Kirjandust kirjutatakse ette, mitte tagantjärele, kirjutades kirjutame me tulevikku, mitte minevikku. Taipasin seda lihtsat tõsiasja Miłoszi „Jahimehe aastat“ lugedes. Ühest autori eksitusest. Eksitused on tihti põnevamad kui tõed. Ta nimelt küsib seal, miks ei ole kirjutatud romaani XX sajandist, sellest õudsest ja suurest XX sajandist, mida ta ise tänu oma eluaastatele ja -käigule nii lähedalt tundis. Sellist romaani, küsib ta, nagu „Võlumägi“. Kus uue ajastu Hans Castorp, Settembrini ja Nafta arutaksid maailma olukorra üle. Sealsamas Miłosz visandabki selle võimaliku XX sajandi kokkuvõtte kondikava. Selle tegevus võiks aset leida Vatikanis jne. Seda visandit lugedes tundsin: oi, sellist romaani loeksin küll! Aga muidugi ta ei kirjutanud seda iial (teisal ta ka ütleb, et suure romaani aeg on ammu möödas). Ning ühtlasi ma taipasin tema eksitust. Seda suurt ja hirmsat romaani XX sajandist ei kirjutanud ei tema ega teised ega kirjutagi keegi, sest – see on juba kirjutatud. Seesama „Võlumägi“. Millest muust see siis räägib? Ikka sellest sajandist, mis küll alles oli alanud ja nüüd on juba minevik. Mitte et romaanid või üldse kirjandus midagi ette ennustaksid. Kirjandus teeb tulevikku. Või ta ei tee midagi. Muidugi, seda tehes ei tea ta iial (kirjandus võib-olla ehk teabki, kirjanik küll mitte), mida ta teeb.
Kirjutamine on alati risk
Mina ka ei tea, kas ma peaksin sellest „kirjanikupalga asjast“ rääkima või ei. Minul sellega ju enam mingit asja pole. Las teised arutavad. Ja ma pole iial tahtnud sellest mingit oma teemat ega üldse mingit teemat teha. Südametunnistus käsiks pigem vaikida, aga kohusetunne jälle käsib rääkida. Loomingus on kohusetunne väga halb nõuandja, ühiskondliku loomana aga teda ignoreerida ei saa. Nii et justkui peaks kirjutama. Arusaamatustest.
Üks arusaamatus on see, justkui oleksin ma „loobudes“ tahtnud kehtestada mingit moraalset positsiooni. Ei tahtnud. See polnud moraalne otsus, see oli füüsiline. Moraalses plaanis ei tea ma ühtegi kindlat argumenti, miks seda palka üks kirjanik vastu võtta ei võiks. Aga füüsiliselt oli see ometi võimatu. Mulle. Püüdsin endale küll kõigiti selgitada, et pole midagi, kannata välja, teist korda ära öelda on nii naeruväärne! Käitud nagu segane. Aga mõistust saab petta, keha mitte. Füüsilised reaktsioonid ei taandunud. Ometi oli see mul olnud peaaegu kinnismõtteline unistus: kolm aastat rahulikku elu! Kas ma ei ole siis seda ära teeninud?
Kui see rahulik elu mulle ulatati, sain aru, et pole. Sain aru, et need kolm aastad oleksid, jah, võib-olla küll rahulikud ja ilma materiaalsete muredeta, aga need oleksid kolm õnnetut aastat. Kolm aastat, kui ma iga päev iseendale oma eksistentsi õigustama peaksin. Sest selle eest ju makstakse mulle palka. Eksistentsi, elu eest. Või mille eest siis? Nende fantaasiate eest, mis ma kirjutasin oma „projekti“? Kõik teavad, et need olid valed. Iga kirjanik, kui ta seda vähegi on, suudab kohe välja pakkuda kümme vägagi veenvat raamatusüžeed või romaaniprojekti. Aga raamatuid ei kirjutata asjadest, mida juba teatakse, vaid selleks, et ise ka midagi teada saada. Kirjutamine on alatine risk. Kirjutada täielikku lollust.
