Siinkohal ei tohi ka unustada, et üks autoritest on šveitslanna ja pärit sanatooriumide tõotatud maalt. Nagu öeldud on see ka Eesti kunstis vägagi läbitöötatud teema. Kõigest mõned nädalad tagasi lõppes Hobusepea galeriis Liina Guiteri „Kontroll”: väga isiklikud ja süvitiminevad intervjuud noorte psühhiaatriliste patsientidega, kes kannatavad meeleoluhäirete all. Talvel oli sealsamas Siiri Minka ja Tarmo Salini ühisnäitus „Skisofreenia” – ühe haigusloo rekonstruktsioon ja rehabilitatsioon. Kaks ja pool aastat tagasi eksponeeris Kristin Kalamees (taas) Hobusepeas oma „Intensiivravi” ehk mõjusat intensiivravipalati simulatsiooni ühtaegu patsiendi kui imeravitseja rollis kunstniku endaga. Kunstirühmitust Non Grata, kelle kontol on terve performance’ite seeria „Doctors of the Universe” („Universumi arst”), millest osa on toimunud Soome hullumajas, tasub ka siinkohal mainida.
Murbach ja Tauriainen on oma psüühikahaiguste, ravi ning sanatooriumi teema käsitluses keskendunud vormile. Selleks vormiks on totaalne, kogu Linnagaleriid täitev, Ernesto Neto pehmeid tekstiiliinstallatsioone omajagu meenutav labürint. Näitus on meeleolukas kogemus: valge pehme kangas, kohustuslikud sinised haiglasussid, vajadus kummargil edasi liikuda ja korduv tunne, et oled labürindi sees kuhugi välja jõudnud, mis osutub ikka ja jälle illusiooniks. Taaskord paralleelid Eesti kunstist: eelmisel kevadel ehitas Margus Tamm Linnagaleriisse keeruka ehitusega labürindi, mis viis tema näituse külastaja välja Gloria hoovi. Labürinte on eksponeerinud ka vähemalt Kirke Kangro ja rühmitus Tiit Sokk. Viimaste „Pimedana sündinute unenäod” Deco galeriis taandas publiku näitusekogemusest nägemismeele ning sai oma toimumisajal kümmekond aastat tagasi ohtralt tagasisidet ja tähelepanu. „Sanatoorium”, olgugi meeldejääv näitusekogemus, jättis külastuse lõpuks hinge tunde, et midagi on puudu. Arvatavasti on asi fotodes ja videotes, mida labürindi sisse on projitseeritud. See ruumiinstallatsioonikogemus on niivõrd võimas ja keskkond ise nii ambitsioonikas, et eeldab kas või mingisugust kulminatsiooni või üllatust. Katarsist isegi.
Seda tühja kohta ei suuda täita ei kunagist Rolling Stones’i hitti, omamoodi oodi depressioonile „Paint it Black” („Maali see mustaks”) viisist mööda laulev melanhoolne mehehääl; videoprojektsioonid tühjavõitu ristmikust ning klaviatuurist, millel trükitakse levinuima psüühikaravimi Cipramil nime. Ega ka näituse finaal, kuhu vaataja pärast labürindi läbimist välja jõuab – kusjuures sarnaselt eetilise filmikriitikuga ei räägi ma siinkohal „lõppu ära”.
Noolegrupi video- ja heliinstallatsioon „Immunity Summary and the Outside World” Kultuurikatlas, Tartus Y-galeriis sel kevadel toimunud samanimelise näituse remake, on samuti totaalne ruuminstallatsioon. Tallinna publikule oli näitus avatud vaid ühel õhtul: seda presenteeriti nimelt Triinu Jürvese, Noolegrupi asutajaliikme ja ühe kahest siiani selle nime all tegutsevast kunstnikust (teine on Villem Jahu), sünnipäevapeo raames. See põhjus näituse tegemiseks ei olegi nii ebatavaline: hiljuti ajastas ka Erki Kasemets oma kahe näituse avamised ning performance’id Draakoni galeriis ja Kunstikonteineris oma neljakümnendale sünnipäevale. Noolegrupi näituse idee pole selline, mis kellelegi vaid korra sajandis pähe tuleb, ometi on sel korral tervik oluliselt suurem kui tema osade summa. Idee on vägagi lihtne: rongisõit kui omamoodi meditatiivse seisundi tekitaja oma heliliste ja visuaalsete rütmidega. Triinu Jürves ja Villem Jahu on sel kevadtalvel mitu korda rongiga Tartu vahet sõitnud, dokumenteerides videokaameraga oma teekonnad. Lisaks läinudsuviselt Artishoki aastanäituselt tuttavad rühmituseliikmete maalitud pappsiluetid. Väga nappide ja mitte karjuvalt originaalsete vahenditega oli vallutatud Kultuurikatla hiigelsuur saal, luues seal hüpnootiliselt mõjuv keskkond ja omaruum. See, mismoodi videoprojektsioonid ning pilt ja heli omavahel suhestusid, üksteist täendasid ning ootamatult värskena mõjuva terviku moodustasid, see lihtsalt toimis. Tasub küll üheks õhtuks põhjalikku näitust teha.
