Teadus on oma olemuselt loodud piire kompama ja neid nihutama. Eriti meie teadmiste horisonti – seda kujuteldavat piirjoont, mis lahutab meile omaseks ja selle kaudu mugavaks saanud asju nendest, mida me veel ei tea. Märksa sagedamini on sõna „piir“ aga kategooria, mis lahutab mitte ainult teadmist teadmatusest, vaid ka eri kultuure, väärtusi, hõime, rahvaid ja riike.

Sama oluline on piiri ühendav funktsioon. Piirjoon ühendab neid osi, mis sellest seespool on. Vahel isegi seob üheks tervikuks, mis on suurem kui osade summa. Piirpinnal on veel suurem roll, olgu see siis raku membraan, jalgpalli kest või inimese nahk. Nendeta ei saaks me üldse eksisteerida. Miski peab olema seespool ja oma. Aga see ei tähenda, et väljaspool on ainult vaenulik keskkond.

Osad ja tervik. Teadlased on alati püüdnud maailma osadeks lahti võtta põhjendusega, et on vaja kirjeldada selle eri aspekte, eristada detaile või mõista funktsioone. Nagu on arutlenud, pigem kurtnud Alvin Toffler: enamasti unustanud terviku jälle kokku panna. Või siis pannud kokku hoopis mingi muu terviku. Vahel sellise, mille peale üldse ei mõelnud. Näiteks tahtsid Pygmalioni kivikujule hinge, aga said Frankensteini.

Inimest saab osadeks lahti võtta vaid piiratud määral. Jalad ja käed käivad lihtsalt küljest ära. Nii on sõjad ja õnnetused näidanud. Edasi on keerulisem. Mõne pisema osa saab veel ära võtta. Näiteks pimesoole või tarkusehambad. Kui aga juppide eemaldamisega aina edasi minna, siis ühel hetkel lakkab inimene olemast. Nii nagu pulkadest torni ehitamise mängus pudeneb konstruktsioon äkitselt laiali.

Metsa või kivikuhjaga on natuke teisiti. Kui sealt puid või kive ära võtta, siis mingil hetkel, ammu enne seda, kui näpud viimase järele ulatuvad, ei ole see enam mets või kuhi. Mis jääb alles, on mõned puud või natuke kive. Teadus enesealalhoiu huvides sellistel puhkudel täpseid piire ei tõmba. Kuidas ikkagi seletada, et meetrikõrgune noorendik ei ole mets, aga jalutama viidud lasteaiarühm koosneb kindlasti inimestest? Kas kolme meetri kõrgune salu juba on mets? Julgen arvata, et need piirid on rohkem kinni me peas. Raske on tabada, mis hetkel saab võsastunud karjamaast mets. Tavaliselt aitavad välja väärtused. Nende abil saab ikka seal, kus see on (meile) oluline, varmalt piirid tõmmata, aga seal, mis silmist, las olla, nagu juhtub või nagu kasulikum on.

Piirivalvuri keeruline elu. Piiride tõmbamine meie maailmas on sageli julge tegevus. Suurimetajate maailmas on see suhteliselt lihtne. Üleminekuvariante ei ole väga palju, kuigi näiteks koeri on taskusse mahtuvatest sellisteni, kes inimesestki suuremad. Teiste liikide maailmas on asjad keerulisemad. Raske on olla piirivalvur seal, kus välimus on sarnane, näiteks seente ja samblike puhul. Siis tuleb minna DNA kallale. Keemiliste elementide puhul on lihtne: kõik sõltub peamiselt sellest, kui mitu prootonit on aatomi tuumas. Liikide DNA puhul nii selget vastust ei ole. Mõni julgeb kuhugi piiri tõmmata, teine jälle mitte. Mõlemal on teatavas mõttes õigus.

Isegi elusa ja eluta vahele on keerukas piiri tõmmata. Tehniliselt viirused ei ole ju elus. Aga kui nad sobiva eluga kokku puutuvad, oskavad nad kellegi teise end paljundama panna. Võib öelda, et nad on mitte lihtsalt elus, vaid äärmiselt nutikad. Veel keerulisem on teadustulemuste esitlemisega. Väga vähesed on suutelised läbi käima kogu tõestuse ahela algprintsiipidest üle tohutu hulga katsete kuni sädelevate järeldusteni. Et neid ühiskonnale selgitada, tuleb midagi sellest ahelast välja jätta. Kui teeme sõnumit järjest kompaktsemaks ja jätame järjest rohkem detaile ütlemata, siis jõuame vastamisi selle piiriga, kus informatsioon muutub valeks.

