Mööda redelvaipa
Uudsel kiviserigraafial on ühist (taas populaarse, tänu litokeskusele) klassikalise kivitrüki ning, veidi ootamatult, ka Loit Jõekalda eksponaadiga, mis näib ühendavat natuurfilosoofia transtsendentaalsega („Peegeldus”, 2006). Toonisügavust valgustundlikul pinnal reguleerivad killustik ja liiv, looduslikke mustreid liigendab valendav lahterdus; mahalaotatud taevaredel-vaip viib altari juurde, milleks on Silvi Liiva „Valgus öös I–VI”. Valged, sügavmustast välja murdvad palangud meenutavad virmalisi. Siia lähedusse kujutleks Virge Jõekalda, Ülle Marksi, Anu Kalmu töid, ent „altarit” flankeerivad Evi Tihemetsa nüansirikka koega jutustus meie nn katkestuste kultuuriloost „XX sajandi unenägu” (2000) ning sümmeetrialembesed, läbivalgustatud kohvrite sarnased kujundid ja iroonilis-soliidsed „Villad”, mis juba kaugelt signaliseerivad: Vello Vinn.
Näituseruum on avar: nii tekib erinevaid vaatepunkte ja muljeid. Mall Nukke meelevaldselt ühendatud labakäed selgitavad, kraabivad, paluvad: „Avatud vestlustes” on kunsti üht lemmikmotiivi käsitletud just digigraafika olemusest lähtuvalt. Ometi meenub käsitöö tähtsus traditsioonilistes graafikatehnikates. Antropomorfsest piiratusest vabaneb Benjamin Vassermani seesmiselt hõõguv kristalliline maailm („Diagnoos I–VIII”, 2006).
Sirje Eelma ja Loit Jõekalda kujundus on peen ja põnev. Märkamatuks jääb stendide toon. Tahutud kivist laotud seinad kontrasteeruvad Avo Keerendi virtuoosliku geomeetriaga („Visioon XXI, XXIII”) või briljantrohelise vee uudistajaga Jaanus Samma toonkoloriidis kaadril („Bassein X”).
Akende ees ripuvad läbipaistva kile vahel „preparaadid”: massikultuuris kuritarvitatud motiivi dekonstrueerib Tanel Rannala „Luule süda tilgub verd I – IV”.
Avarasse ruumi sobib Eveli Variku elusuurune, vaevaliselt tõusta üritav inimene („Valulävi”). Tantsija väljendusviisi on pingsalt painduvas, teisal hüppevalmis meesaktis Tiiu Pirsko ja Mati Veermetsa ühistöödes (2005, 2007).
Solarisatsioon, söövitustoonid ja faktuurid, kõrg-, sügav- ja lametrükk või kõige selle jäljendused „astuvad vestlusesse” krobelise paeseinaga. Virge Jõekalda „Talveaed” pääseb esile iga valulise nüansi ja valgega valgel, nagu ka Maie Helmi tuules lainetava rohu ja inimmetsa taoline „Must talv” I-II või Sirje Eelma sari „Taaskasutus” I–XVI. Kanga ja pitsi katked seostuvad lõigutud ajaga seekordse „Impact’i” alapealkirjas, nagu ka Peeter Mudisti „Tiibeti hingeline” ja Urmas Vaino „Kauge aja vaim”. Kuzja Zverjevi tööd jätkavad luboki rahvalik-rämedas laadis (2006).
Ajas tundmatuseni muutuvat looduskildu kutsuvad imetlema Jüri Kass ja Ülle Marks. Nende „Kalligraafia. Corpinus comatus” (2006), digi(taalselt töötlemata)trükk lõuendil, meenutab tähemärki või vana köidet. On’s juhus, et seesama tinti eritav seen kasvab soolalao ümbruses? 2006. aasta graafikute teine eksponaat „Valge laev” (2007) jäädvustab joonistatud lipu voltimise faase. Värvid tekitavad lisajaotusi, moodustub üha uusi kujundeid ja ümberpaigutusi, kurnatuseni.
Naudingut puhtast graafikast ja ülitäpsest teostusest pakub Marje Üksine seeriaga „Seisund I–III”: selgepiiriliste, ent salapäraste kujunditega sametmustal taustal. Ületamatu Peeter Ulas on jõudnud mitmelt (erinevate piirjoontega) plaadilt trükkides maalikunstile omaste laseeringuteni („Sellepärast siis I–III”). Alati äratuntava ja uudse Vive Tolli iseolemise kaasnähtusteks on Raua, Viiralti, Talviku vaimu edasikandumine ja hämmastavalt omanäoliste õpilaste vägi. Ajaloost ja ehituskunstist inspireeritud „Valjala kiriku lääneportaal”, „Keegi on ikka teel” ja „Mõte” seostuvad H. Bergsoni mäluteemaga.
