Käisime koos luuleüritustel, kus ma võtsin arvukalt üles Marko esinemisi, ja õhtuti võtsime napsi. Rääkisime luulest, vaatasime videoid, võistlesime „Kuldvillaku“ äraarvamises.

Marko luuletajakreedo, kui nii võib öelda, erines minu omast täiesti, samuti muusikamaitse. See tundus olevat väga noore inimese, kui mitte öelda pubeka maailm – vaimustus kõigest alternatiivsest. Suur laps ta ju oligi: siiras, vahetu, usaldav. Julgen arvata, et just lapsemeelsuse varjamiseks propageeris ta teatud räigust nii käitumises kui ka loomingus.

Tema luule oli hingekarje parema maailma järele. Seal ta lammutas vana maailma, nagu teevad kõik luuletajad.

Oma panuse uude maailma andis Marko oma isiksusega, lootusetu lootusega, mis nii tihti märkamatult hävitas armastuse, mida ta oleks tahtnud ja mis ometi ei vastanud tema ideaalile.

Ta oli Anderseni-inimene, aga maailm muutis ta Bukowski-inimeseks, sellepärast, et ta tahtis olla koos oma kaasaegsetega, oma sõpradega. Markole oli sõprus tähtsaim tunne maailmas, lootus leida teine elamisviis, üksteisemõistmine, kus armastus võib-olla alles kompab oma võimalusi, jättes sõbrad alati toetama tema kallimaotsingut igapäevaelus. Aga maailm, kus ta elas, oli teistsugune. Võidelda ja kohaneda ta sellega ei suutnud.

Parema osa endast andis ta luulediskol „Ennu Ratas“. Tema enda ratas tegi täispöörde, lõpuni välja, jättes meid saatma mälestuse vastuolulisest, ent südamega inimesest.

Leon