Kombates kaine mõistuse ja unistuste piire. Inimese piire kombatakse ja inimene ise kompab piire pea igas teadusvaldkonnas. Matemaatika on neist vist kõige halastamatum. Nii näiteks unistavad paljud ideaalsest seaduste kogust, mille alusel tark kohtunik saaks alati öelda, mis õige ja mis vale. Kui selline olemas oleks, jääks ilmselt palju halba üldse sündimata.

Matemaatika ütleb kahjuks, et sellist seaduste kogu pole olemas. Vastava teoreemi tõestas Austria matemaatik Kurt Gödel juba ligi saja aasta eest. Veidi lihtsustades on selle sisu: pole oluline, kui palju on reegleid ja kui head need on, alati saab leida väite, mille kohta ei saa öelda, kas see on õige või vale.

Nii mõnigi matemaatika reegel on meie maailma loodud vist ainult selleks, et meid kiusata. Sellega, et ilma ei saa prognoosida rohkem kui kaks nädalat ette, oleme juba harjunud. Aga seda, et kliimat sellegipoolest saab, ei julge paljud uskuda. Kuigi teame juba ligi 50 aastat, et päris kindlasti saab. Sel aastal pärjati see teadmine ka Nobeli füüsikaauhinnaga.

Päris uskumatu on aga, et isegi vee voolamist jões, järves või meres ei ole võimalik pika aja peale täpselt ette näha. Seda kirjeldavatel võrranditel eksisteerib ühene lahend vaid teatava kindla ajavahemiku vältel. Edasi ei saa me põhimõtteliselt voolamise detaile ette näha. See inimesele seatud piir paistab olevat fundamentaalne ja praeguste teadmiste alusel vääramatu. Ometi maailma käiku ei muuda see kuidagi. Kui vihm mäeküljel maha sajab, voolab vesi ookeani tagasi, kuigi võib vahepeal veel mitu tiiru ümber Maa teha või kuskil peidus olla.

Kiusakas universum. Mõned reeglid kiusavad õige hullusti. Samuti ligi sada aastat tagasi tõestasid kaks suurepärast matemaatikut, Stefan Banach ja Alfred Tsarski, ühe eriti hämmastava teoreemi. Nimelt õnnestub oskajatel lõigata näiteks kera viieks või rohkemaks tükiks nii, et neist tükkidest saab kokku panna kaks algse keraga identset kera. See tundub uskumatu, kummalise ja vastuolulisena. Võime ette kujutada ka sellist maailma, kus see pole tõsi. Sellise maailma matemaatika oleks haledalt vaene ja suur osa meie kaasaegseid vidinaid ei saaks tööle hakata.

Ometi ei ole selles teoreemis midagi üleloomulikku. Lihtsalt meie universumi struktuur on nii keeruline ja ruum­ala mõiste nii rikas, et ulatub tavamõistuse seatud piiridest kaugele välja. Need tükid, millele viitavad Banach ja Tsarski, pole üldse Exceli tordilõikude moodi. Need on äärmiselt keerulise struktuuriga punktide hulgad, mille kirjeldamine omaette kunsttükk.

Mis siis veel rääkida sellistest joontest, mille saab mis tahes ristküliku sisse nii joonistada, et see joon ristküliku igast punktist vähemalt korra läbi läheb. Selle kaudu on Eukleidese arusaam, et joon ja pind on kaks eri asja, pandud hoopis teise konteksti. Piiri seab siin meie mõistus, mis kipub arvama, et joonel on vähem punkte kui ruudu sees. Kummaline küll, aga mingis mõttes on neis punkte ühepalju. Mis siis, et kainele mõistusele tundub teisiti. See on üks neist piiridest, kust edasi oma peaga mõtlemine võib viia katastroofini.

Inimese nahast planeedi kasukani.

Ümmargusel planeedil kipuvad piire tõmbama nii inimesed kui ka geograafilised tingimused. Mõned neist on inimesele sama hästi kui ületamatud. Nii vee all kui ka kõrgeimates mäetippudes on meil väga raske hakkama saada. Muud piirid oleme suutnud ületada. Kuigi oleme disainitud paradiisliku ca 27kraadise soojuse jaoks, saame abivahendite toel hakkama nii 40kraadises palavuses kui ka veel kangemas külmas.