Kivitrükist ekraanideni
Inga Heamägi taotleb vesivärvi efekti, improviseerides mitmevärvilises tehnikas raske (HDO) ja sillerdava vee teemal („H2O – kuldne”, 2007). Jaak Visnapi „Paradiis”, õigupoolest küll theatrum mundi, toob meelde ülaltvaated läbi kunstiajaloo, kõrval katkestab mõttemõlgutused metalne „Litorusikas” ja pahaendeline, ent näitlikult joone iseloomu varieeriv „Päikesevarjutus”. Värvilise lito väljapanek jätkub rõdul Kadri Alesmaa iroonilise käsitlusega ühiskondlikest olendeist, kelle tegevust reguleerib nupuvajutus.
Kui uuspopis valdab silutuse mulje, siis uusekspressionism jätab tõmmise vahel nimme viltuseks, muudki väikesed „vead” hoiavad elu hõngu. Üks kivitahvel on koguni purunenud, lõhestades portree jm vaba käega visandatud motiivid. Rõdul võib näha ka tahvli tagakülje sisse monteeritud stseene tujukate sfinksidega – Maria-Kristiina Ulase „Vahel” (2005). Teostusviisidest lisandub puugravüür: Enno Ootsingu „Kolmiknägu”. Ja nõelatorge: Kaljo Põllu „Uurimisülesanne I–III”. Tihedalt augustatud joonistust kasutatakse vahel eeskuju ülekandmiseks. Põllu aga annab „salavõttele” uue elu ja ürgse väljendusjõu.
Rõdu siseringi paigutatud teosed on koondatud eesti graafika mappi. Selle tarvis on mõned kunstnikud valinud aasta(kümne)tetagused tööd: Silvi Liiva „Tants”, (1970/2007), Kaljo Põllu karge ja monumentaalne „Eesti maastik”, (1981), Naima Neidre pärl „Õnnistus” (2000), Peeter Alliku topeltklassikaks saanud „Reproduktsioon” (1991) Van Goghi tooliga opilikus laadis. Teised on loonud midagi just esindusmapi jaoks. Vive Tolli elurõõmus miniatuur (muidugi lendleva) peekri ja piiskadega hämmastab halja ning oksüdeeruva vase toonidega. Peeter Ulase nihestuva kujundiga, mustvalge „Silentium” meenutab aegadetagust inimnägu „Nõnda ma lähen III”.
Aja näitaja on esindatud Kai Kaljo tuntud videos. Varjurauda asendades lendlevad linnud nagu vaimud või elustunud kellakäod suure sihverplaadi ees („Aeg”, 2005). Põlvkonnad vaatavad ajas tõtt: Anu Juurak filmib oma tütart („Nimetu”); tänaval mediteerival maailmakodanikul on Buddha naeratuse asemel kannatava Kristuse ilme. Sanskritti asendavad saksakeelsed lausekatked. Neid pillanud möödujaid tajuti nagu mõttevoolu valguse ja varju vahel. Chiaroscuro.
Joanna Prääts filmib hiiglakalmistut Ypres’i lähistel, kus juba I maailmasõja ajal kasutati keemiarelva. Vihmapisarad aknaklaasil jäävad leinama arvutuid hukkunuid A. Lloyd Webberi „Pie Jesu” kõlades autoraadiost. Pie Jesu Domine, dona eis requiem.
Liikide, ka rahvuskalade surmaohule sunnib mõtlema Andrus Peegel lipuvärvidena graafilises sarjas „Eesti kalad I-II”. Kohalik mure kattub globaalsega.
Skulptuuri ja maali (ka vitraažiga) piirnev tehnika haarab nii kohapealsete kui ka välismaiste ateljeede võimalusi. Enamasti käiakse läänes, ent Heamägi trükib oma tööd Dmitri Molotkovi juures Valgevenes ja on vana meistrit tänutundest isegi filminud. Sümpaatne, et Eve Eesmaa peab oma „Spinnstube” kaasautoriks meistrit, tuues ära temagi nime – Kalju Kütt. Trükimeistri anne erineb kunstniku omast. Seda tõendab universaalne Voldemar Kann, kes on aidanud meie graafika kõrgtaset aastakümneid kindlustada. Temagi teened vääriksid vähemasti portreefilmi. Isa elutööd jätkav Uku Kann hämmastab uute nippide ja nõksudega.
Sõna „graafika” seostub nii joonistamise kui kirjutamisega. Eve Kask kirjutab mitte literate, vaid litrite ja punaste mammudega, tõlkides-esitledes maailmale eesti nimesid. Mustvalge vasak- ja parempoolsuse toob lagedale Raul Meel, rivistades kirjatulpasid ümber nagu rühmitusi poliitikas. Kontseptualistlik „LEFT RIGHT 1–50” jääb näituse sissejuhatuseks, propüleedeks, veeklaasiks kohvitassi kõrval. Kohe järgnebki Leo Lapini teetrüki sari, mis näib markeerivat seaduspära ja juhuslikkust elukaares.
Suurim üllataja? Aarne Mesikäpp. Teeneka raamatukujundaja „Nutulaul tüpograafiale I-III” talletab tähematriitse algsel j
a pöördumatult üles sulatatud kujul.
Soolalao näitust on huvitav ja hariv võrrelda teiste „Impact’i” ürituste ja Tallinna XIV graafikatriennaali väljapanekutega.
