Uut maja ei ole veel leitud ega silmapiiril?     

Tegelikult pole isegi otsimisega alustatud. Natuke on siit-sealt maad kuulatud, aga kuna eelmise maja sulgemisest on nii vähe aega möödas …     

Endal on alles selline kramp sees?       

Tegelikult on küll. Kuigi avalikult läks maja  kinni 11. septembril, andsime võtmed üle 22. septembril. Viimane nädal aega koristasime seal, tegime meeletult tööd. Nii füüsiline kui vaimne väsimus sellest vanast seltsimajast alles hakkab kontidest ära minema.       

Kas Euroopa couch-surfer’ite (rändurid, kes kasutavad ööbimiseks tasuta pindu, mida omanikud lahkelt pakuvad) ringkonnas on seda laiemalt kuidagi märgatud, tähele pandud?       

Ma ei tea seda täpselt, aga interneti suhtluskeskkondades võeti lõpusündmuste puhul küll palju sõna. Mulle meeldis see, et just palju välismaalasi kurvastas „mis mõttes, seltsimaja pannakse kinni?”. Jimmy (kunstnik ja tänavamuusik Jimbino Vegan), kes elas siin viimastel suvedel, on kogu maailma läbi rännanud ja ütles, et ta pole kuskil mujal midagi säärast, nii ägedat  näinud. Sellist kohta pole lihtsalt olemaski. Tallinnas mitte ligilähedastki? Võib-olla ma pole peale sattunud.     

Kui me nüüd võrdleme Prantsuse ja Saksa ja Põhjamaade noorte kunstnike, skvotteritega, kel võrreldes teiega pole isegi üürilepingut,  kes ei maksa midagi, tegutsevad juriidiliselt hoopis teistel alustel, siis neile on linnad sageli nood majad ja paigad lõpuks ära ostnud. Kas mingil hetkel olid õhus läbirääkimised linnaga või riigiga, võimalus, et nad oleksid selle maja teile lihtsalt ära ostnud?     

Ei, sellist hetke ei olnud, et keegi oleks üldse huvi tundnud, mis meist edasi saab, väärtustanud, et selline asi üldse olemas on.     

Aga teile anti ju auhindu, teil käis president  külas ja linnapeale meeldis ja teid toodi igal pool esile kui kodanikuühiskonna algatusvõime parimat näidet …     

See on tõesti veider. Presidendil on siin küll vähe võimalust kuidagi kaasa rääkida.       

Ta on ise vaene nagu kirikurott.       

Jah, temal kui institutsioonil puuduvad need vajalikud vahendid. Aga see, et ei riik ega linn pole ametlikult huvi tundnud, on küll imelik. Kunagi ammu oleme linna poole pöördunud. Siis öeldi meile, et võiksime mõelda tolle kõrval seisva looduskaitse seltsi maja peale. See on linna omand, linna kinnisvara – saaksime arutada,  et kuidas me võiksime seal toimida. See on kena, et nad selle peale mõtlesid, aga edasisi läbirääkimisi sel teemal pole enam toimunud.       

Kas looduskaitse selts kasutab seda maja täisfunktsionaalselt, on teil nendega mingi kontakt olnud?         

Maja ei ole päris täiskasutuses. Meile väga meeldib, et seal on säärane looduskaitseselts, ja me tahame, et see edasi tegutseks. Aga osa nende ruume on küll alakasutatud, nt esimesel korrusel on raamatukogu, mis on tegelikult üldsusele suletud, seal eriti keegi ei käi. Need ruumid sobiksid meile suurepäraselt, pluss, seal on täidetud igasugused muud nõudmised, mis meile on tähtsad: seltsimaja peaks olema  maja, kus keegi ei ela, ta võiks olla tänavatasandilt ligipääsetav, avatud esimese korrusega, oma õuega – et oleks ka ümber ruumi, mida saame kasutada oma tegevuseks. Ja nendega on põgus kontakt olnud, kunagi ammu rääkisime sellest juba. Nad ütlesid, et jaa-jaa, aga et üks projektiraha jäi saamata, jäi see asi tollal veidi soiku – tegelikult oli plaanis see maja suuremaks ehitada, aga sellest ei tulnud midagi välja. Aga põhimõtteliselt on nad olnud positiivselt  meelestatud.     

  On mingi kontingent – nimetame seda kontingendiks, ikkagi ilus nõukogudeaegne sõna –, kes näeb seltsimaja sulgemist sellise  heakodanliku elu võidukäiguna. Nagu Tallinnas ikka on võideldud narkomaanide varjupaikade ja AIDSi-ravilate ja homoklubide vastu – täpselt sellega võrreldav ühiskondlik reaktsioon on teid tabanud. Kuidas sellesse suhtuda, et osa kohalikust elanikkonnast näeb asju nii? Mis tunde see sus tekitab?     

