Lahkunud on elupõline ajakirjanik ja eesti keele hoidja. Eesti Ajakirjanike Liidu auliige aastast 2007.

kasvasime nagu tõrud
sugupuu on tumm
nüüd ei ole enam muud kui
kirvemehe samm

Jüri Üdi

Need read on pärit Mari Tarandi noorema venna Juhan Viidingu luule­kogust „Detsember“. Siis oli 1971. aasta. Mina olin selleks ajaks juba mitu aastat oodanud Mari Tarandi häält raadiost. Ei Juhan Viidin­gust ega Jüri Üdist teadnud ma siis veel midagi, aga Mari Tarandi tehtud saated mulle meeldisid.

Ma arvan, et kõigepealt paelus mind tema hääl. On hääli, mis sobivad eetrisse, ja on hääli, mida tuleks mikrofonist kaugel hoida. Mari hääl oli selline, mis pani kuulama. Ja kui ühe inimese hääl köidab su tähelepanu, hakkab köitma ka tema jutt. See on raadio fenomen, ringhäälingu nõidus. Mikrofon, salvestusseade, juhtmed ja saatjad on mõttetud, kui pole inimest, kes valdab raadio häält ja keelt, milles ta suhtleb. Mari valdas nii keelt kui ka häält. Tema mõttetihedad ja selged lastesaated, luulesaated ja keelesaated panid kuulama ja mõtlema.

Eesti Raadiol, või peaks ütlema väike­täheliselt – eesti raadiol – on alati olnud sümbolhääled, mida oodatakse, ilma milleta ei kujuta raadiot ette. Mari Tarand oli üks nendest häältest. Õnneks jäävad tänapäeval hääled alles: lintidele, plaatidele, failidena. Raadio toob hääled ja mõtted kuulajani ka aegade tagant. Ja raadiol on üks karm omadus: just raadiomikrofoni ees oled kuulaja ees alasti. Hääl reedab, kas oled tark või loll, kas usud, mida räägid, või annad edasi võõraid mõtteid.

Jüri Üdi luuletuses on veel üks rida, mida siinkohal osundada sobib: „murdund tüve toetab piison“. See tugev loom jääb toetama seda, mida Mari Tarand eesti rahva ja kultuuri hüvanguks teinud on.

Puhka rahus.

Eesti Ajakirjanike Liidu nimel Ago Gaškov