirjutanud sellist raamatut, mida tema arvas, et ta lugema hakkab.“
„Ah, sa oled muidugi kõva närviga mutt kah,“ rehmas üks kirjanikest selle jutu peale käega ja võttis veel ühe tüki kooki.
Praktilise poole kõrvale jättes: peale lugemispäeviku funktsiooni ja tagasiside jõuab Goodreadsi kaudu minuni ka masendav, aga vajalik meeldetuletus selle kohta, kui üürike on elu ja kui vähe me ära teha jõuame.
Aasta alguses tuleb Goodreadsist nimelt järjekordne lugemise väljakutse: määran endale aastaks eesmärgi, mitu raamatut kavatsen isuga alla neelata või lihtsalt ära kannatada ning vastav reklaamiriba tekib ka mu profiilile. Kõik saavad näha, mis lubadusi andnud olen, kuidas projekt edeneb ja mida täpselt loen. Kui mõnda teevad kadedaks koroonapagulasest naabri Facebooki postitatud soojamaa-puhkusepildid, siis raamatusõber vahib sama kiivalt tuttavate raamatuväljakutseid. Eesmärgiks oli 100? Ja pool juba tehtud? Märtsis? Mis mõttes? No mida ta siis loeb? Avastan kergendusega, et kõik on kriminullid, mis on nii põnevad, et imenduvadki unetundide arvelt ühe ööga. Asi see siis karantiinis sellise tempoga kihutada.
„Lugegu „Oblomovit“, siis tulgu siin keksima,“ sisisen kadedusest ja kergendusest ühekorraga.
Minu Goodreadsi-sõpradest kõige kõrgema eesmärgiga on inimene, kel sel aastal tuleb lugeda 140 raamatut. Enda vastu leebeimad lubavad lugeda 12 raamatut – see olevat ka keskmine, mida üks inimene aastas lõpuks viitsib ja muude asjade kõrvalt jõuab. Ühtlasi on see arv, mille olen iseendale sel aastal äppi lubadusena märkinud. Ma lihtsalt eelistan sellist mediteerivat lugemist, mille käigus visualiseerin, teen võib-olla märkmeid ja panen vahepeal raamatu käest, et tund aega lakke vahtides kujutleda, kuidas oleks ise sellises olukorras olla. Vahel lähen peatüki võrra tagasi ja loen uuesti. Mulle meeldivad ka looduskirjeldused, millest paljud diagonaalis üle lasevad. Ei, mis asja, ma lausa armastan looduskirjeldusi!
Aga … Minusugused looduskirjelduste sõbrad, kes mediteerivad aasta jooksul 12 raamatuga, loevad neid järgneva elu jooksul – arvestusega, et on plaanis elada saja-aastaseks ja 37 neist on juba selja taga ning sama aeglaselt loen ka ülejäänud eluajal – ainult 756. Soovinimekirjas on mul seejuures praegu juba 190 raamatut ja pooleli 35 – raamatupoes ringi hõljudes näen vaimusilmas end puhkuseajal neid kõiki lugemas. Goodreadsis arve vaadates on mulle aga kohale jõudnud, et veedaksin praeguses tempos lugedes selle kuhja seltsis tervelt 20 aastat. 20! Saan end muidugi väiklaselt lohutada, et paljude teistega võrreldes oleks see molutamine isegi äärmiselt produktiivne. Statistikaameti 2015. aasta andmetele toetudes loeb tervelt 41 protsenti eestlastest aasta jooksul alla viie raamatu, mis mõne puhul tähendab seda, et ta loeb terve elu jooksul kokku alla saja raamatu … Võib-olla ei tundukski nii vähe, kui Google’i algoritm ei teaks, et 2010. aasta seisuga oli maailmas välja antud 129 864 880 teost (aga tervelt kümme aastat on juba möödas). Asjaolu, mille peale mõtelda on umbes sama masendav kui rehkendada, mitu koera endale veel võtta jõuaksin, arvestades koerte keskmist 12aastast eluiga.
Ometi on väikesed masendavad meeldetuletused vajalikud tegemaks elus paremaid valikuid. Loe aeglaselt, aga loe, selle asemel et kedrata Facebooki lõpmatut lõime. 2021. aasta lugemistalgutega pole veel hilja liituda. Seltskonnas on hetkel 3 319 219 inimest, mina nende hulgas. Kollektiivne eesmärk on lugeda 155 551 774 raamatut. Üksi pusides jõuab nukralt vähe, aga naabrimehega võidu tehes saab kamba peale kõik maailma raamatud läbi loetud. Ja natuke peale.