Olgu näideteks Joss Whedon, kes läks pärast kultuslikke telesarju „Buffy” („Buffy the Vampire Slayer, 1997–2003) ja „Jaanimardikas” („Firefly”, 2002–2003) Marveli üli-mega-super-suvefilmi „Tasujad” („The Avengers”, 2012) režissööriks; Shakespeare’i lavastajana tuntud Kenneth Branagh, kes sai ohjad oma kätte sama stuudio koomiksifilmi „Thor” (2011) ekraniseeringul; või tänavusuvise koletisfilmi „Godzilla” autor Gareth Edwards, kes enne seda, kui talle iidse dinosauruse elluäratamiseks 160 miljonit dollarit anti, oli teinud ainult oma magamistoa lauaarvuti ja sõprade abiga nulleelarvega ulmefilmi „Koletised” („Monsters”, 2010). Kõik nad on selgelt isikupärase ja uudse käekirjaga lavastajad, kes tundsid nii autorikino kui ka žanrifilmi piire … ning ometi leiab nende isikupära vastavatest filmidest üles vaid vaataja, kellel on piisavalt kannatlikkust, et vaadata mööda tervest parvest visuaalsetest ja narratiivsetest klišeedest, mille filmijõudmisel on mänginud kindlasti teatavat rolli asjaolu, et mõni produtsent ütles otsustaval hetkel: „Kuulge, me peame need sajad miljonid ju tagasi ka teenima”.

Matt Reevesi „Ahvide planeedi koidik” kannatab sama haiguse all. Häirivaid elemente on esimesel vaatamisel liiga palju. Postapokalüptilises maailmas, San Francisco varemetes, kohtuvad üliintelligentsed ahvid ja maailmalõpu üle elanud inimesed. Mõlemas leeris on oma sõjaõhutajad ja patsifistid. Mitmel ahvil (eriti Toby Kebbelli põhjal arvutianimeeritud Kobal) on väga hästi meeles, kuidas inimesed omal ajal ahve piinasid ja puurides hoidsid. Inimesed (eriti Gary Oldmani kehastatud Dreyfus) käituvad jällegi nagu äsja maailmalõpu üle elanud tööstusajastu inimesed käituksidki – hirmunult ja vähimagi lootuskiire külge klammerdudes. Ahvide juht Caesar (Andy Serkis) ja muidu tore inimene Malcolm (Jason Clarke), kes mõlemad on ehitanud üles uue elu, tahaksid aga rahus oma perekonnaga edasi elada. Kui selgub, et ahvide territooriumil asub hüdroelektrijaam, mis võiks varemestunud San Francisco uuesti ellu äratada, sunnitakse mõlemat osapoolt otsustama: kas teha vastaspoolega koostööd ja riskida reetmisega või teha ise esimene samm, enne kui jõudude tasakaal lõplikult paigast nihkub?

Iseenesest intrigeeriv lähteülesanne, ent see ei tee põhiliste inimkangelaste väsinult stereotüüpset käsitlust grammigi võrra vähem tüütuks. Rahu poole püüdlevad Malcolm ja Caesar on mõlemad tundlikud patriarhid, keda kannustab armastus perekonna vastu (perekond on teatavasti ühiskonna mudel). Dreyfus on jällegi oma perekonna kaotanud ja Kobal pole seda kunagi olnudki. Sõjardid on kinni mineviku ebaõigluses, patsifistid vaatavad aga olevikust tuleviku poole. Kui keegi sellest aru ei saanud, siis on filmi kulminatsioonis abivalmid stseenid, kus Caesar jätab oma endise minevikuga hüvasti, Dreyfus aga ei suuda oma kadunud perekonna digitaalselt talletatud mälestusest lahkuda ja nutab enne lõplikku lahingut natuke, rüpes tahvelarvuti, mille ekraanilt peegeldub hukkunud armastatu nägu. Nii inim- kui ka ahviperekondadega on muide nii, et naised on seal emalikuks hoolitsemiseks-ravitsemiseks ja selleks, et meestel oleks, kelle pärast muret tunda. Mis sest, et selline kujutamine on vastuolus palju keerulisemate peresuhetega šimpanside ja bonobote maailmas, rääkimata sellest, et algupärases „Ahvide planeedis”, nii Pierre Boulle’i romaanis kui ka samanimelises esmaekraniseeringus („Planet of the Apes”, Franklin J. Schaffner, 1968), on käsitletud naiste rolli palju komplekssemalt ja progressiivsemalt kui Reeves 2014. aastal. Kodanliku perekonnamudeli loomuomasena esitamise kohta oleks sloveenia filosoofidel siin üsna palju öelda.

Tegelikult pole mõtet arutleda, kas nende üliplakatlike süžeekäikude taga oli „hea autor” Reeves või „kuri tsensor” 20^th Century Fox. Filmikunst on meeskonnatöö ja „Ahvide planeedi koidiku” arusaama perekonnast ja soorollidest ei ole hõlbus teistest läbivatest teemadest eraldada. Probleem on lihtsalt selles, et kui keskenduda pelgalt käsikirjale ning peategelaste arengule, võib jääda märkamata, et peale loole tuumikperekonna olulisuse loo on selles filmis peidus ka teine, palju radikaalsem lugu. See lugu rõhutab inimtahte võimetust suurte ühiskondlike ja looduslike muutuste ees, astudes seega olulise (kuid isegi Hollywoodi kontekstis kaugeltki mitte esimese) sammu valgustusajast välja, kassahitimodernsusest keerulisema ja õõvastavama filmimaailma poole.

