Festivali „Klaaspärlimäng“ kontsert „… et hing sees“ 10. IV, veebiülekanne Kadrioru lossist. Kädy Plaas (sopran), Imbi Tarum (klavessiin). Kavas Jean-Henri d’Angleberti, François Couperini ja Joseph Haydni muusika.

Ilusal päikesepaistelisel 10. aprilli õhtupoolikul andsid Kädy Plaas ja Imbi Tarum Kadrioru lossi barokses interjööris kontserdi pealkirjaga „… et hing sees“. Kui veel aasta tagasi oleksin sellist pealkirja tõlgendanud kui kaunist luulelist kujundit, siis praeguseks oleme jõudnud olukorda, kus seda lauset saab võtta sõna-sõnalt. Küll aga võib sinna juurde mõelda, mil viisil on hing sees: kas kõige otsesemas mõttes või kunstniku vaatenurgast erialasest küljest? Praegust olukorda iseloomustas ühes intervjuus tabavalt režissöör Marta Pulk, kes leidis, et kunstnikule on kriis hea aines, kuni selle keskel õnnestub ellu jääda.¹ Ja nii me elamegi justkui mingi eksperimendi keskel ja ootame-vaatame, kellel ellujäämismäng õnnestub.

Kogu selles kaootilises kinni-lahti kultuurielu virvarris on haaratud digimaailmast kui päästerõngast. Et seda praegu tehakse, on mõistetav. Palju huvitavam on aga see, milliseks jääb digikultuuri osakaal, kui piirangud kaovad ja avaneb võimalus pöörduda tagasi pandeemiaeelsesse olukorda, s.t taas saab käia kinos, teatris ja kontsertidel. On neid, kes võtavad veebiüritusi kui ajutist hädapärast leevendust ja loobuksid nendest esimesel võimalusel, aga ka neid, kes loodavad, et kvaliteetsed live-ülekanded jäävad kestma ka siis, kui harjumuspärane kultuurielu on taastunud, nagu Erkki Tero eelmises Sirbis.² Ilmselt paljud jätkavadki nendega, sest veebiülekannete hea külg on kultuuri kättesaadavuse laienemine.

Siiski tahan digipöörajate hoogu natuke maha võtta, kuna see, mis teoorias kõlab hästi, ei pruugi elus sugugi samamoodi välja kukkuda. Näiteks mina tunnen, et igasuguste veebiülekannete puhul segab kõige rohkem kodune keskkond. Kodus lihtsalt ei ole võimalik samamoodi keskenduda ega ennast õigesse meeleollu viia, eriti puudutab see näiteks pikki teatri- või ooperietendusi. Paljudes aruteludes digikultuurimaailma teemal pööratakse tähelepanu vaid sellele, kuidas ja millisel platvormil üritust kvaliteetsemalt edasi anda, aga kiputakse unustama tõik, et inimene on sotsiaalne olend ning kinos või kontserdil käimine ei ole ainult filmi vaatamine või muusika kuulamine. Näiteks Sten Saluveer väidab oma artiklis „Kas digilõhe või digipööre?“³ kino kohta, et tagasiteed pileti- ja popkorniärile tugineva äri- ja tootmismudeli juurde enam ei ole. Kui aga vestelda nutipõlvkonna noortega, siis väidavad nad, et ei jõua ära oodata, et saaks juba kinno, popkorn käes, kas või viienda järgu filmi vaatama. Just noortele on kultuuri­elamusest veelgi olulisem sündmus ise: kohtumine sõpradega, popkorni ostmine, kontserdirituaal alates riiete valimisest ja lõpetades õhtuhämaruses kollektiivselt muusikarütmis õõtsumisega. Ega vanem põlvkondki maha jää: ka klassikalise muusika kontserdi juurde käivad nii paremad riided kui ka kontserdi vaheajal tuttavate kohtamine ja nendega muljete jagamine.

Eelnevad mõtted tekkisid Imbi Tarumi ja Kädy Plaasi veebikontserti jälgides. Et vähendada segavaid tegureid, saatsin lapse koos koeraga kontserdi ajaks välja. Õnneks ilus ilm soosis seda, aga ei tea, kuidas oleksin toiminud vihma ja tormi korral. Üsna sagedase lossikontsertide külastajana tekkis kohe võrdlusmoment mälestustega elavatest kontsertidest. Hetkekski ei tekkinud kahtlust, kumma poole minu sümpaatia kaldub – põhjusi oli mitu. Kõigepealt tehnilised probleemid (need ikkagi on tähtsad!). Ülekanne oli sünkroonist väljas ning kui klavessiinimängija puhul ei seganud see väga palju, siis laulja puhul tundsin, et aeg-ajalt oli parem kuulata kinnisilmi – nii suur oli heli ja pildi nihe. Ka helikvaliteet ei olnud kõige parem: kõrged noodid, eriti forte’s, läksid „lõhki“ ja iga crescendo’ga kaasnes ebamäärane hirm peatsete plärisevate nootide ees.

