Majandusšamanismi lipulaevana seilab praegu Standard & Poor’s, auväärse 150 aasta pikkuse ajalooga nõidumisettevõte, mille palgalehel kuus tuhat inimest. Need kõik muudkui arvutavad ja analüüsivad ning ütlevad seejärel, kas A või B, pluss või miinus ning kas väljavaade on positiivne või negatiivne, nii nagu aknast parasjagu paistab. Tuhanded haritud töötajad loovad mulje toote tõsiseltvõetavusest. Aga kui piltlikustamiseks mõelda, et töötajad reitinguagentuuris tegelevad võrdse osaga maailmamajandusest, siis langeb iga reitingutöölise saagiks ligi 70 triljoni dollarisest maailma SKT st umbes 11 miljardi dollari suurune tükk. Eesti majandust hindaks neil tingimustel vähem kui kaks inimest. Kes julgeks öelda (isegi uhkes olukorras, kus meie reitingut vastupidiselt USA omale hoopis tõsteti), et need poolteist kuni kaks inimest tunnevad tervet Eesti majandust läbi ja lõhki ning on võimelised selle tulevikku usaldusväärselt hindama? Meie keskpangas, rahandusministeeriumis, pankades ja ülikoolides on sellega ametis kokku sajad inimesed ning ikka jätab tulemus soovida. Meenub ühe ajalehe korraldatud ennustusvõistlus, kus meie kohalike õpetatud hindajate ennustustäpsus vaid ühe aasta piires jäi halvemal juhul alla 40% taseme. Ja nemad siin tunnevad inimesi ja nüansse, millest reitinguagentuuri leival olijail ei pruugi aimugi olla.
Või teistviisi küsides: milles võiks küll seisneda Venemaa välisministeeriumi erinevus globaalsest reitinguagentuurist? Mõlemal on (võivad olla) mingid huvid, mida me lõpuni ei mõista. Kui Venemaa välisministeerium avaldab teate, et Eesti on natsiriik, siis kehitavad õlgu isegi kõige andunumad rubriigi „teised meist” ihalejad-tähtsustajad. Reitinguagentuuri pandud täht aga sütitab tuhandeid turgudel ostma-müüma, sisuliselt ainult seetõttu, et kuskil kaugel klaasist tornis veristatud ohvrilamba maks nägi välja nagu pesukäsn. Seda teavad nad aga Wall Streetil ja muudes finantskeskustes hästi, kuidas miljonitele usklikele alfabeeti müüa, liitlaseks äärmusi ja paksu värvi armastav meedia. Kui USA parlamendi kojad tegid võlapiiri ja eelarve osas ainuvõimaliku, ette teada ja tervemõistusliku otsuse (mida ju demokraatlike riikide kollektiivsetelt otsustuskogudelt ainult oodata saabki), siis ometigi hindasid „turud” ja eriti nende manipuleerijad nõnda väljendunud rahva tahet rumalaks, mille tagajärjeks oli maailmamajanduse arvestuslik kokkutõmbumine mitme protsendi ulatuses.
Mingit arukat põhjust paanikaks polnud, kuid paanika tekkis ja seda purki tagasi saada on äärmiselt raske. Nii on läbi inimkonna ajaloo ikka olnud: kui raha väljub valitseja (praegusajal riik) kontrolli alt, siis ilmub mängu hulgaliselt valerahategijaid. Moodsa finantsilma valerahaks on osutunud mitmesugused „instrumendid”, „tuletised”, mida said riikliku järelevalveta toota erafinantsasutused. Tänapäevase valeraha häda on selles, et seda ei saa kohe hambaga proovida, tema „kullakatte” olemasolu, õigemini puudumine võib selguda alles aastaid pärast väljalaskmist. Praegune „globaalne kriis” sai alguse ikka finantspettustest, valerahast, mitte sellest, et riigid üksteisele võlgu olid ja on. Ja see ka jätkub samal põhjusel. Riikide ausal ja avatud mängul on vähe edulootust, kuni pettureid ja valerahategijaid laua tagant minema pole saadetud.
Jeesuski ajas rahavahetajad templist välja, mitte ei leidnud, et neid kui religiooniäri „vereringet” tuleks esmajoones toetada ja päästa. Küllap kordub kõik, mis korduma peab.