Inimkonna vastutus omaenese tuleviku ees on Hollywoodi ulmeklassika üks põhilisi teemasid. Sageli tähendab see lugu, kus tehnoloogia areng pakub inimestele üha rohkem võimalusi kosmose vallutamiseks, „uute maailmade ja tsivilisatsioonide avastamiseks, et minna sinna, kus ükski inimene veel käinud pole”, nagu jutlustab Star Treki kapten Kirk. Sellistes lugudes on keskseks konfliktiks tavaliselt peakangelase eneseületus võitluses välise vaenlase vastu. Tehnoloogia areng võib küll kaasa tuua uusi ohte (tähtedevahelise lennu tagajärjel kohatud vaenulikud tulnukad jne), aga meie kangelane ületab need raskused, kuna tema põhimõttekindlus aitab tal kasutada progressi inimkonna üldiseks hüvanguks. Koomiksifilmižanrist on selle loogika hea näide „Raudmees” („Iron Man”), kus kangelane Tony Stark erineb põhikurikaelast seetõttu, et mõistab oma ehitatud relvade hävituslikku potentsiaali ning lõpetab nende müümise Lähis-Ida terroristidele ning võitleb hoopis võimuahne Obadiah Stane’i vastu, kes uudset tehnoloogiat kuritarvitada plaanib.

Samavõrd levinud on Hollywoodis ka progressi suhtes skeptilised lood, mille juured ulatuvad külma sõja haripunkti, kus pidev tuumasõja oht tekitas tunde, et Star Treki tulevikuoptimism on pigem naiivne utoopia kui võimalik reaalsus. Need filmid on tragöödiad, kus kangelase ülesanne on sattuda silmitsi inimkonna võimetusega oma ahnust, vägivaldsust ja loomalikkust ületada – ning kaotada. Esimene „Ahvide planeedi” film on näide just sellisest vaatest: peategelane Taylor (Charlton Heston) avastab, et ahvide inimvihkajalikkuse taga on ajalugu, kus inimkond ise, „kelle tarkus käis käsikäes idiootsusega, kelle aju juhtisid alati emotsioonid” hävitas enda tuumasõjas. Siin on tegu progressi-müüdi inversiooniga: üha areneva tehnoloogia tulemuseks ei ole mitte parem maailm, vaid inimeste üha kasvav võimekus oma enesehävituslikke impulsse teostada.

Seejuures on mõlema lootüübi keskmes inimtahe. Kui meie tulevik on Star Trek, siis on selle taga inimkonna kangelaslik oskus kiusatusi vältida; kui see on ahvide planeet, siis on süüdi meie enda soov jumalat mängida. Mõlemal puhul jääme korrastatud maailma, kus vastavalt lavastaja visioonile juhivad inimesed maailma vääramatult parema homse või ärateenitud hukatuse poole.

„Ahvide planeedi koidik” eristub eelkäijatest just seetõttu, et korra asemel valitseb selles maailmas kaos, üksteise peale kuhjuvate üksikjuhtumite rida, mille ennustamatud tagajärjed toovad kaasa üha rohkem tragöödiat. Sõjardid ja patsifistid on nii inimeste kui ka ahvide leeris tehtud mõistetavaks, nende käitumine ei kujuta mitte niivõrd „inimloomuse” kommentaari, kuivõrd nendingust, et nagu üks tegelane võib oma minevikust lähtuvalt valida usalduse, võib teine otsustab ennetavate jõuvõtete kasuks. Pangem tähele, et filmi finaal ei too kaasa katarsist ühelegi peategelasele. Vastupidi, ideaalide purunemine ja eesmärkide läbikukkumine saadab kõiki, inimesi ja ahve, nii usaldavaid patsifiste kui ka „realistidest” agressoreid. Ainsad võidud on isiklikud ja isegi siis pyrrhoslikud: nii Caesari kui ka Malcolmi perekond elavad inimeste-ahvide konflikti alguse üle, eel
datavasti selleks, et järgmises filmis võitlust jätkata. Kaose ja kokkusattumuste maailmas on ellujäämine parim, mida üks „kangelane” loota võib.

Päris lõpuni film seda visiooni muidugi ei kanna, lõpuks tehakse ahvide rünnakut juhtinud Kobast ikka süüdlane ja vaataja saab rahus koju minna, ilma suurema raputuseta, meenutades naudinguga meisterlikku misanstseeni ja arvutimaagia abil üliusutavalt ahviks moondunud Andy Serkise näitlejaoskusi. Tähelepanelikumat vaatajat võib painama jääda inimtegelaste obsessioon seoses hüdrojaamaga (inglise keeles tähendab power mõistagi nii elektrit kui võimu), mis tasakaalustab filmi kulminatsiooni. Meenutades Matt Reevesi eelmist filmi „Cloverfield” (2008), kus samuti rõhutatakse inimeste võimetust loodusjõudude ees, on tore näha, et režissööri posthumanistlik vaatenurk on ka sadade miljonite dollarite raskuse all ellu jäänud.

Reeves pole ainuke režissöör, keda paelub inimvõimete piiratuse küsimus. Seda liini võib näha paljudes blockbuster’ites, alustades „Pimeduse rüütli” („The Dark Knight”, Christopher Nolan, 2008) nihilismist, kuni tänavusuvise „Godzillani”. Iidne dinosaurus tegutseb seal loodusjõu ja elusolendi piirimail ja kõik peategelased jooksevad ühest katastroofipaigast teise, tõdedes kogu Ameerika relvaarsenali impotentsust miljoni aasta vanuse liikuva tuumareaktori ees. Olgu teemaks loodus- või ühiskondlikud jõud, üha sagedamini tundub, et kangelastel pole nende mõjutamiseks piisavalt jõudu. See visioon pakub mõtlemisainet, piisavalt, et kiviaegne suhtedraama ära kannatada.