Üks asi, mida see õnnetu palgaafäär mulle õpetas, oli see, et kirjandus siiski on tähtis. Pealt vaadates ju nii ei paista. Ülimalt marginaalne tegevusala! Nojah, on veel mõni, kes vanast harjumusest oma aega vahel raamatu seltsis veedab. Aga veidral kombel elab mingi usk kirjandusliku sõna jõusse ometi edasi. Ja nii on iga sõna, mis kirjanikuga seostub, mis ta ütleb ja teeb – avalikult ja isegi mitte nii avalikult – kah tähtis. On üks teist sorti sõna. Kui oled kord kirjanik, on iga su tegu sõna. See on jube. Sa kirjutad oma elu, oma tulevikku, ja pole sugugi ükskõik, mis sõnadega.
Kuidas sai kellelegi üldse pähe tulla idee see asi palgaks nimetada (ja sellisena ka vormistada)? Sealt see asi valeks läks. Ja kohe väga. Kas ta tõesti kujutles, et kirjandusest saab rääkida ükskõik mis sõnadega? Ma olen tänulik Maalehele, et ta selle asja mulle puust ja punaseks tegi. Kirjanike kujutamine pangakaardil finantskurjategijate või riigivarastena on muidugi ebaõiglane ja julm, aga avab vaikimisi ühe tõe: tõe sellest, kuidas see asi välja paistab. Tee, mis tahad. Seletused enam ei aita, nagu ei aita autori tagantjärele seletused oma raamatu kohta: et ma ei mõelnud seda üldse nii. Kelle asi see on, kuidas sa mõtlesid? Kirjandus on karm värk. Üldse mitte selline soft ja nunnu kultuuritegevus, nagu kohvikuõhtute ja intervjuude põhjal välja paistab. Sa lähed välja üksi, kõigi poolt ja kõigi vastu. Lõppkokkuvõttes keegi sind ei aita. Kuigi ilma aeg-ajalt siiski sirutatava abikäeta sa muidugi sellest elusana läbi ei tule.
Kirjaniku ainus seljatagune selles totakas sõjakäigus korraga inimeste, Jumala ja iseenda vastu (taskus vaid vana Mauruse antud viis vene rubla) on lõpuks lugejad. Seda teadsid väga hästi ka totalitaarsed režiimid, mis oma pehmemas variandis kirjanikega siiski kuidagi arvestama ja mängima pidid. Lugejad lugesid. Muidugi, see on kahtlane ja reetlik tagala. Ühel hetkel truu ja andunud, teisel juba jooksmas uute tuulte ja moodide poole. Aga ega eriti muud seljatagust ka ei ole. Mis ei tähenda, et lugejale peaks tahtma meeldida! Ei ja ei, lugeja jälestab seda. Temagi (nagu, ma arvan, ka Jumal) ootab kirjanikult salamahti (seda iial tunnistamata!), et see kirjutaks tema vastu. Nii kõvasti kui võimalik.
Väga suur või väga väike
Et niimoodi kirjutada, on vaja moraalset jõudu. Sisemist ja seletamatut. Et seda teha, tuleb minna kõigepealt iseenda vastu. Kui sa seda ei tee, oled iseenda ja koos sellega oma lugeja juba pooleldi reetnud ja sellest poolreetmisest saab sündida vaid poolkirjandus. Ega ma täpselt ei teagi, miks, aga ometi tundus selle palga vastu võtmine ja sellega kolm aastat kenasti elamine enda ja koos sellega lugeja reetmisena. Kas ma suudaksin siis veel ennast uskuma panna, et ta mind usub? Palk seob. Selles sõnas on koos kaks tegelast, isand ja ori. Ükskõik, et antud juhul pole riigi poolt kirjanikule pandud tõepoolest peaaegu mitte mingit kohustust. Aga kas see just polegi kahtlane?
