Tänapäeva teadmiste kohaselt (kui jätta šarlatanlikud variandid kõrvale) pole ajaga manipuleerida võimalik. Seega ei oska me minevikku katseliselt taasluua ning igasugune ajalooalane tekst jääb eriilmelistele püüdlustele vaatamata paratamatult improvisatsiooniks. See tähendab tahes-tahtmata – mida võtta, mida jätta? – ikkagi valiku tegemist. Valik pannakse enamasti paika kirjutaja alateadlikest impulssidest lähtuvalt, vahel aga, nagu kõnealuse teose puhul, paljuski autori teadliku soovi kohaselt. Mihhail Zõgar on Venemaa loo jutustamiseks valinud välja ligikaudu kakskümmend põhitegelast, et avada nende portreteerimise kaudu Vene revolutsioonideni viinud ajaloo seaduspärane kulg aastatel 1900–1917. Ainuüksi selline lähenemisviis ning persoonide valik on paratamatult äärmiselt subjektiivne. Autor põhjendab seda keerutamata asjaoluga, et tema puhul ongi tegemist ajakirjanikuga, mitte ajaloolasega: „[O]len selle raamatu kirjutanud kõikide ajakirjanduse reeglite järgi: nii nagu kõik tegelased oleksid elus ja saaksin neid intervjueerida.“ Kas seesugune positsioon on aidanud kaasa Mihhail Zõgari püstitatud peaülesande lahendamisele ehk soovile mõista, miks tabas Vene impeeriumi hukk, on juba omaette küsimus. Paraku ei saa sellele küsimusele vastata mitte autori valitud ja meie seast ammu lahkunud tegelased, vaid seda teeb paljuski Zõgar ise.

Inimkonna ajalugu tunneb arvukalt persoone, kes nautisid oma ajas üldist tuntust, kuid olid mõne kümnendi möödudes peaaegu täielikult unustatud. Nii on vaevalt tänapäeval palju neid, kellele ütleb midagi revolutsiooni vanaemaks kutsutud Jekaterina Breško-Breškovskaja nimi. Kui ta külastas 1917. aasta aprillis koos Aleksandr Kerenskiga Tallinna, oli tegemist üldtuntud tsaarivastase kartmatu võitlejaga, kelle pidulikuks vastuvõtuks kogunesid rongijaama tuhanded vaimustunud inimesed. On ka inimesi, keda tagantjärele poliitilisest konjunktuurist tulenevalt kas suurte kangelastena üle ekspluateeriti või kes peaaegu olematuks marginaliseeriti (stalinlikus äärmusluses kõrvaldati nad omaaegseid sündmusi jäädvustanud fotodelt). Eesti ajaloost võib sellise näitena mainida kas või Viktor Kingisseppa, kelle isik on käsitlustes pendeldanud revolutsiooni märtri ja külmaverelise terroristi rolli vahel.

XX sajandi Venemaad raputanud pöördeliste sündmuste käigus sattusid ajaloolavale prožektorite valgusesse tuhanded inimesed. Mõned neist olid seal olnud juba kaua – kas või päritolu tõttu (Romanovid). Teised tõi aga esile Venemaad tabanud kriiside jada, mis tõstis nagu tormine meri pinnale aastatega põhja kogunenud saasta. Seejuures tuleb silmas pidada, et Sankt-Peterburgis ehk Petrogradis paikneva pealava kõrval oli veel arvukalt provintsilavasid, kus näitlejatena astusid üles kohapealsed staarid.

Arusaadavalt pole valiku tegemine esil olnud ja esile tõusnud tegelaste seast lihtne ülesanne ning teised autorid võinuksid eelistada hoopis teisi inimesi. Kui Mihhail Zõgari portreteeritavate sekka (tuletan meelde, et autori eesmärk on toimunut mõista) on valitud juba tsaarinna Aleksandra, siis võib ju küsida: miks mitte tsaar Nikolai? Või: miks on oktoobripöörde esimese kaliibri korraldajate ridadest esile tõstetud Trotski, kuigi tema jõudis suurele ajalooareenile alles 1917. aasta lõpukuudel? Küsitavusi on mitmeid. Pealegi on osa välja valitud inimestest, nagu Tolstoi, Rasputin, Gorki jt, üldtuntud, kuid Dubrovini, Rjabušinski ja teiste kõrvaliste tegelaste nimed panevad tänapäeva lugejad küllap enamasti pigem õlgu kehitama. Seda eriti kultuuriruumis, kus Venemaa mineviku laialdasem käsitlus pole lülitatud kooli ajalooõpetuse programmi.

