Pärdi sümfoonia on kui orkestri juurest peatselt lahkuva Saloneni hüvastijätukingitus – tema üks viimaseid tellimusi Ameerika tippkollektiivile selle peadirigendina. Sel nädalal juhatab soomlane veel Kaija Saariaho ja Louis Andriesseni teoste esiettekandeid.
„Mul ei olegi võib-olla sellist muusikalist elamust elus olnud. See oli midagi enneolematut, ületas kõik minu ootused,” kommenteeris Los Angeleses viibiv Arvo Pärt kontserdijärgsel päeval esitust. „Olen nende helidega igatekanti läbi kallistatud ja vastuvõtt oli väga soe. Kui sa saad esiettekande sellise kvaliteediga orkestrilt ja sellise kvaliteediga dirigendilt niisuguse hea kõlaga saalis, siis ei olegi sinna nagu omalt poolt midagi lisada.”
Uudis Arvo Pärdi uuest sümfooniast jõudis rahvusvahelisse meediasse eelmise aasta lõpul, kui kirjastus Universal Edition pani teose partituuri enne esiettekannet veebi kõigile vaadata. Pretsedenditu samm, mida ükski kirjastaja pole tuntud heliloojate teostega varem ette võtnud!
Aga vähemalt samavõrd elevust, kui isegi mitte rohkem, tekitas partituuri uurimisel ilmnenud fakt, et helilooja on pühendanud sümfoonia Mihhail Hodorkovskile, keda läänes laialt teatakse kui Venemaa kuulsaimat vangi. Autor selgitas Los Angelese kontserdi kavalehel, et ta otsekui ulatab selle muusikaga süüdimõistetule käe ja see käsi sirutub kõigi õigusteta vangide poole Venemaal. Ta soovib hingele vaprust, teadmata, kas postituvi kunagi suudab selle muusika viia nende kõrvadeni seal kauges Siberis.
Aga kui pühendussõna kõrvale jätta, siis on Arvo Pärdi 4. sümfoonia muusika tema enda selgituse kohaselt programmita, lihtne ja loodetavasti kosutav. „See on nagu emapiim. Muusikutele ja ma loodan ka, et kuulajatele. See on üks maailmatunnetus – minu maailmatunnetus. Kellel kõrvad on, see kuuleb.”
Arvo Pärdi 4. sümfoonia esiettekande puhuks eeltutvustuse kirjutanud John Henken osutab oma artiklis, et Los Angelese orkester pöördus tellimusega helilooja poole 2007. aasta veebruaris, mil Pärt parajasti töötas kaitseingli teemaga. Seos inglinimelise linnaga langes kohe viljakale pinnale, kannustajaks veel fakt, et esitajad on maailma tipust ja ka kontserdipaik üks omanäolisemaid sellel planeedil.
Kavaleht rõhutas Pärdi uue sümfoonia esiettekande puhul, et see on pärast tintinnabulistiili kasutuselevõttu tema esimene teos, mida saab haarde poolest nimetada sümfooniliseks. Los Angeles Timesis arvustuse kirjutanud Mark Swed aga nimetab Arvo Pärdi uut sümfooniat igal tasandil sündmuseks. Teosammul kulgeva aeglase muusika kõla sobis suurepäraselt kontserdisaali akustikaga, esitus – eriti keelpillidelt – oli tema sõnul veatu ning muusika ise kogu oma 37minutilises kestuses kaunis. „Miski selles sümfoonias polnud peidetud. Üksikhelid muutusid maailma vaatavateks akendeks,” kirjutab kriitik, kelle väitel kõlas sümfoonia nagu üks parem maailm.
Helilooja ise kiitis orkestri ühtset hingamist esitusel ning jäi rahule ka kontserdil tehtud salvestusega, mis peaks paari kuu jooksul jõudma iTunesis müüki ehk siis kõige laiema kuulajaskonnani.
Järgmisel nädalal esitab Arvo Pärdi uut sümfooniat Esa-Pekka Saloneni juhatusel Chicago orkester (samuti Ameerika tippviisiku kollektiiv), mis võttis selle ootamatult kavva Saloneni uudisteose asemele. 17 aastat Los Angelese filharmoonikute juures töötanud soomlane pakkus Arvo Pärdile oma dirigenditööga rõõmsa üllatuse: „Ta on mulle avastus. Ma ei teadnud teda dirigendina kuigi hästi ja ta pole ka minu muusikat eriti palju mänginud. Arvasin, et ta on rohkem moodsale muusikale keskendunud. Aga selles inimeses on suur loominguline potentsiaal. Ta on väga mitmekülgne. Ta läheb viimase sügavuseni välja, ta mõistab kohe”.
Küsimusele, millal võime kuulata Eesti esiettekannet, vastust ei saanud. Arvo Pärt ütles päev pärast esiettekannet, et tema sümfooniat mängitakse lähemal ajal mitmel pool maailmas: New Yorgis, Hollandis, Austraalias, Iirimaal, Prantsusmaal, Austrias, Londonis, Helsingis … Esitus Eestis on veel kokkuleppestaadiumis. „See ei ole mulle praegu aktuaalne,” märkis helilooja. „Mulle oli tähtis kuulda autentset kõla – tõestust, et need noodid võivad eksisteerida kujul, nagu nad kirja on pandud. See on suur õnnetunne, pärast nii ulatusliku töö valmimist.”