14.–17. juulini toimus Tartu ülikoolis Euroopa filosoofia ja psühholoogia ühingu (ESPP) 23. aastakonverents, mis tõi Eestisse tippteadlasi ja -filosoofe 23 riigist. Eri valdkondade esindajad arutlesid küsimuste üle, mis on kesksed nii filosoofias kui ka psühholoogias: sotsiaalne tunnetus, tähelepanu, teadvus, emotsioonid, taju, mälu, ajataju, vaimne põhjuslikkus, keele roll mõtlemisel jpm. On saanud tavaks, et teadlased tutvustavad filosoofiliselt olulisi eksperimentaalseid, teoreetilisi ja kliinilisi uurimistulemusi ning filosoofid arutlevad alusküsimuste üle, mis sellisest empiirilisest uurimistööst on välja kasvanud. Nelja päeva jooksul oli võimalik osa saada igahommikustest peaesinejate ettekannetest ja sümpoosionidest ning pärastlõunastest sessiooniettekannetest.
Konverentsil oli neli peaesinejat. Keeleteadlane Marilyn Vihman Yorki ülikoolist andis ülevaate kõne fonoloogilisest arengust. Psühholoogiaprofessor Cecilia Heyes Oxfordist kaitses teesi, mille kohaselt sotsiaalses tunnetuses väga oluliseks peetav võime mõista teiste inimeste vaimuseisundeid ehk nn vaimulugemine on kultuurilise evolutsiooni tulemus. Filosoof Lucy O’Brien Londoni ülikooli kolledžist analüüsis häbi kui sotsiaalse eneseteadvuse vormi. Tänapäeva üks tuntum eksperimentaalfilosoof Joshua Knobe Yale’i ülikoolist tutvustas tavamõtlemises esineva psühholoogilise essentsialismi tagamaid.
Sümpoosionid keskendusid järgmistele teemadele: keel ja skisofreenia, teiste inimeste vaimuseisundite mõistmise aluseks olevad protsessid, kontrafaktuaalsed emotsioonid ning sotsiaalsete suhete aluseks olevad psühholoogilised protsessid. Lisaks käsitleti konverentsil ajataju, sotsiaalseid kohustusi, vaba tahet, rahvapsühholoogiat, psühhopatoloogiaid, vaimset põhjuslikkust, eksperimentaalfilosoofiat, mälu, lingvistilist semantikat ja paljusid teisi põnevaid ja omavahel põimunud teemasid. Filosoofina on mulle kõige südamelähedasemad küsimused, mis puudutavad inimest kui sotsiaalset olendit, mistõttu olen valinud tutvustamiseks kaks ettekannet ja ühe sümpoosioni, kus keskenduti inimese sotsiaalse tunnetuse aspektidele.
Häbi anatoomia
Lucy O’Brien on filosoofina tuntud eeskätt eneseteadvuse, enesekohase teadmise ja toimijalisuse uurijana. Konverentsil pidas ta ettekande teemal, mis ei paku huvi üksnes filosoofidele ja psühholoogidele, vaid puudutab sügavalt igaühte meist. Ta kõneles häbist kui isikutevahelise eneseteadvuse väljendusest.
Tuntumad filosoofilised lähenemised häbi kirjeldamiseks ja seletamiseks jagunevad kahte leeri. Esimene, ennast hukka mõistva otsustuse mudel seletab häbi kui emotsiooni, mis võrsub häbi kogeja otsustusest, et ta väärib hukkamõistu oma moraalsete tõekspidamiste valgel. Seda mudelit kaitsevad kognitivistlikud filosoofid, nt Gabrielle Taylor. Teine, teistele paljastatud olemise mudel seletab häbi kui reaktsiooni äratundmisele, et ollakse võõra teadvuse objektiks. Üheks paljastatud olemise seletuse viljelejaks on eksistentsialist ja fenomenoloog Jean-Paul Sartre.
