Loomulikult on väikese Eesti jaoks kõige südantsoojendavam fakt, et lõpuks ometi on meie rahvuspaviljon esindatud tinglikult maailma 11 olulisema seas Giardini tähtsaimal võimualleel ligi sada aastat tagasi kehtestatud (ja saja aasta jooksul süvendatud) globaalse hierarhia keskel, vähem oluline ei tundu ilmselt ka meie „põliste vaenlaste”, venelaste ja sakslaste suhtes nipsakalt kriitiline projekt. Olgu kohe alustuseks selgitatud, et see on Eesti seekordse biennaaliprojekti kõige valem võimalik tõlgendus. Seda küll võib, lausa peab tõlgendama poliitilisena, aga mitte kahtlase rahvusliku õiglustunde jaluleseadmise aktina, vaid tähtsana hoopis globaalse tõerääkimise aspektist. Tõsiasi, mis teeb „Gaasitoru” läbi aegade parimaks Eesti biennaaliprojektiks, on just globaalne haare ja universaalne, kõiki kõnetav teemakäsitlus, ning mitte vähem oluline sõnumi perfektselt minimalistlik vormistus.

Neile, kellele biennaalid Veneetsias on eelkõige valdkonnasiseste hierarhiate skaalal „märgi mahapanemise” üritused, ei ole kindlasti vähe oluline tõsiasi, et – vähemalt minu teada – esimest korda Eesti biennaaliosaluse aja jooksul kõneles meie paviljoni ametlikul avamisel ka biennaali üldkuraator. Aaron Betsky kõne ei sisaldanud eriti formaalsusi, küll aga (eestlasliku tagasihoidlikkuse taustal) pea piinlikult ülevoolavat kiitust „Gaasitoru” projektile ning siirast heameelt selle realiseerumise üle. Betsky hinnangul on tegemist igati täieõigusliku rahvuspaviljoniga, mille sõnum toetab biennaali üldkontseptsiooni arhitektuurist, mis ei seisne niivõrd hoonetes või linnaplaanides, vaid ka kõiges selles, mis neid ümbritseb. Arhitektuuris nähakse ehitisteülest fenomeni, mõtteviisi, arhitektuuribiennaalis aga enamat kui ehitusmessi. Infrastruktuur kui „nähtamatu” arhitektuur kannab endas palju jõulisemaid võimuhoobasid, kui me endale tavaliselt teadvustada tahame, ja arhitektuur on nende globaalsete võimumängude üks osa, oma eetiliste valikute või nende tegemata jätmisega, meeldib meile seda tunnistada või mitte. Betsky võrdles „Gaasitoru” maoga muretus Eedeni aias ehk Giardinis, selles kinnistunud globaalsete võimusuhete paradiisis. Ta roomab seal ringi, laskmata ära unustada Reaalset. Betsky avakõne oli pigem emotsionaalne õlalepatsutus kaasvõitlejatele, mitte kõne võimukandjalt, ja see on mõistetav, sest antud juhul on tegemist „Gaasitoru” projekti ühe suurima toetaja ja eestkõnelejaga, kelle isiklikku panust projekti teostumisel on raske üle hinnata.

Reaalsetest võimukandjatest – kui seda liini jätkata – oli toru avamisel isiklikult kohal vaid EV parlamendisaadik Mark Soosaar, kes rõhutas tervituskõnes eelkõige projekti keskkonnakaitsele viitavat aspekti ning rõõmustas selle üle, et kunstnikud ja arhitektid võitlevad tõeliste väärtuste ja meie ühise Läänemere eest. Omapoolse panuse projekti on siiski andnud ka teine rahvaesindaja Marek Strandberg, seda artikliga projekti sisult kaalukas ja kriitilises kataloog-ajalehes (kus teiste seas saab täiesti tasakaalustatult sõna ka Nord Streami tehniline direktor). Et „Gaasitoru” puhul on  tegemist poliitilise teosega, ei tähenda, et projekt manifesteeriks üht kindlat aspekti või positsiooni konkreetse algatuse, Nord Streami Vene-Saksa gaasijuhtmega seoses või fossiilsete kütuste kasutuse, globaalsete infrastruktuuride keskkonnaohtude või kapitali võimutsemise üle rahvusvahelistes suhetes üldse. Tegemist on analüütilise projektiga, mis, lähtudes kontekstist ja kohaspetsiifilisest lahendusest, tõstatab rea olulisi küsimusi, lootmata neile üheseid vastuseid leida. Vahetevahel aga, nagu me teame, on õigel ajal õiges kohas esitatud küsimused selgetest vastustest üksjagu kõnekamad.