Laupäevase päikesepaistelise ilma head külge juba mainisin, aga kahjuks ei tulnud see kasuks kontserdile, sest üks osa saalist oli nii ülevalgustatud, et pilt läks kaduma. Ka Kadrioru saali akustika ei toetanud esinejaid, vaid tegi kõla õõnsaks ja kumisevaks. Kindlasti vajab paremat läbimõtlemist veebikontserdi formaat: kas ikka on vaja kaamera ees kummardamas käia, kui aplausi ei ole? Sama probleemi olen märganud ka teiste kontsertide puhul: esinejad on sel hetkel alati kohmetud ja väga veenvana selline kummardus ei mõju. Kuigi kui valida kahe halva vahel, siis pigem ebalev kummardus kui emotikonid ja laigid, mida mõned kontserdikorraldajad lugude vaheaegade täitmiseks välja pakuvad.

Lõpuks siis ka kontserdi muusikalisest küljest. Esinejad olid siinses kontserdielus harva esitatavatest teostest koostanud põneva kava. Kindlasti on kava ülesehitus kuulaja tähelepanu hoidmiseks digikontserdil olulisemgi kui tavakontserdil. Imbi Tarum kandis ette Jean-Henri d’Angleberti klavessiini­süidi g-moll ja François Couperini neli karakterpala. D’Anglebert on laiemale kuulajaskonnale tundmatu, kuid klavessiinimängijatele ilmselt üks tähtsamaid barokkheliloojaid tänu tema koostatud muusikakaunistuste tabelile, mis andis eeskuju ka Johann Sebastian Bachile. Süit algab prelüüdiga, kus puudub taktimõõt ning mis jätab seetõttu improvisatsioonilise mulje. Sellele järgnesid tüüpilised barokksüidi tantsud: allemande, courante, sarabande ja gigue. Iga tantsu karakter oli eredalt välja toodud, veelgi enam jäid aga kõrvu rohked kaunistused, mis jätsid Imbi Tarumi peenetundelises ja stiilses ettekandes erakordselt sümpaatse mulje. Couperini teoste esituses äratas tähelepanu omapärane rütmikujundus, mis nagu lonkas kergelt kogu aeg, aga samal ajal korrastas teost hästi. Couperini palade hulgas valmistas kõige suurema üllatuse viimasena kõlanud mõistatusliku pealkirjaga „Müstilised barrikaadid“, mis eristus teistest lihtsama helikeele ja harmoonia poolest. Kogu lugu oli madalas registris, mis andis sellele mahlaka, aga melanhoolse värvingu ning lõi nostalgilise meeleolu. Tuleb veel lisada, et eesti klavessiinimuusika on praegu küll erakordselt heas seisus. Meil on samal ajal sellised talendid nagu Imbi Tarum, Reinut Tepp ja Saale Fischer – kõik ühtemoodi kõrgel tasemel, aga täiesti eriilmelised.

Kädy Plaasi kava koosnes Joseph Haydni hilisel perioodil loodud teostest: šoti laulude seadetest ja soolokantaadist „Ariadne Naxosel“. Nii laule kui ka kantaati on esitatud eri instrumentide saatel, sel korral siis klavessiiniga. Ariadne loo puhul ongi see kõige ehedam, kuna teose ettekandel 1791. aastal saatis lauljat klavessiinil helilooja ise. Haydni šoti laule, mida on 400 ringis, ei esitata just sageli, peamine põhjus on see, et neid on vähe trükis välja antud. Šoti laulude seaded ei ole keerulised ja olid arvatavasti mõeldud koduseks musitseerimiseks, mis aga ei tähenda, et neid on lihtne esitada. Kuna nende jutustavate ballaadide teemavalik on armastusest hullumiseni – helged meeleolud vahelduvad traagikaga –, siis on tekstil neis muusikaga võrdväärne roll. Kädy Plaasi pehme tämber ja selge toon sobivad suurepäraselt Briti saarte laulude lihtsakoeliste, ent isikupäraste meloodiatega, samuti on laulja tugev külg tunnete edastamine. Rohkem oleksin aga tahtnud kuulda teksti, kuna selles peitub peamine rahva­laulude iva. Inglise keel ei ole koolitatud häälega laulmiseks kuigi mugav keel, tekstilt mõjuski palju paremini itaaliakeelne „Ariadne Naxosel“. Ka siin oli Kädy Plaasi laia tunnete skaalaga esitus mõjuv, aga üksikutes kohtades sai komistuskiviks tehniline ja intonatsiooniline ebakindlus.

1 Aleksander Tsapov, Segane aasta. Marta Pulk. – Müürileht 8. IV 2021.

2 Erkki Tero, Paraja vungiga tähtede poole. – Sirp 9. IV 2021.

3 Sten Saluveer, Kas digilõhe või digipööre? – Sirp 9. IV 2021.