Sest palk oleks ehk siis seeditav ja arusaadav, kui ta olekski palk. Et hea küll riik, parlament on otsustanud: kirjandus on tähtis, ilma selleta pole rahvast, jääb vaid elanikkond. Aga rahvas on väike, on vaene, ei jõua raamatuid osta … Või ei taha … Mis seal ikka, võtame siis kirjaniku riigi palgale. Asutame kirjaniku ametikoha. Oma ametipalga ja -juhendiga, nii nagu need avaliku teenistuse asjad käivad. Konkursi põhjal valitaksegi siis, muidugi ainult seni tehtud tööd arvestades, ametikohale ametnik. Kirjanik. Teda ei tohiks valida teised kirjanikud, see poleks aus ega läbipaistev. Teate ise, omavaheline värk, käsi peseb kätt, sõbrad ja vaenlased … Kirjanik saab tööle ja asub tööle. Töötada võib kodus, aga tegelikult võiks tal olla ka väike office. Toake, katusekamber, onn mägedes, mis just sünnis tundub. Nii näeks asi veelgi parem välja ja oleks võib-olla kirjaniku loomingulegi hea. Ta saaks kodust välja. Tööle. Lõunal käiks ta söömas koos ümberkaudsete ametnike või siis kitsekarjustega, sõltuvalt, kus tema tööpaik asub. Ta kirjutaks. Vahel ilmuks raamat. Iga paari aasta tagant tuleks auväärt jälle komisjon kokku (emeriitprofessorid, emakeeleõpetajad, noorsoo-organisatsioonide esindajad, raamatukaupmehed) ja evalueeriks kirjaniku tööd. Kui ta hindamise auga läbib, töötab ta muidugi edasi. Mitte vaid kolm aastat! Mida need kolm aastat tähendama peavad? Kas kolme aastaga valmib mõni looming? Keegi ei lase ju head, kogenud töötajat kolme aasta pärast lahti lihtsalt selleks, et võtta uus ja kogenematu asemele! Kirjanik oleks ametis seni, kuni ta kirjutaks.
Kui suur oleks tema palk? Ma näen kahte võimalust. Kas väga suur või väga väike. Mõlemad paistaksid õiglased. Väga suur palk kergitab inimese lihtsurelike ringist välja. Jumalate ja pooljumalate vastu küll tõstetakse nurinat, aga nende poole vaadatakse ometi aukartusega üles. Kellelgi ei tule pähe, et nende tasu peaks olema õiglane. Väga väike palk kah ei tekita suurt kadedust ja on märk sellest, et tubli ametnik teenib siiski ka ise lisa ja saab üldse oma eluga hakkama. Muidugi, nii väikese kui suure palga puhul oleks lihtsam, kui need poleks palgad. Väikese palga nimi oleks toetus või stipendium, mis ju polegi mõeldud mingi keskmise elustandardi tagamiseks. Ma arvan, et see „keskmine palk“ on üldse halvim kõigist võimalikest variantidest. See ütleb, et kirjanik peab olema keskmine. Nagu me kõik. Noh selline tubli keskklassi kodanik, laenuosamaksete tasuja. Aga miks talle siis mingi erikohtlemine? Käigu tööl ja talugu töökoha alandusi kah nagu me kõik …
Suure palga nimi oleks autasu. Meil on tohutu hulk kirjandusauhindu, aga neil kõigil on üks häda. Oma suuruselt meenutavad nad pigem abiraha ja sellisena neid ka võetakse. Lugeva publiku hulgas ei ole neil mingit mõju. Mitte mingit. Aitavad küll kirjanikku korraks raskel tunnil aga kirjanduse heaks ühiskonnas ei tee midagi. Ometi see peaks olema auhindade üks mõte – tõmmata raamatutele tähelepanu, meelitada inimesi lugema!
Miks ei võiks Eestiski olla selline üks tõeline kirjandusauhind (kõigi nende paljude väikeste kõrval), umbes nagu Finlandia. Aga no ei saa! See oleks ju nii ebaõiglane! Meelevaldne. Muidugi oleks. Auhinnad on alati ebaõiglased, seda enam et nad mõnikord harva isegi õiglased tunduvad. Olgu siis ka üks tõeliselt suur ebaõiglus! Sest sellel oleks ka üks suur voorus: ta tõesti ärataks tähelepanu. Rohkem kui rahast on kirjandusel puudu tähelepanust. See üks teistest peajagu kõrgemale tõstetud raamat oleks iga aasta see, millest räägitakse, mida loetakse, mille üle arutatakse. Vaieldakse, tülitsetakse: miks just see!? Pahandust oleks palju, aga kirjandus võidaks sõpru juurde. Vähemalt ei kaotaks neid edasi praeguses kiirenevas tempos.
Kuidas päästa eesti kirjandus?
Muidugi, me kirjutame igavikule, surma perspektiiv on kirjaniku ainus tõeline perspektiiv. Kuid siin ja praegu inimestena elades me kirjutame ka oma kaasaegsetele, elavatele. Ja sellel elavana elavate seas olemisel on tolle igavikuperspektiiviga isegi mingi hämar seos. Üheta poleks teist. Kirjandus on ühiskonnas olemas siiski ka selleks, et anda jutuainet, anda inimestele võimalust üksteisega rääkida, ja mitte ainult neil tühistel teemadel, mille ümber tiirleb igapäevane meedia. Ma ei ütle, et see üks päris kirjandusauhind oleks mingi imevahend inimesteni jõudmiseks, aga see oleks midagi. Sest muidugi, kui keegi küsiks minult otse, kuidas päästa eesti kirjandus, oleks ainus aus vastus: pöörduda palvetega püha Rita poole. Kuid nojah, eks juba püha Rita olemasolugi näita, et ka lootusetud juhtumid (mille eestkostjaks ta on), pole iial täiesti lootusetud.