Selles, et Mihhail Zõgari lähenemismeetod võimaldab esitada minevikusündmusi värviküllaselt, mis teeb raamatu nauditavaks, pole mingit kahtlust. Kuid sellega kaasneb oht, et Venemaa selle perioodi ajaloost sügavamaid eelteadmisi omamata ei moodustu detailidest üldpilti. Seega pole ma kindel, kas autori kavatsus „kirjutada Vene ühiskonna elulugu“ on korda läinud, kuigi, seesugune ettevõtmine jääbki alatiseks kättesaamatuks unistuselaadseks eesmärgiks. Küsimus on vaid selles, kui lähedale mineviku taasloomisele üks või teine autor oma käsitlusega jõuab. Nii ongi Mihhail Zagõri raamat üks kild arvukate teoste reas, mille autorid on püstitanud enesele ligilähedaselt samasuguse, „mõistmise“ ülesande. Seda on näiteks teinud ka Aleksandr Solženitsõn oma mahukas epopöas „Punane ratas“.

Kuid ühe autori lähenemisviisist tuleneva momendi tahan eraldi esile tõsta. Raamatus on käsitletud Venemaa ajaloo murrangulist perioodi ning esmapilgul võib jääda mulje, et selle ajajärgu võtmefiguurid on kas sünnipärased võimukandjad või poliitikutest võimuihalejad. Mihhail Zagõri valitud persoonid ja nende roll XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses kinnitab veenvalt, et pöördelistel aegadel on sündmuste sütitajad paljuski hoopis kultuuritegelased. Seda ka juhul, kui loojad on sattunud tähelepanu keskpunkti tahtmatult, võimukandjate pärssiva tegevuse tõttu, mis ilmneb üldjuhul keeldude ja käskudena. Omaaegset tegelikku rollijaotust tuleb meeles pidada ka seetõttu, et vahepealsel nõukogude ajal oli kombeks pidada muutuste kandjateks vaid „proletaarseid, revolutsioonilisi jõude“. Seesugune lähenemisviis pisendas või suisa kustutas ajaloost mitmeid tegelasi, kelle omaaegne roll ei sobinud Nõukogude revolutsioonilukku.

24. veebruaril 1901. aastal avaldati ajalehes Tserkovnõje Vedomosti, vene õigeusu kiriku häälekandjas, teade tollase kõige tuntuma vene kirjaniku Lev Tolstoi kirikuvande alla paneku kohta. Midagi selletaolist polnud rohkem kui saja aasta jooksul toimunud. Tagant­järele, aastal 2020, on tegemist huvitava, kuid nii Venemaa ajaloo seisukohalt kui ka kirjaniku eluteed silmas pidades teisejärgulise faktiga. Kuid toona oli see laialdast vastukaja põhjustanud šokeeriv, ühiskonda raputanud sündmus. Nimekas ajakirjanik Aleksei Suvorin on reageerinud oma päevikus kiriku otsusele järgmise mõttekäiguga: „Meil on kaks tsaari: Nikolai II ja Lev Tolstoi. Kes neist on tugevam? Nikolai II ei saa midagi teha Tolstoiga, ei suuda kõigutada tema trooni, samas kui Tolstoi kõigutab Nikolai ja tema dünastia trooni kindlasti“. Need sõnad iseloomustavad väga hästi tolle aja arusaama kirjaniku rollist ühiskonnas. Ning, jällegi, kas Nõukogude-aegsetes käsitlustes on Lev Tolstoi sellist positsiooni rõhutatud?

Teise raamatus põhjalikumalt käsitletud kultuuritegelase Sergei Djagileviga, kes organiseeris 1906. aastal Pariisis vene kunsti näituse ning lavastas 1908. aastal „Boriss Godunovi“ Fjodor Šaljapiniga peaosas, seostus omal ajal oluline eetikaprobleem. Nimetatud ja väga suurt vastukaja leidnud kultuurisündmused poleks toimunud peasponsorist tsaari onu, suurvürst Vladimir Aleksandrovitši rahalise toetuseta. 1905. aastal oli too aga Peterburi sõjaväeringkonna ülem, kes andis Verisel pühapäeval käsu rahumeelsete demonstrantide pihta tuli avada. Suurvürst oli helde metseen ja – tapja. Vene kultuuriringkonnas puhkes tema vastaka rolli tõttu terav poleemika, kas timukalt on sünnis raha vastu võtta. Tegemist oli omal ajal ühiskonda erutava küsimusega, mille jälgi pole ajaloo üldkäsitlustes näha. Tänu Mihhail Zõgari lähenemisviisile on see sündmus meelde tuletatud, mis on seda enam oluline, et eetiliste valikute küsimus pole tänapäevani aktuaalsust kaotanud.