Praegu mõnusana tajutava kliima on loonud ja parajana hoidnud loodus, nüüdisväljenduses: Maa kui terviku ökosüsteem. Mõneti sarnaselt püsisoojaste olevustega loob nii mõnigi kohalik ökosüsteem oma mikrokliima. Nii näiteks on metsas temperatuur sageli madalam kui võsas või rohumaal.

Selline erinevus pakub pelgupaika paljudele, kes ühekaupa hakkama ei saa. Nii ka terve Maa. Selle atmosfääris olevatest kasvuhoonegaasidest „kasukas“ hoiab keskmist temperatuuri ligikaudu 33 kraadi jagu kõrgemal, kui see oleks ilma nende gaasideta. Kui Maa keskmine temperatuur oleks mitte praegune +15, vaid –18 kraadi, leiduks vedelat vett vähestes kohtades ja ökosüsteem oleks arvatavasti vaene.

Ökosüsteem hoiab „oma“ mikrokliimat seni, kuni suudab. Inimene kipub mitmest küljest kompama Maa kui terviku ökosüsteemi võimete piire. Väikese torkimise neelab ökosüsteem muidugi alla. Sest muidu oleks ta juba ammu hävinud. Suuremat sorti kompamised võivad olla ohtlikumad. Suured süsteemid pealtnäha ei pane väikesi torkeid tähelegi, aga reageerivad valuliselt siis, kui surve üle mingi piiri läheb. Näiteks kui spagetti painutada, siis mõnda aega käitub see paindlikult, aga mingil hetkel praksatab mitmeks tükiks. Neist ei saa enam algset varrast kokku liimida. Saame vaid ära keeta ja nahka pista.

Tüüpiline lävelise protsessi näide on see, kuidas käituvad liivarannad veetaseme tõusu puhul. Mõnda aega ei juhtu pealtnäha midagi. Aga siis, kui luidetes varuks olev liiv otsa saab või kui inimene valesse kohta kivise või raudse rannakaitse ehitab, kaob kiiresti kogu liivarand. Rannal peab olema hingamise ruumi ja võimalust veetaseme muutumisega kohaneda. Muidu viib meri selle kuhugi mujale ära. Seetõttu vaatavad rannaspetsialistid alati, kui palju on veel liiva eelluidetes ja luidetes varuks, aga ka seda, et keegi meeletu ole hakanud randa kammitsema. Sama lugu veetõusuga. Millalgi tuleb vesi sisemaale ja võib teha mõnes kohas elamise võimatuks sellega, et viib randa moodustava pinnase ära kuhugi väga kaugele. Nii tekkis mitusada aastat tagasi Hollandi suur sisemeri Ijsselmeer.

Planeedi piiridele püüdes. Planeedi piiride kompamine on julgustükk ja olemuselt küllaltki ohtlik tegevus. Inimene liigina on arenenud praegustes oludes ja nendega ka kohanenud. Tal on olnud võimas liitlane – Maa loodus tervikuna. See on meile aastatuhandeid pakkunud hapnikku ja toitu. Metsad neelavad süsihappegaasi. Ookean stabiliseerib temperatuuri tõusu. Elu ookeanis toodab hapnikku. Mikro­organismid, taimed ja putukad töötavad ümber meie elutegevuse jäägid.

Me ei tea ja võib-olla sarnaselt ülal toodud näidetele ei tohigi teada, kus on see piir, mille ületamisel muutub loodus liitlasest vaenlaseks. Pole ju välistatud, et looduse edasine toimimine paneb hoopis inimkonna surve alla. Selliseid märke juba on. Polaarpiirkondade soojenemine on viinud selleni, et igikeltsas akumuleerunud kasvuhoonegaasid vabanevad. Parasvöötme metsi kahjustavad uued haigused ja kahjurid. Need liiguvad ja muteeruvad puudest palju kiiremini. Mõned neist on tekkinud Eestis ja levivad siit mujale, on leidnud metsapatoloogia professor Rein Drenkhan. Kui Arktika ei jäätu, ei jõua hapnik enam ookeanide põhja. Soojenedes hakkab ookean hoopis süsihappegaasi vabastama.