Sest kahtlemata on ka kirjanikupalk oma praegusel kujul midagi püha Rita sekkumise sarnast. Ebaõnnestunud, aga mitte täiesti! Ma näen selgesti vähemalt kolme juhtumit, kus ta igati aktsepteeritav oleks ja kus selle vastuvõtmine ei tohiks mingeid sisemisi ega väliseid kahtlusi tekitada: noored kirjanikud, vanad kirjanikud ja tõlkijad. Kellel kas veel või enam ei ole lugejaid või kelle lugejad ei loe neid mitte nende endi, vaid nende vahendatud autorite pärast. Noorele oleks see väikene julgustus. Muidugi, see võib ta ära rikkuda, aga eks noorte toetamine ole alati riskantne, sajaprotsendilist kasutegurit pole olemas ja kultuuri puhul jääb see kuhugi samasse suurusjärku hõõglambi omaga: paar protsenti. Igatahes, noore autorina võtaksin ma palga iga kell vastu ega paneks üldse tähele mingi vana dinosauruse tujutsemist. (Noor ei tea ega peagi teadma, et dinodel on oma loogika.) Noore tulevastel lugejatel oleks ka sügavalt ükskõik, kas ta kunagi sai mingit palka. Vanana võtaksin ka. Te ütlete, et vanal on ka ju lugejad. Muidugi, loodetavasti. Aga need on juba nii kõikumatult truud ja aastatega välja koolitatud, et nende nooruse armastatud autor võib mida tahes vastu võtta või vastu võtmata jätta. Neile see ei loe. Loevad vaid raamatud. Mida nad kunagi lugesid.
Muuseas, lootsin, et võin ka ise kvalifitseeruda sellesse vanade kategooriasse, kus palga võib vabalt ümber nimetada ka pensioniks. Peab siis just seitsekümmend täis olema, et pinssi hakata saama? Näe, balletitantsijad, vist kaevurid … Kirjaniku töö on äärmiselt närvesööv!
Aga no reaalses olukorras muidugi mõistsin, et nii nagu ma ei hakka iial saama mingitki äraelamist lubavat riigipensionit (mida sul ikka loota on, kui ise endale miinimumpalka maksad), nii ei kvalifitseeru ma ka iial selle vana auväärt autori kohale. Ka mitte sajaselt. Miks see nii on, ei tea, aga nii see on. Ikka jään kahtlaseks.
Mis veel tõlkijatesse puutub, siis nende töö ongi väga sarnane igasuguse muu palgatööga, pealegi armutult raske ja kohutavat püsivust nõudev. Ja igas variandis jubedal kombel alamakstud.
Muidugi sobib see palk hästi ka kirjanikule, kellel pole olnud ega ka hakka olema lugejaid. Sest need üksikud lugejad, kes tal siiski on (igaühel on!), on talle kompromissitult truud ega lase kah oma usaldust tühistel asjaoludel kõigutada.
Ühte asja õppisin veel: inimesel peab olema – noh, ütleme, keegi. Kuulsin nimelt, et ühte autorit, kellele minagi oleksin kahel käel palka maksnud, oli mõni sõber (tal pole rohkel arvul lugejaid) kangesti keelitanud seda küsima. Sest no kui kellelgi üldse, siis temal tõesti on vaja! Muudkui kirjutab, naine peab peret toitma … Kirjanik oligi tõotanud, et küsib. Tehti ka žürii liikmete seas kõva lobitööd. Aga palka ta ei saanud. Pärast selgus, et ikkagi ei küsinud. Tark kirjanik, mõtlesin, nägi olukorda ette … Õnnitlesin teda sel puhul, aga ta tunnistas, et tema oleks küll küsinud, kuid naine oli veennud teda loobuma. Et muidugi, perele on raha vaja, aga siiski mitte ükskõik mis inimliku hinnaga.
Ei, inimesele ei ole hea elada üksi. Kuid kas kirjanik, tahes või tahtmata, pole üks paratamatu loner? Forever.