O’Brieni arvates on mõlemad mudelid puudulikud. Esimene mudel on küll õigel teel niivõrd, kuivõrd pelgast teisele objektiks olemisest ei piisa häbi tundmiseks, kuid see eksib, pidades häbi tekkeks tarvilikuks ennast hukkamõistvat otsustust. Isik võib tunda häbi ka siis, kui ta ei ole enese hinnangul midagi valesti teinud. Üks näide on häbi, mida tunnevad vägistamisohvrid. Pole põhjust arvata, et ohver mõistab hukka enese käitumise. Vägistamises on süüdi ikkagi vägistaja ning vägistatul puudub definitsiooni kohaselt võime vastavat sündmust ära hoida – vastasel juhul ei nimetaks me seda vägistamiseks. Kuid sellele vaatamata tunnevad vägistamisohvrid sageli sügavat häbi. Selle fenomeni seletamisel jääb esimene mudel jänni.
Ka teine mudel ei tundu kohane. On kummaline arvata, et häbitunde tekkimiseks piisab pelgast teisele objektiks olemise teadvustamisest, kuivõrd me oleme teiste inimeste teadvuse objektiks suurema osa ärkvelolemise ajast, kuid ei tunne sugugi lakkamatult häbi. Vastupidi, vahel me naudime teiste tähelepanu ja püüdleme selle poole.
O’Brien pakkus välja kolmanda viisi häbi mõistmiseks, ühendades omavahel elemente mõlemast eeltoodud lähenemisest. Tema käsitlust võiks nimetada sotsiaalse hukkamõistu mudeliks: häbi võrsub sellest, et isik tunnetab hukkamõistu sotsiaalselt grupilt, kuhu peab end kuuluvaks. Seejuures ei pea isik sugugi uskuma, et ta on valesti toiminud. Näiteks vägistamisohver tunneb häbi, kui ta tajub, et vägistamise tagajärjel on tema väärtus kogukonna liikmena langenud. Paljudes kultuurides peetakse vägistamisohvreid rüvetatuiks ja nad heidetakse kogukonnast välja hoolimata sellest, et ohvril ei olnud võimalik koletut sündmust juhtida.
Häbi vallandumiseks piisab ka pelgast subjektiivsest hinnangust, et mu kogukond mõistab mu hukka, isegi kui see hinnang on objektiivselt väär. Näiteks võib kujutleda olukorda, kus Mari varjab teiste eest oma ebatraditsioonilist seksuaalset suundumust, kuna usub, et ta lähedased tõukaksid ta endast eemale, kui teaksid tema homoseksuaalsusest, olgugi et Mari ise ei näe homoseksuaalsuses midagi halba. Tegelikult koosneb kogukond aga haritud, mõistvatest ja hoolivatest inimestest, kes on valmis Marit aktsepteerima, olenemata tema seksuaalsest orientatsioonist. Sellisel juhul on Mari häbi alusetu.
O’Brieni analüüs on hea näide filosoofiast, mis mitte üksnes ei aita meil paremini mõista olulisi psühholoogilisi ja sotsiaalseid protsesse, vaid mida igaüks saab päriselus rakendada. Mida teha selleks, et häbitunnet vältida või sellest üle saada? Kui O’Brienil on õigus, siis ei ole võimalik häbi vältida teistest eraldudes, sest me kanname oma sotsiaalset identiteeti enesega kaasas. Häbi ei ole ka võimalik vältida, püüdes viia need enese aspektid, mis mu juhtimisele ei allu, kooskõlla grupi hinnangutega. Me võime küll püüda, kuid ei suuda kunagi lõpuni endale allutada näiteks oma kehalisi protsesse. Abi pole ka enese veenmisest, et ma ei ole midagi valesti teinud ega vääri hukkamõistu, sest häbi on läbini sotsiaalne nähtus.