Tulevik kui vandenõu. Uus-Meremaa kirjaniku Bernard Becketti elegantses sõnastuses on nii vandenõuteooriate kui ka tulevikuprognooside häda selles, et eeldatakse, nagu oleks inimene võimeline keerukaid sündmusi kontrollima. See lootus on kehvadel savijalgadel ja saab vististi täituda vaid siis, kui inimesed on juba asendatud tehisintellektiga. Sest lootus inimkonna enda intelligentsuse kasvule on mõranemas.

Huvitaval moel on teatriinimesed sõnastanud selle valge laeva, mille saabumine võimaldaks julgemini tulevikku vaadata. Veidi utreeritult on see intellekti või intelligentsuse plahvatus. See on üks sündmustest, mida Rooma Klubi ettekuulutuste ja mitmesuguste maailmalõpu lähedust kuulutavate hiiobisõnumite valguses peaksime ootama ja mille nimel tööd tegema. Mikk Mikiver arvas, et intelligentsus on inimese omadus vähem ruumi võtta. Tarkus võtab järjest vähem ruumi ja kasutab järjest vähem ressursse. Intelligentseid inimesi mahutab emake Maa palju rohkem kui kraaklevaid ja ennast tõestavaid tegelasi. Endale, oma rassile või mõttekaaslastele suurema eluruumi nõudmine ei ole seega intelligentsuse tunnus, maailma vallutamise püüdlustest rääkimata.

Longates marsisammul. Ühiskonnas valitsevad pinged ja piirid on vahel palju kontrastsemad kui mis tahes piirid, mille on seadnud täppis- või loodusteadused. Sageli paiknevad need rohkem inimeste peades ja seostuvad sellega, mis on tavaline, harjumuspärane ja selle kaudu omane ja mugav – või siis sellega, mis on võõras ja juba seetõttu häirib. Vahel ei saagi aru, kumma peas on see piir kinni: kas selle omas, kes piire tõmbab, või selle omas, kelle jaoks tõmmatakse. Tuletame meelde Blaise Pascali mõtisklust, miks meid ei häiri lonkav inimene, küll aga häirib lonkav vaim. Pascal seletas nõnda: lonkav inimene saab ise aru, et ta lonkab, aga lonkav vaim ei saa.

Kui juba jõudsime vaimu juurde, siis on kohe taustal ka küsimus: kus on see piir, mis eristab inimest masinast? Selle üle arutelu piirab see, et meil on kasutada ainult need sõnad, mis praegu inimesi ja masinaid iseloomustavad. Need on sündinud iseloomustama üht või teist, aga mitte mõlemat. Seetõttu on neil oma elu, minevik ja nüansid igaühe mõtlemises.

Pigem iseloomustab neid sõnu täpsete definitsioonide puudumine. Klassikalises näites küsitakse: mida tähendab, et inimene mõtleb ja masin mitte? Laialt levinud paradoksi kirjelduses manatakse meie vaimusilma üks kaasteeline, näiteks eestlane, kes detailsete eestikeelsete juhiste järgi joonistab paberile hiina hieroglüüfe. Et teha asi veel keerulisemaks, võiksid need olla vastused hiinakeelsetele küsimustele, mille sisustki joonistaja aru ei saa. Väline vaatleja ei suuda aga kuidagi kindlaks teha, kas kirjutaja saab sisust aru või mitte.

Nii mõnigi raamist välja sirutuv kommentaator ütleks, et küsimus ei ole üldse mitte selles, kas meil, inimestel, on teadvus. Ameerika psühholoog Burrhus Frederic Skinner märkis sarkastiliselt: tõeline küsimus pole selles, kas masinad mõtlevad, vaid selles, kas inimesed seda teevad. Üks kvantfüüsika alusepanijaid Louis de Broglie lisas, et tähtsaim probleem ei ole tehisintellekt, vaid kas inimene suudab oma leiutised üle elada. Need on hoopis teist sorti piirid, mida võib pidada eksistentsiaalsemaks kui looduse seatud või ümmarguse planeedi piire.

