Eesti reklaamitööstust iseloomustab juhuslikkus ja pealiskaudsus, ilupiltide vorpimine ja sihitu kiirustamine. Kuna töötan ise muu hulgas ka turundusasutuses, võin nentida, et kiirtarbimisühiskonnas on selline peaga vastu seina jooksmine ning sisutu reklaamtapeedi tootmine lubatav. Tooted on hooajalised, kampaaniate ning nende väljatöötamise jaoks määratud aeg kindlalt piiritletud ja sageli liigagi lühike, seega ei saa väga head tulemust pea kunagi loota.

Imestama paneb aga, et riigi doteeritud ning firmade sponsoreeritud “Teatriaasta 2006“ kampaania on välja töötanud üks paljudest Eesti reklaamiagentuuridest. Punased, juba kaugelt näha, kuid isegi lähedalt uurides mõistetamatuks jäävad afišid viivad järelduseni, et reklaamiagentuurid ei tohiks sekkuda kunsti valdkonda. Klientide tähtaegade pärast muretsedes ei olegi võimalik minna teatrimaailma süvitsi ja välja õngitseda midagi sellist, mis ka korda läheks ja mõtlema paneks, mis see 100 aastat teatrit õigupoolest Eesti kultuuriruumile on andnud. Vaevalt et kadunud Panso või Järvet punasel taustal küürutavast primitiivselt vektorprogrammis kokku väänatud “maivist“ midagi arvaksid või et see kuidagi nende elutööd iseloomustaks. Kas on tegu metamorfoosiga? Ühendatud on liibuv dress ning arrakulik näota sasipea (võib-olla on tegu viitega teatrimaskidele?).

Olen ise poisikesest peale teatris käinud ja teatrikavasid sirvinud. Kas tõesti ei seostunud minust kümneid aastaid vanematele (ja loodetavasti ka intelligentsematele) inimestele eesti teatriga midagi muud peale punase taustavärvi ja ebamäärase tulnuka?

Aga võib-olla see ongi peagi algava tsirkuse ameerikalik teaser. Sel juhul on puudu komponendid, mis tänaval kõndivat inimest mingilgi kombel erutaksid või uudishimulikuks teeksid …

Kaarel Nõmmik,

EKA graafilise disaini üliõpilane