Minul on väga hea meel, et Eesti arhitektide liit julges Veneetsia arhitektuuribiennaalile Eestit esindama saata nii jõulise sõnumiga projekti, jättes tagaplaanile rahvusliku ehituskunsti esindamise tungi, mis kahtlemata selliste ürituste puhul esile kerkima kipub (ja millisest võimalusest paljud teised riigid loobuda ei raatsi). Kuraator Ingrid Ruudi avas „Gaasitoru” tsitaadiga Sam Jacobilt projekti kataloogist. Too võrdleb infrastruktuuri arhitektuuri alateadvusega, globaalse kapitalismi risoomse võimuniidistikuga, mis rullub lahti arhitektuuri seljas ja selle abil, horisontaalse arhitektuuriga tavapäraselt ülistatud vertikaalsete objektide taustal. Sellega peaks olema kõik öeldud ka neile skeptikutele, kes „Gaasitoru” muidu vaimukaks naljaks pidades selle projekti seose arhitektuuriga kahtluse alla panid. Klassikalise arhitektuuri(foto)näituse ja ehitusmessi vahepealseid väljapanekuid võib muidugi seegi kord nii Giardinis kui Arsenales näha ridamisi, küll traditsioonilisemaid, küll skandaalsemaid, nende taustal tõusevad aga seda jõulisemalt esile biennaali peateemaga haakuvad probleemipüstitused. Vene paviljoni pea marurahvuslikuna mõjuv reaalsusekontroll, mis vastandab viimaste aastate traditsioone järgivat kohalikku ehituskunsti ja (muuhulgas ka gaasi) ekspordituludest kinni makstud rahvusvaheliste staaride Venemaal realiseeritud arhitektuuri (Sir Norman Foster, Zaha Hadid jt) rõhutab oma absurdsuses veelgi Eesti „Gaasitoru” projekti küsimust arhitektuuri ja eetika kohta globaalse kapitalismi ajastul.

Iseenesest on kunstiteadlase ja -kuraatorina arhitektuuribiennaali külastamine huvitav nihestatud kogemus, kus tuttavas keskkonnas võib näha ridamisi tuttavlikult mõjuvaid teoseid, mille kogemine aga tihti tõlkeraskuste taha takerdub. Selleski kontekstis eristub eestlaste „Gaasitoru” koos veel mõne omataolise selge globaalse sõnumi ja muljetavaldava vormistusega projektiga biennaali üldmuljest, mis paljuski kippus siiski jääma messiks arhitektidelt arhitektidele koos asjakohaste siseringi naljade, hierarhiate ja väärtusskaaladega, alateadvust arvestamata. Arhitektuuribiennaal üldiselt, selle formaadi võimalikud küsitavused ja kaasaegse arhitektuuri teemade kommunikeerimine laiemale publikule on aga juba täiesti teine teema, mis on ilmselt parem jätta spetsialistide lahata.

*Artikli peategelane „Gaasitoru” on kollast värvi, kataloogi andmetel koodiga RAL 1018. Antonio Negri ja Michael Hardti klassikalise „Impeeriumi” hiljutine itaaliakeelne väljaanne oli samuti kollaste kaantega. Kindlasti ei ole gaasitoru värvilahendusel „Impeeriumi” kirjastajate valikutega otsest seost, sisuline seos on aga ilmne ja sellele viitab ka Anders Härmi projekti kataloogis ilmunud tekst „Gaas. Kapital. Impeerium”.