Sünnipärased piirid. Piire saab ühiskonna sees tõmmata hulgaliselt. Teame head ja lihtsat piiride valemit: need, kes jagavad inimesed kahte rühma, ja need, kes seda ei tee. Praegusel polariseerunud arvamusväljal on teised selges vähemuses – või siis palju vähem nähtavad. Teine klassikaline näide on piirid generatsioonide vahel. Lihtne võimalus on vaadata eri vanuses inimeste suhtumist igasugustesse vingetesse elektroonilistesse vidinatesse. Jätame kõrvale selle, mida eri põlvkondade esindajad oskavad. Uurime, mida nad küsivad. Nutitelefoni looja, kadunud Steve Jobs tegi selgeks: vanemad inimesed küsivad, mis see on, aga nooremad uurivad, mida ma sellega teha saan. Juba märksa varem mõistis Antoine de Saint-Exupéry seda vahet väga sügavalt, rõhutades, et lapsed peavad suurte inimestega hirmus kannatlikud olema.

Aeg seab meile omad piirid. Mõistlik oleks meenutada, et aeg ei ole kellegi oma, vaid käib omasoodu. Aeg on ka ainus dimensioon, mis on inimese kontrolli alt väljas. Saame seda küll moonutada hästi kiiresti või võimsalt kiirenevalt liikudes, aga sündmuste järjestuse näppimise on universum on meil vist keelanud. See ei sega meid siiski tulevikku muutmast. Näiteks seal elamist väärivaks teeme tulevikku praegu kõik koos rohepöörde egiidi all.

Nii aastas, kuus kui ka nädalas on kaks päeva, kui me ei saa midagi teha, teadis Mahatma Gandhi. Need on eile ja homme. Piirid on siin ülimalt ranged. Eilsega ei saa enam midagi pihta hakata ja homsega veel mitte. Natuke saame homset siiski mõjutada, tehes ära need toimetused, mida saame teha täna. Homsest saame ka teisiti mõelda, projitseerides enese mõne toreda visiooni abil helgesse homsesse, kus realiseeruvad unistused.

Piiritud unistused. Unistuses hägustub reaalsuse ja virtuaalsuse piir. Seda piiri kompab ka tippteadus. Selle piiri ületas omal ajal Archimedese vanniskäik ja veidi lähemas minevikus kuulus õun, millega Newton pihta sai. Pessimistid ütlevad, et õunal ei ole nüüd enam eesmärki. Võib-olla just sellepärast reklaamitakse mullivanne. Neis on nii palju loksumist, et isegi Archimedes kaotaks järje.

Kunagi mõtisklesin selle üle, kui kerge on hägustada reaalse ja virtuaalsuse piiri. Mõnus on mõtelda, et tulevikus on iga häda vastu olemas super­intellekt, mis avitab. Kui igav hakkab, siis paneb meid naerma või ennast mõnusalt tundma. Isegi kui see peaks tähendama sobivate elektroodide ajju istutamist. Šveitsi kirjanik Max Frisch on selle kohta öelnud, et tehnoloogia on võte korraldada maailm ümber selliselt, et me ei peaks seda üldse kogema.

Kuna maailma mittekogemine võib olla ajusurma üks definitsioone, siis korralik tehisintellekt kompab elu ja surma piire. Kui see meie maailma kohale jõuab, tuleb tõenäoliselt elu ise ja elus olemine ümber defineerida. Prooviks harjutada seda muutust ühe elulise näite najal. Kenadest masinatest on saamas armsad koduloomad, mida videosalvestises enam tõelisest koduloomast ei eristagi. Kui armas kiisu, mis võib, aga ei pruugi olla küberneetiline, hommikul voodisse hüppab, paar korda teie põske patsutab, aga seejärel jalad sirgu ajab ja ära kustub, siis ei piisa enam klassikalistest definitsioonidest. Sellisel juhul võib kuulus füüsikute Schrödingeri kass saada äkitselt normiks. Vanamoeliste seisundite „elus“ ja „surnud“ kõrvale on tekkinud uued nagu „rikkis“ või „vajab patareide vahetust“.

Ega seegi ole nii kohutavalt uus kontseptsioon. Juba sküüdi maailmarändur ja leiutaja, klassikalise kaheharulise ankru leiutaja Anacharsis teadis, et maailmas on rohkem võimalusi kui kaks. Temagi tõmbas aga selged piirid. Tema meelest võis inimene olla kas elus, surnud või merel.

Eesti kultuuri koja aastakonverentsil 19. XI 2021 peetud ettekande alusel.