Osa Mihhail Zõgari üldisematest Venemaa käekäiku puudutavatest mõtte­avaldustest on igati aktsepteeritavad, kuid on ka selliseid, mis vajaksid autori põhjalikumat seletust. Olgu siin näitena toodud arutluskäik, mis seostub Esimese maailmasõja sündmustega. Autor sedastab, et tegemist oli sõjaga, mida keegi ei oodanud. (Selle levinud seisukoha puhul on huvitav märkida, et suurriikide suhtluse telgitagustesse süvenemisel võib näha, et konfliktsituatsioone, mis oleksid võinud vallandada XX sajandi alguses suurema sõja, tuli tegelikult ette mitmeid.) Seejärel kirjutab Mihhail Zõgar: „Venemaale pole tragöödia isegi mitte sõda ise, vaid see, et riik, ametnike ja bürokraatide armee, ei tule sellega toime“. Sellest võib ju järeldada, et kui Vene riik oleks olnud sõjaliselt edukas, oleks kõik igati korras. Võib-olla et impeeriumlikus käsitlusvariandis tõesti.

Isikutest lähtuva ajalookirjutuse üks plusse on ilmselt, et leiab kinnitust asjaolu: ajaloo olulisim kujundaja ehk inimene pole oma loomult ja käitumisimpulsside poolest märkimisväärselt muutunud. Seega iseloomustavad ajaloo kulgu teatud seaduspärasused ning triviaalses lauses, mis kutsub ajaloost õppima, sisaldub ikkagi mingi tõe iva. Kui Lev Tolstoi peamine tagurlik oponent, isevalitsusliku süsteemi tulihingeline apologeet Konstantin Pobedonostsev ründas parlamentarismi kui sellist, siis võib need väited paigutada autorsust teadmata vabalt mõne praeguse autoritaarse võimukorralduse ihalejast mõttekaaslase suhu. Põhjendades autoritaarse võimu eeliseid demokraatliku valitsemisviisi ees, kirjutas Pobedonostsev üle saja aasta tagasi: „Parlamentarismi teooria kohaselt peab valitsema arukas enamus; praktikas valitsevad viis-kuus parteijuhti … Teoreetiliselt peavad rahva esindajad silmas ainult rahva heaolu; praktikas peavad nad rahva hüvangu ettekäändel silmas peamiselt enda ja oma sõprade heaolu. Teoreetiliselt peavad nad olema parimad, kõige armastatumad kodanikud, praktikas on need kõige auahnemad ja nahaalsemad kodanikud …“ . Vahe on vaid selles, et Pobedonostsev õigustas kehtivat riigivalitsemise viisi, praegused parlamentarismi kriitikud aga tahaksid seda autoritaarsuse suunas nihutada.

Mihhail Zõgari raamat annab veel ühe tänapäeva vaatevinklist olulise õppetunni: mitmed sündmused, mis olid kaasaegsetele märgilised, on aja jooksul vajunud unustuse hõlma. Paralleeli tõmmates tuleb tõdeda, et olevikusündmuste tõeline kaal (koroonapandeemia) selgub alles tulevikus.

Ilmselt pole eriti palju neid, kellele ütleks midagi 1901. aasta 4. märtsil peetud nn Kaasani lahing. Raamatus portreteeritavate ja nende kaasaegsete arvates oli aga tegemist vapustava sündmusega, verstapostiga, mis lubas väita, et maailm pole enam endine. Sellel sündmusel pikalt peatumata olgu vaid täpsustatud, et tegemist oli Venemaa ajaloos ilmselt esimese poliitilise meeleavaldusega, mis toimus Kaasani katedraali väljakul ning mille üks peamisi õhutajaid oli vürst Leonid Vjazemski. Tagantjärele targana võib öelda, et Kaasani lahing oli oluline sündmus, kuid seda omas ajas. Ajaloo kulg ongi võrreldav (kui viia sündmused ajateljelt ruumiteljele) raudteel mõnda jaama jõudmise kirjeldusega. Kui lõppjaamaks võtta Eesti puhul aasta 1983, siis läbiti sel teekonnal kindlasti Narva kommuuni nimeline jaam. Lõppjaama 2020. aasta jõudmiseks kihutati aga eelnimetatud jaamast mööda sellele suuremat tähelepanu pööramata. Ning kes teab, võib-olla saab mõne aja pärast Mihhail Zõgari raamatu mõnest teisejärgulisest tegelasest võtmepersoon, kelle tegevus on aidanud meil mingisse tulevikujaama jõuda. Ainuüksi seda võimalust silmas pidades tasub see raamat endale muretseda.