Arvutitehnoloogia toetub teatavasti võimalusele simuleerida tegelikkust. Video- või fototehnoloogiaga salvestatud hüperreaalsed kujutised istutatakse arvutikeskkonda, kus need võidakse panna toimima tegelikke olukordi imiteerival viisil. Digivahenditega võib tegelikkuse koost lahti võtta ja teistpidi kokku panna. See on võimalik ka traditsiooniliste vahenditega. Traditsioonilistes kunstides on tehnikaks kehapõhine kujutamistehnika, näiteks joonistatakse ju kätega.
Ka joonistamise abil saab tegelikkuse „koost lahti võtta”, salvestada pildilisi fragmente, et neid kombineerida teiste kujutistega hoopis uuteks maailmadeks. Kujutava kunsti praktika on laias plaanis maagiline võimalus kujutatava tegelikkusega manipuleerida, konstrueerida sellest uusi tegelikkusi. Tavaliselt puudub neis traditsiooniliste vahenditega koostatud maailmades heliline ja ajaline mõõde. Need on staatilised. Kui vaatame Salvador Dalí või René Magritte’i maale, siis see maailm on kummastav, ebatavaline – nad olid sürrealistid. Võiksime kujutleda nende maalidesse ka helisid ja liikumisi. Dalí maalide teemal on tehtud animatsioone. Dalí ise pigem vihkas liikuvat kunsti. Temale kuulub ütlus, et kui skulptuurilt midagi nõuda, siis ta ei peaks vähemalt liigutama (ta pidas silmas kineetilist kunsti).
Nõnda et sürrealism, mis valdavalt manuaalsete tehnikatega teostatud ja tuntud enim reaalsust moonutava kunstina, on siiski staatiline ja helitu, piiratud võimalustega, kui võrrelda seda digitaalse kunstiga, kus tehismaailmad loomise võimalused on suuremad.
Samas, sürrealism on tuntud mängude leiutajana, kus lauseid või pilte ehitusklotsideks tükeldatakse, et nendest uusi pildi- ja tekstimaailmu kokku panna.
Kirjeldamaks oma installatsiooni taotlusi, viitaksin mõnedele klassikalistele telekommunikatiivsetele projektidele, mis võimaldavad eri kohtades (või ka samas kohas) paiknevaid reaalsusi „kleepida” ühte ekraanikeskkonda.
Rafael Lozano Hemmeri „Body Movies. Relational Architecture nr 6 („Kehafilmid. Suhteline arhitektuur”, 2001) annab inimestele võimaluse mängida oma varjudega tohutul ekraanil. Valgusallikas on tugev ja fokuseeritud selliselt, et ekraani suhtes nii lähedal kui kaugel asetsevad inimesed on võrdselt teravad. Sel viisil näeme ekraanil suuri ja väikesi varje, mis omavahel mängivad – „hiiglased” ja „kääbused” tõmmatakse spontaansesse mängu.
Teistsugune on Paul Sermoni 1990ndate interaktiivses kunstis tunnuslik „Telemaatiline uni” (1992), kus vaataja võib heita voodile, millele projitseeritakse teises ruumis (linnas) lamavat isikut. Leiab aset omamoodi lähedusakt ilma reaalse läheduseta. Tehnoloogia ühendab ja eraldab.
Tehnoloogiaga inimestele antud võimalust kokku saada kogeme iga päev, helistades lähedastele või saades/saates sõnumeid. Küllalt suur osa sõnumivahetamisest, meilimisest, sms-imisest on kontaktiloomise või -hoidmise funktsiooniga. Suur hulk sõnumitest ei teeni infovahetuse eesmärki, vaid vajadust teistega/ lähedastega kontaktis olla.
Kas selle tulemusena saame ütelda, et tunneme ja mõistame üksteist paremini? Vaevalt. Pigem hoitakse oma tutvust või lähedust sobivalt turvalisel familiaarsusnivool, mille toime seisneb stabiilse enesetunde (hingerahu) tagamises.
Juureldes teema üle, kuidas inimesed üksteisega suhtlevad, olgu tehnoloogia vahendusel või otse, jõudsin (vist mitte väga originaalsele) järeldusele, et sõnumite sisu ei ole enamasti oluline. Tähtis on sõnumite saatmise ja vastuvõtmise rituaal. Tähtis on suhtlusmäng, mis täidab meie tegelikkust ja seob meid maailmaga. Tähtis on saada vastus. Sõnumeid märgatakse siis, kui need sisaldavad mingit informatiivset kvaliteeti, kui need erinevad oodatust. (Siin öeldu on eelkõige katsetava kunstniku seisukoht, mis ei pretendeeri reaalseid andmeid valdava kommunikatsiooniuurija tulemusele.)
Sel viisil kujundasin installatsiooni „Dialood. Uurimus vääritimõistmisest”, kus tegelased räägivad, küsimustele saadakse pealtnäha kombekad vastused, kuid sisu on ebaadekvaatne, isegi absurdne ning vahel koomiline. Leiab aset möödarääkimine, aga kuna me ei tea, kas sel suhtlusel on ka mingi funktsioon ja praktiline väljund, siis võib kõik korraski olla. Suhtluse eesmärgiks võibki olla kontakti säilitamine või omapärane suhtlust pingestav, et mitte ütelda sadomasohhistlik suhtlusnauding või suhtejärgne flirt, mille tulemusena tegelased üksteisele vastavad, kuid palju ütlemata jätavad.
Küsimused-vastused, mis kokku ei saa, loovad tekstilises mõttes omapärase avatud, et mitte ütelda kunstilise ja poeetilise ruumi, kus kommunikatsiooni sisuks on edastada mingeid tekstiüleseid või -väliseid tähendusi, mida mõistavad vaid kõnelejad ise.
Pragmaatiline selgitus kõlaks, et installatsiooni sisuks on meie igapäevane möödarääkimine ja mittemõistmine, mis leiab aset lähedaste, tuttavate, töökaaslaste, laste ja lastevanemate vahel. Kasutades sama keelt, justkui sama tähendusega väljendeid, võime vahel kogeda, et neid mõistetakse erinevalt: meie ei mõista või meid mõistetakse teisiti, kui soovime. Aga kas üksteisest arusaamine ongi alati kõige tähtsam? Miks peaksime mõistma sarimõrvarit?
Mõtestamata suhtlusakt, kus pole võimalik sõnumist täpselt aru saada, sarnaneb vahel kunstilise kommunikatsiooniga, on mitmetähenduslik nagu kunst: teadet võib lugeda mitmel viisil. Kui kunstisuhtluses on kunstiteate mitmetähenduslikkus pigem positiivne, siis inimestevahelises suhtluses on mitmetimõistetavatel, filosoofilistel, poeetilistel ja teistel „segastel” teadetel oma diskreetne võlu, ent ka omadus sünnitada vääritimõistmist.
