Lahkunud on üks säravamaid inimesi, keda meil on olnud õnn tunda – professor Inge Unt. Inge säras nii füüsiliselt kui vaimselt ja tema tähelend kestis kaua – enam kui pool sajandit akadeemilist teed. Selle aja jooksul oli ta paljudele Eesti õpetajatele ja pedagoogikateadlastele innustavaks eeskujuks, sümpaatseks kaaslaseks, kolleegiks ja õpetajaks. Inge Undi panus Eesti hariduse heasse tasemesse on olnud väga suur.
Inge Undi osa Eesti kultuuriloos ei seisne pelgalt selles, et ta oli intellektuaal ja ülikooli professor, vaid eelkõige selles, et ta kandis edasi üht olulist mõtet, nimelt mõtet sellest, et inimesed erinevad üksteisest ning tulenevalt individuaalsest omapärast tuleb neid ka erinevalt õpetada. Juba 1955. aastal kaitses Inge Unt pedagoogikakandidaadi kraadi õpilaste tundmaõppimise vajalikkusest. See oli teadlase jaoks pöörane aeg. Stalin oli küll juba surnud, kuid mitšuurinlus lokkas mitte ainult põllumajanduses, vaid ka pedagoogikas: kõike on võimalik saavutada, küsimus on vaid (universaalsetes) vahendites ja meetodites. Õppetöö individualiseerimine aitab kaasa õppimise tulemuslikkusele – see oli tema 1975. aastal kaitstud doktoritöö põhisõnum. Õpilaste individuaalsetele erinevustele ülesehitatud õpetamine ei olnud maailma mastaabis midagi uut, ent Inge Unt näitas keset Nõukogude dogmaatilist süsteemi individualiseeritud lähenemise efektiivsust eksperimentaalselt.
Inge oli üks nendest, kellel oli võimalus vahetult pärast sõda õppida Tartu ülikoolis psühholoogiat. Need õpingud moodustasid omapärase vaimse silla, mille üks ots ulatus Eesti sõjaeelsesse teadusmaailma ning teine Nõukogude ideoloogiast räsitud ülikooli. Inge arusaamad lapse kasvatamise võimalikkusest kujunesid nendes tingimustes. Inge oli üks nendest fanaatikutest, kes 1960. aastate keskel üritas teha IQ-testi Eesti versiooni. Ikka selleks, et oleks mille abil hinnata õpilaste erinevat suutlikkust ja individualiseerida koolitööd. Praeguseks on toonase testi ainsaks teadaolevaks allikaks (koos originaaltestiga) Inge Undi doktoritöö.
Inge oskas kasutada oma laialdasi teadmisi haridusalases uurimistöös, taustsüsteemiks koolikorralduslikele probleemidele lahenduste otsimine. Organisatsioonilise vormina täitis siin ühendavat rolli 1961. aastal loodud Ühiskondlik Pedagoogika Uurimise Instituut (ÜPUI), mille üheks asutajaliikmeks oli Inge Unt. Inge kureeris ÜPUIs pikki aastaid didaktika sektsiooni ja õpetas õpetajaid nägema ja uurima õpilaste individuaalsust ja sellega oma töös arvestama.
Inge Undi hindamatu panus Eesti hariduse arendamisel oli paljude õpetajate põlvkondade kasvatamine uurijateks, kes oskasid lahtiste silmadega ja analüütiliselt teaduse vaatevinklist näha koolielu mitmekesisust ning sellele tuginedes arendada oma õpetamise viise ja meetodeid.
Aasa ja Olev Must