Häbi vältimiseks on siiski võimalik üht-teist ära teha. Häbitundest on võimalik üle saada, kui kogetakse oma lähedaste armastust ja austust, iseäranis neis aspektides, mida isikul ei ole võimalik muuta. Et vähendada tarbetut häbimärgistamist, tuleks ühiskonna liikmetel õppida tegema vahet isiku tahkudel, mida ta saab juhtida, ja tahkudel, mis isikule ei allu. Seni, kuni ühiskond mõistab oma liikmeid hukka millegi eest, mille suhtes ei saa isik midagi ette võtta, on häbitunne vältimatu. Ometi saab igaüks häbitundest hoidumiseks palju ära teha, käitudes ühiskonna moraalsete tõekspidamiste järgi. Arvatavasti ongi häbi peamiseks funktsiooniks toetada ühiskonna sotsiaalset sidusust. Vahel on abi ka oma taju testimisest: kas mulle üksnes tundub või on see tõepoolest nii, et mind mõistetakse selle või teise eest hukka? Mõnel juhul saab häbitundest pääseda üksnes oma sotsiaalset identiteeti muutes: oma senisest kogukonnast lahkudes ja sulandudes uude kogukonda, mille tõekspidamised ühtivad paremini isiku tõekspidamistega.
Vaimulugemise päritolu
Üheks keskseks teemaks sotsiaalse tunnetuse uurimisel on meie võime mõista teiste inimeste mõtteid, soove, tundeid ja teisi vaimuseisundeid ehk nn vaimulugemise (ingl mindreading) võime. Näiteks ka häbi eeldab vaimulugemist – võimet omistada kogukonnale hinnanguid omaenda suhtes. Psühholoog Cecilia Heyes Oxfordi ülikoolist kaitses vaadet, mille kohaselt on vaimulugemine kultuurilise arengu tulemus. See on uudne viis seletada vaimulugemise päritolu, kuna valdav osa teadlasi usub, et võime mõista teiste inimeste psüühikat on bioloogilise evolutsiooni tulemus ning kandub edasi pärilikul teel.
Heyes tõi vaimulugemise kultuurilise evolutsiooni teesi kaitseks välja paralleele lugemisoskuse ja vaimulugemise vahel. Näiteks on neuroteaduslikud uuringud näidanud, et vaimulugemise ajal tõuseb aktiivsus kindlates ajupiirkondades, näiteks oimu-kiiru liitmikus. Seda asjaolu on seni peetud tõendiks selle kohta, et vaimulugemine on kaasasündinud ja geneetiliselt päritav võime. Kuid ka teksti lugemine on seotud aktiivsusega teatud ajupiirkondades. Selle põhjal ei arva aga keegi, et lugemisoskus on kaasa sündinud. Nii lugemise kui ka vaimulugemise õppimise juures on vajalikud teatavad bioloogilised eeldused, kuid sellest ei järeldu, et vaimulugemine oleks kaasasündinud oskus. Heyes tõmbas muu hulgas paralleeli lugemise ja vaimulugemise kultuurilise varieeruvuse vahele. Nii nagu kiri ja tekstid erinevad kultuuriti, nii leidub eri kultuurides ka suuri erinevusi vaimulugemises. Individualistlikes kultuurides peetakse käitumise peamiseks põhjuseks vaimuseisundeid, kuid traditsioonilisemates ja kollektivistlikes kultuurides seletatakse käitumist sagedamini situatsioonist lähtuvalt. Mõnes kultuuris tuleb ette tänapäeva lääne inimese jaoks kummalisi uskumusi üleloomulikesse seostesse vaimuseisundite ja käitumise vahel, näiteks usku sellesse, et ühe inimese emotsioonid võivad mõjutada teise inimese tervist ilma igasuguse kontaktita kahe inimese vahel. Uuringud näitavad, et vaimulugemise omandamine sõltub suuresti sellest, kui sageli lastega vaimuseisunditest räägitakse ja millistele vaimuseisunditele lastega kõneldes rohkem tähelepanu pööratakse.
