Ehitaja Phili (Lauri Kaldoja) ülestunnistus, et ta ei seedi teadlaste piiratud mõtlemist, lisab näidendile veel ühe diskursuse: argimõistuse ja teaduse vastandumise. Üldse on Phil vaat et lavastuse värvikaim tegelane. Kuivõrd selle näidendi kirjutamise ajend oli Joseph Wrighti maal aastast 1768, mitte mõni nüüdisaegne šedööver, siis on ilmselt paratamatu, et 1799. aastal toimuv jätab täpselt kaks sajandit hilisema tegevuse varju. Fakt, et näidendi tegelased ei mässa kõikehävitava laserrelva või planeetidevahelise kosmoselaeva loomise kallal, vaid püüavad avardada teadmisi inimesest ja inimkehast, teeb loo eriti konfliktseks ja kaasakiskuvaks. Ajastute (tinglikult aastate 1799 ja 1999) vaevalt hoomatava, kuid olulise läbipõimumise tõttu on „Õhupump” lähisugulane Tom Stoppardi „Arkaadiaga” – seda võimendab veelgi lavastaja valitud lõpplahendus. Üldse on Tammearu algmaterjali üsna ulatuslikult, aga sealjuures maitsekalt ja kõrgel kunstilisel tasemel ümber vorminud. (Seletamatu on vaid see, miks ta ei muutnud tekstis Maria (Maarika Mesipuu) pruune silme siniseks. Nüüd jääb mulje, et neiu ei tea hoopis ise, mis värvi on ta silmad, ja süüdistab põhjuseta oma kallimat truudusetuses.)
Arkaadia esineb (koos Britanniaga) näidendis isegi nimepidi kui roll rollis Harrieti ja Maria koduteatris. Ka aed kujundina on täiesti olemas, filoloog Tom eelistab seda närvilisele teadlasetööle. Üldse juhtub seal aias sajandist hoolimata palju huvitavat. Loogiline, et klassik Stoppard on nooremat kaasmaalannat mõjutanud, kõik need ilmsed paralleelid ei tähenda aga ometi, et „Õhupump” jäljendaks sisuliselt „Arkaadiat”. Tegu on sõltumatu teatrisündmusega. Ja kui veel paralleele otsida, võib ka öelda, et „Eksperiment õhupumbaga” on inglaste „Elu tsitadellis”.
„Kellele on see kasulik?” küsib Tom (Toomas Suuman), kui agar tänapäeva teadlane Kate (Kertu Moppel) räägib õhinal loote täieliku geenikaardi koostamisest. Kasulikkuse küsimus eristabki kahte sajandilõppu kõige enam. 1799. aastal nii ei küsitud: see teeb selle ajastu mõneti sümpaatsemaks, aga ka eluvõõramaks. On ju raske leida kasutegurit eksperimendile, kus lindu vaakumiga täidetud ruumis taas ellu äratatakse. Või korstnakujulisele kübarale, millest suitsu tõuseb. Teadus oli siis põnev, sest oli kaks sajandit noorem – ja noorus armastab põnevust. Tom muuseas vastab ise oma küsimusele. Kogu päriliku info teadasaamine enne sündi on kasulik elukindlustusfirmadele, laenuandjatele, tööandjatele, eraarstidele jpt. Ühe sõnaga: Reformierakonnale.
Esietenduse järel rõhutati Rakveres, et „Õhupump” esitab kõrgeid nõudmisi nii publikule kui ka trupile. Tegu on tõesti intelligentse lavastusega ilma mingite järeleandmisteta teatraalsusele. Asjaolu, et tegevus kulgeb paralleelselt kahes ajastus, pole iseenesest kuigi keeruline probleem – pigem kostümeerija rida. Aga põhiküsimus – kui palju ja kas üldse on teaduse nimel lubatud ületada inimlikkuse piire? – koorub „Õhupumbas” välja esialgu varjatult, edaspidi üha hoogsamas gradatsioonis. Näidend on dramaturgiliselt tugev ja mõned lavastaja lisandid teevad selle veel nauditavamaks. Kas või Tomi/Josephi kummaline riietus lõpustseenis.
Samas viib näidend mõttele, et teaduse ja inimlikkuse vastandamine on vajalik ainult mingi piirini, mitte absoluutselt. Poleks Armstrongi vallanud iha aina keerulisemate kirurgiliste operatsioonide järgi, siis poleks küürakas Isobel temasse kiindunud ja oleks kunagi hoopis tuima loomana surnud. Nüüd ta vähemalt „ärkas”. Nähtu põhjal pole raske ette kujutada, et ka tänapäeval võiks naise geenikaarti täpselt tundev meesteadlane selle abil armastuse esile kutsuda. (Iseasi, mis ta selle armastusega peale hakkab.) Inimene ei saa elada ainult võimalustest ega ka ainult mälestustest, ehkki teine variant on autorile ilmselt sümpaatsem.
Rakvere teater on väike ja võib-olla just sellepärast tänuväärne nappides karakterrollides silmapaistmiseks. Seekord särab Natali Lohk pooleldi küüraka teenijanna Isobelina, pooleldi lontkõrvalise lambana. See on ainsagi veata ilmne eneseületamine, lausa ime üldiselt etteaimatavas eesti teatripildis. Kui Lohk on laval, siis igav ei hakka, ehkki näidend iseenesest on üsna staatiline, üles ehitatud sõnalisele konfliktile. Ja kuna ta tänapäeva liinis lavalt puudub (täpsemalt eksisteerib vaid osalise ja tükeldatud skeletina), jääb see pool lavastusest ehk just sel põhjusel kahvatumaks. Toomas Suuman on haruldane nähtus eesti teatris, mees, kes suudab laval mõjuda korraga nii idioodi kui ka psühhopaadina. „Õhupumbas” on nii tema Joseph Fenwick kui ka Tom liigagi värvikad, ehkki viimase puhul on mõningane afekteeritus põhjendatud. Lauri Kaldoja kohta võib väita vastupidist: tema Thomas Armstrong on pigem liiga nunnu, et mehe teguviisi põneva lahkamisobjekti kättesaamisel hukka mõista. See-eest särab ta tänapäeva liinis naiivse ehitaja Philina. Üldse jääks tänapäeva liin ilma tema loogilis-optimistliku idiotismita suhteliselt verevaeseks. „Mis selle kõige mõte on?” küsib Phil teadlastelt. Eks ikka progress.
Ohudraamaga on ikka selline oht, et tegelaste omavahelised suhted jäävad globaalsete probleemide varju. „Õhupumbas” on see märgatav mõnes piirsituatsioonis. Nii tundub Isobeli järeleandmine Armstrongi lähenemiskatsetele tema eelneva tumeda šoti trotsiga võrreldes liiga põhjendamatu. Ning ka Armstrongi ja Roget’ vastasseis ning võitlus Isobeli tunnete ja keha (kõige otsesemas mõttes) pärast jääb rohkem väitlusklubi kui kire tasemele.
Sellest aspektist on tänapäeva liin isegi tugevam, sest seal armuleek ei sütti. „Eksperimendis õhupumbaga” on olemas armastuse alge ja teaduse alge. Ühte teisele lisades ei saa loota, et produkti kvaliteet paraneb. Nii nagu ei saa sinisele värvile punast lisades loota, et see muutub sinisemaks. Aga kumbki värv omaette on ju tore.