Kontserdi barokipool algas Arcangelo Corelli Concerto Grosso’ga F-duur op. 6 nr 2. Tore, et Corellit ka veel mängitakse. Arvan, et viimati kuulsin seda teost vist 1998. aasta varajase ja uue muusika festivalil Grindenko esituses. Pean Corelli teoseid vähemalt sama väärtuslikuks kui Vivaldi omi ja olen alati vastuvõtlik nende esitusele. Seekordne esitus oli kohati ehk liiga püüdlik, kuigi see ei seganud nautimast. Järgnesid Vivaldi Kontsert kahele viiulile B-duur ja veel kaks kontserti keelpillidele. Vivaldi RV teoste nimistu annab selliseid kahe viiuli kontserte B-duuris tükki kaheksa, nii et vahet saabki teha vaid RV numbri järgi ja esitataval oli see 524. Grindenko partneriks oli Arvo Leibur ja koostöö sujus ladusalt. Keelpillide kontserdid olid C-duur RV 117 ja jälle B-duur RV 163, nii et esimene kontserdipool möödus väga mažoorselt ja barokselt.

Kava ettevalmistusega oli tõsist vaeva nähtud ja kõlaline pilt väga mõnus, ka Reinut Tepi üleminekud olid hästi jälgitavad ja nauditavad. Ainuke erinevus solisti ja orkestri vahel oli see, et solist kasutas barokkpoognat ja orkester mitte – ja kust neid võttagi. Artikulatsioonis see lahkhelisid solistiga ei tootnud ja tõenäoliselt poleks seda ka kõrvaga kuulda olnud, kuid pildis oli see siiski hoomatav. Ka vibraatokasutus polnud siin-seal päris ühtlane, kuid kõik need pisidetailid mattusid lavalt kuuldava energeetika alla, segamata esituse kvaliteeti, kui lugeda selleks lõpptulemus.

Kontserdi teine pool algas Xenakise teosega „Aroura” 12 keelpillile. See Rumeenias sündinud ja Pariisis elanud kreeka rahvusest arhitekti haridusega helilooja on üks neid XX sajandi avangardiste, kelle iseloomustamiseks on hästi paslik kasutada Eduard Tubina sõnu. Pärdi varajasi teoseid kuuldes ütles ta: „Talenti ei ole võimalik väljendusvahenditesse ära peita”. „Aroura” pidavat vanakreeka keeles tähendama maa-ala, mille kündmiseks härgade paarisrakendil kulub üks tööpäev. Laval oli härgi (keelpille) 12 ja nad kündsid hoolega. Mängijad olid asetunud lavale paarimeetriste vahedega ja täitsid kogu kontserdisaali lava selle osa, kuhu harilikult mahub umbes 60 keelpilli. Kõlaliselt täitsid nad aga lausa kogu saali, rääkimata tohutust tööst, mis kulus selle dünaamika tootmiseks. Teos on vaimukas nii dramaturgiliselt kui kõlaliselt ja NYYDi sõbrad oleksid „kaifinud täiega”. Ka kohal olnud „konservatiivne” saalitäis võttis teose hästi vastu.

Kontrast, mis sündis nüüd Mendelssohni avamänguga, oli aga nii võimas, et sellest võitsid mõlemad teosed. Avamängu esitas kammerorkester ilma Grindenkota ja ehk õige pisut käis teose lustlikkus maha lõpule lähenedes, aga esituslik pärl jäi pärliks. Kava lõpetas Martõnovi teos „Haldjate sügisball” (1994). Materjal, mis käiku läks, ehk üks romantiline järgnevus meenutas Griegi või Tšaikovskit ja kestis päris kaua, vaat et tüdimuseni, ja siis muutus – see piir oli päris hästi aimatud jne … Arvan, et kontsert oleks võitnud, kui koha oleksid vahetanud „Aroura” ja „ … sügisball”. Kuid kava oli mitmekesine ja põnevalt ette kantud ning publik sai tänada oma ammust lemmikut soojalt. Tallinna Kammerorkester on aldis seda laadi kavadele, kus välisliider on kui üks nende hulgast. Ongi ju nii, et ega dirigenti selle sõna klassikalises mõttes polegi kammerorkestrile alati vaja.