Seoses vaimulugemisega on viimastel aastatel keskseks teemaks saanud küsimus, kuidas seletada loomade ja kõne-eelsete väikelaste käitumist, mis näib eeldavat teatavat vaimulugemise oskust. Loomad ja väikelapsed ei oska vaimuseisunditest rääkida ega neist keeleliselt mõelda, ometi tundub, et teatud tingimustel võtavad nad vaikimisi arvesse, mida teine indiviid tajub, soovib või usub. Näiteks katsed ronkadega näitavad, et kui rongal on võimalus peidetud toidupalade juurde tagasi pöörduda, otsib ta kõigepealt välja pala, mille peitmist nägi pealt mõni teine isend. Kuidas sellist käitumist seletada? Minimaalse vaimulugemise tees, mille on välja pakkunud Stephen Butterfill ja Ian Apperly ja millele oli pühendatud ka üks konverentsi sümpoosionidest, ütleb, et inimestel on vaimulugemiseks kaks tunnetuslikku süsteemi. Esimene võimaldab automaatset ja teadvustamata vaimulugemist, eeldamata keelevõimet, ja peale inimese võib see olla omane ka teistele liikidele. Teine iseloomustab üksnes inimest ning on aluseks keerukamat sorti tahtlikule ja teadvustatud vaimulugemisele.
Heyes siiski kritiseeris minimaalse vaimulugemise teesi, leides, et eelkirjeldatud ronkadega tehtud katsete tulemusi, nagu ka paljusid teisi sellesarnaseid uurimistulemusi, saab seletada ka lihtsamalt. Näiteks võib teise isendi nägemine rongas lihtsalt aktiveerida mälestuse asukohast, kuhu ta selle isendi juuresolekul toidupala peitis. See on aga vaid tajuseos, mis ei eelda mingit arusaama vaimuseisunditest.
Kuidas toimivad suhted?
Lõpetuseks pisut konverentsi viimasel päeval aset leidnud sümpoosionist „Sotsiaalsed suhted sotsiaalses tunnetuses“, mille korraldasin koos Julia Smortškovaga Bochumi ülikoolist. Lisaks meile, kahele filosoofile, esines sümpoosionil ka arengupsühholoog Olivier Mascaro Budapesti Kesk-Euroopa ülikoolist.
Viimastel aastakümnetel on sotsiaalse tunnetuse uurimine keskendunud vaimulugemisele. On ilmne, et sotsiaalse tunnetuse üks ülesandeid on võimaldada inimestevahelistel suhetel toimida. Suhted teistega annavad meie elule sügavama tähenduse ning meil on fundamentaalne vajadus kuuluda kogukonda ja olla armastatud. Uurimused näitavad, et hästi toimivad sotsiaalsed suhted on seotud parema tervise ja pikema elueaga, rääkimata subjektiivsest heaolust. Kuid milliseid tunnetusvõimeid eeldavad head inimestevahelised suhted? Kuidas on need evolutsiooni käigus välja arenenud ning kuidas toimub nende areng lapsepõlves? Sümpoosion keskendus just neile küsimustele.
Oma ettekandes „Sotsiaalrelatsioonilise tunnetuse päritolu“ peatusin sotsiaalsete suhete aluseks olevate tunnetusvõimete iseloomul ja evolutsioonilisel arengul. Nimelt on põhjust arvata, et seni inimese sotsiaalse tunnetuse aluseks peetud vaimulugemise võime on tekkinud hiljem kui võime mõista sotsiaalseid suhteid. Et kuulajaid veenda, tuli mul kõigepealt näidata, et sotsiaalsete suhete mõistmine ei taandu vaimulugemisele. Inimestel on uskumused, soovid, kavatsused ja muud vaimuseisundid, kuid inimestevahelistel suhetel mõistagi mingeid vaimuseisundeid ei ole. Samuti on suhetel omadusi, mis ei ole kohased vaimuseisundite kirjeldamiseks: suhe hõlmab alati vähemalt kaht poolt ning see saab olla näiteks sümmeetriline või ebasümmeetriline, hierarhiline või võrdväärne jne.
