Kümme aastat tagasi tähtsustas Eesti Kreekat kõrgeimal tasemel, president Lennart Mere initsiatiivil loodi isegi Pythease medal ning anti välja samanimeline stipendium. Nüüd kõneldakse kreeklastest kui kellestki, kes justkui meie aitades vargil oleks käinud. Samal sajandivahetuse ajal innustas tulevane president Toomas Hendrik Ilves eestlasi taasomandama põhjamaalase/jõulumaalase enesetunnetust. Tugevast lõimumisest Põhjamaadega pole paraku asja saanud. Eesti on küll põhjapoolse Euroopa lõimunuim riik ELis, sest me oleme ühisraha ja ühtse Schengeni ruumi kasutajad ning pealekauba NATO liikmed, kuid sisenemine Põhjamaade vanadesse koostööformaatidesse pole õnnestunud (sest ega pole väga tahetudki) ning seetõttu tundub asjatundlikumas välispressis Eesti kohta mõnikord kasutatav määrang „ainus Põhjamaa endise idabloki riikide seas” või „ainus Põhjamaa Läänemere idakaldal” pisut võlts. Kuigi teenäitajad põhjamaisust on soovitanud, pole poliitika peaväed seda püüdma asunud.
Tänavu tuli erilise halastamatusega välja ka see, kui väga maailma muud jõukeskused Euroopat ei salli. Euroopa on nagu klassi priimus, keda ajakuluka musklipumpamise tõttu nürimeelsemad, ent kehaliselt vägevamad tema nutikuse ja sära pärast kiusavad. On ju eksitav rääkida, et USA on maailma suurim ja Hiina suuruselt teine majandusriik, kui tegelikult on maailma suurim majandus hoopis Euroopa Liidu oma, mõnedel andmetel ületab see USA majanduse kuni paarikümne protsendiga. Meile võib see edetabeli kemplus ju lapsik ja tähenduseta tunduda, kuid suurvõimudele lähevad niisugused asjad vägagi korda ning käivad au pihta. Eriti hull lugu on see, et eurooplased saavutavad edu näiliselt hoopis väiksemate jõupingutustega: ei raba ennast haigeks või surnuks, puhkavad pikalt, planeerivad kaua ning räägivad põhjalikult läbi. See kõik ju käib vastu jumaldatud efektiivsuse põhimõtetele.
Globaalne propagandatuli, millega tänavu kostitati Euroopa majandust, Euroopa raha, aga kaudselt ka euroopalikke väärtusi ja eluviise, oli katkematu ja tugev. Ajuti on Euroopa juhid sellest ka ärevusse sattunud ja võib-olla kaotanud pisut kommunikatsiooniväljal võimet oma kodanikke veenda, kuid väitmiseks, et Euroopa majandus on kokku varisenud, peab väitja elama mingis muus reaalsuses kui Euroopa argipäev.
Selles päris maailmas oli Tallinn tänavu Euroopa kultuuripealinn ja lõi eile kõlavalt programmi lõpukelli. Pihku jäi ehk vähem, kui alguses kavandati ja loodeti, eriti kinnisvara alal, kuid mine tea, milleks see kõik lõpuks hea on. Kogu iseseisvuse aja on kultuuritemplite ehitamine olnud vaidlustamatu väärtus. Seegi murdus tänavu. Kas just kõige õigema koha peal, on ikka vaieldav, kuid pole kahtlust, et enne kultuuri kinnisvarasse investeerimist ja valmis hoonete ülalpidamiseks kulude kaelavõtmist peaks vähemasti püüdma natuke pikema aja peale ette aimata, mis hoovused kultuurielus domineerivad ja kuhu kannavad. Pika vaikelu järel hakkas kultuuri valitsemises ka ses küsimuses jää liikuma ja kui tänavu ei saanud, siis järgmisel aastal ikka saame kultuuripoliitika põhisuunad, kus mõnigi küsimus vastatud.
Vastused sõltuvad muidugi sellest, mis selgub suurel ülelugemisel. Täpselt ööpäev enne uue aasta saabumist algav rahva ja eluruumide loendus on tõsine tõehetk. Oletagem, et tulemused näitavad, et kodumaa püsiasukate hulk on loodetust väiksem ja selle jagu suurem kodumaa ajutisemalt või alalisemalt hüljanud talentide musttuhat. Neil faktidel peab olema väga kaaluv mõju riigi edasistele investeerimisotsustele. Kõigile, alates energiavõrkudest ja Saaremaa püsiühendusest ning lõpetades kooli-, rahva-, kultuuri-, vangi- ja haigemajadega väljaspool suuremaid linnu. Ka mängureeglite (seadused) ning muude avalike kulutuste otstarbekus sõltub otseselt maa elanike hulgast ja paiknemisest. Nimetagem seda kõike enesega toimetulemise kultuuriks. Kui meid on loodetust vähem, siis on meil ka soovitust vähem turgu, mis imeväel reguleeriks kõike, millesse valitsus ei sekku. Tasub siiski meeles pidada, et vähem inimesi ja maju ning vähem turgu ei pruugi tingimata halb või kallis olla. Uute faktidega tuleb lihtsalt kohaneda ja muutunud oludest ikka maksimum välja pigistada.
Meil Euroopas polnud tänavugi sõda. Ja sõjavabad aastad on kõik head aastad.