Kuna meie ellujäämine ja geenide edasiandmine sõltub sotsiaalsetest suhetest, on väga tõenäoline, et evolutsiooni käigus on välja arenenud eraldi võime mõista sotsiaalseid suhteid ehk sotsiaalrelatsiooniline tunnetus. Kui see mõttekäik peab vett, siis peaksime leidma sotsiaalrelatsioonilise tunnetuse vorme ka teistelt liikidelt, iseäranis meie lähematelt elavatelt sugulastelt primaatidelt. Primatoloogiaalast teaduskirjandust läbi töötades jõudsin järeldusele, et nii see tõepoolest on. Primaate iseloomustavad mitmesugused sotsiaalsed suhted, nt kogukondlikud suhted lähisugulastega, hierarhilised võimusuhted ning sõprussidemed. Primaadid aga mitte üksnes ei loo suhteid, vaid suudavad mõista ka kolmandate osaliste vahel valitsevate suhete iseloomu.
Näiteks kui emane vervetahv kuuleb oma järglase hädakisa, tõttab ta appi. Kuid ülejäänud emaste ahvide tüüpiliseks reaktsiooniks on vaadata selle isendi poole, kelle laps on hätta sattunud, ja sageli veel enne, kui ema on reageerida jõudnud. Sellise käitumise aluseks võivad olla hoolitsussuhte mõistmisega seotud ootused. On tõendeid ka selle kohta, et primaadid mõistavad võimusuhteid. Enamik primaate elab hierarhilistes gruppides. Kui gruppi saabub uus isend, siis ei ole tal tarvis grupihierarhias oma koha leidmiseks võidelda kõigi grupiliikmetega. Näiteks kui Dan kaotab võitluse Bole ja adub, et Bo asub hierarhias madalamal positsioonil kui Albert, siis ta ei kipu Albertiga tüli norima ja katsub temast eemale hoida. Selline käitumine eeldab võimet teha transitiivseid järeldusi: kui B allub A-le ja mina allun B-le, siis järelikult allun ma ka A-le.
Kuidas on primaatidel aga vaimulugemisega, mida on peetud inimese sotsiaalse tunnetuse aluseks? Teadlased ei ole jõudnud üksmeeleni, kas inimahvid on võimelised omistama teistele teatud lihtsamaid vaimuseisundeid, näiteks taju ja kavatsusi. Küll aga on selge, et inimese vaimulugemisvõime on võrreldamatult arenenud: ükski teine liik ei läbi näiteks vääruskumuse testi, mis annab tunnistust võimest mõista uskumuste rolli käitumise seletamisel. Selle kõige põhjal saab järeldada, et mõningaid sotsiaalseid suhteid saab mõista ilma keeruka vaimulugemisoskuseta ning et võime suhteid mõista tekkis varem kui võime mõelda teiste olendite vaimuseisunditest.
Olivier Mascaro ja Julia Smortškova jõudsid oma ettekannetes samasugustele järeldusele ka arengupsühholoogilisest vaatepunktist. Nimelt näitavad katsed väikelastega, et nad on võimelised mõistma sotsiaalsete suhete mõningaid omadusi veel enne, kui on omandanud olulised vaimuseisundite mõisted.
Sümpoosioni esinejate ettekujutus oli kooskõlas Cecilia Heyesi väitega, et vaimulugemine on võrdlemisi hiline kultuuriline nähtus, mitte bioloogilise evolutsiooni tulemus. Sellegipoolest vormib vaimulugemine inimese sotsiaalset tunnetust unikaalsel viisil ja on eelduseks sotsiaalsetele emotsioonidele, näiteks häbi tundmisele.