Kui aus olla, siis tegelikult väga halva tunde. See on koht, kus ma tegelikult tunnen, et see  on mu töö, et ma olen tõesti tööd teinud. Meil on eesmärgid, väga selged eesmärgid, mille poole me püüdleme: et linnaelu oleks mitmekesisem, võimalusterohkem, et inimesed oleksid laiema silmaringiga, arvestaksid erinevustega; lisaks linnaeluruumi küsimused, kuidas olla jätkusuutlik, luua elukeskkonda. Mulle tundub, et siin me ei ole oma eesmärki saavutanud. Kui need inimesed, see „kontingent”, suhtub meisse negatiivselt … see on minu jaoks  arusaamatu. 

Ma tõlgin sulle: sina ütled „mitmekesine, jätkusuutlik, võimalusterohke”, nemad mõtlevad „lärmakas, räpane, ebaturvaline”.   

Siin pole me suutnud nende mõtlemise piire nõnda painutada, teist ust või vaatenurka nende jaoks avada. Aga väga paljud on Uue  Maailma seltsist hoopiski innustust saanud, ei mõtle enam üksi kuskil nurgas oma imelikke mõtteid, vaid leiavad, et tegelikult on palju selliseid inimesi, ja see ongi tore. … Aga need, kes pole aru saanud, ahh, ega see mind nii väga ei morjenda, ainult siis, kui nad meile aktiivselt kaikaid kodaraisse loobivad, mida tegelikult on ka juhtunud. 

Filmis ju räägitakse ka sellest.   

Sellistel hetkedel ma tunnen, et kiputakse minu inimväärikuse kallale. Siis mul viskab  tõeliselt üle.   

 On siis nii, et see on siiski olnud ka väga põlvkondlik asi: üks seltskond on seda teinud.  Vanematest on kaasa tulnud sellised entusiastid nagu Klõšeiko ja Rätsep, Ruutsoo, kes on kaasa elanud, aga kes elavad kõigi põlvkondade loovate noorte pingutustele kaasa. See on nende roll. Tegelikult ei õnnestunud vist erinevate sootsiumi gruppide vahel palju koostööd tekitada?   

Tegelikult õnnestus küll tekitada. Ja see kestab ka edasi. Ega Uue Maailma selts oma tegevust ei lõpeta, hoolimata sellest, et seltsimaja kinni pandi. See on ühe etapi lõpp ja väga vajalik lõpp. Mingitpidi on see väga suur kergendus, et see asi sellisel moel otsa sai. See annab meile võimaluse uuesti alustada, targemalt alustada. Aga eri vanusegruppide vahel koostöö tekitamine  on Uues Maailmas tegelikult päris hästi õnnestunud, kui vaadata me veidi teist tüüpi projekte. Välja paistavad lihtsalt alati rohkem sellised noored entusiastid. Teistel on juba oma elu, töö, pere, lapsed … Kui ma neid festivali ajal üles pandud kiikesid maha võtsin – ma pidin need maha võtma, sest me saime selle eest trahvi, läksin hästi kiiresti sinna. Inimesed istusid keset tööpäeva hommikut nende kiikede peal, veetsid seal oma aega. Kui  ma seletasin neile, et väga kahju küll, aga … Nad olid hästi kurvad ja siis tekkis üks ühistöö, ühismõtlemise hetki, kuidas selliseid asju võiks edaspidi teha, kuidas see annab nii palju juurde, kui sääraseid veidraid projekte asumis läbi viiakse.         

See on mikropilt. Aga kas sul on ka makrovisioon, maailmasuurune nägemus asjadest, kuidas seda teha? On sul mingi suur plaan? Ma palun praegu kalal kirjeldada akvaariumivee võimalusi …       

Mõjub küll nii. Ma olen viimasel ajal sellele rohkem mõelnud: ma olen tolles väikses ja aktsioonipõhises maailmas sees, see on see, mida  ma oskan, milles ma olen hea. Suuremas ja üldistavamas pildis – mitte et see oleks võimatu – ei ole ma võib-olla nii osav ja pädev, sujuv. Kui rääkida Uuest Maailmast, siis ma usun, et paljud inimesed ei tea üldse, millistel väärtustel see põhineb. See on väga paljuski usalduse küsimus: on mingi keskne aktiivne grupp, mille liikmed väga osavasti kaasavad teisi inimesi ja grupp
e. See on küll mudel, mida annaks laiemalt rakendada üle terve Eesti, et selletaolised  asjad toimiksid.       

Mitu protsenti võttis see viimaste aegade võitlus ja heitlus su lootust ja energiat maha?       

Vahepeal võttis kohutavalt, ma ei tea, 70 protsenti. 

Mida praegu veel teete peale uue maja otsimise ning festivali korraldamise?       

Novembris tuleb meil välja säärane raamat nagu „Uue Maailma lood”, kus juttu piirkonna kujunemisest, ajaloost, arhitektuurist, eluolust eri ajastutel. Me oleme intervjueerinud väga palju kohalikke, kes on eri aegadel siin elanud. Alustame hästi kaugelt, juba tsaariajast. Nii  vanu inimesi me küsitlenud küll pole, aga räägitakse oma vanavanemate mälestustest. See on hästi sümpaatne projekt. Ja teine asi, mida me kohe oktoobris ka kodanikuühiskonna sihtkapitali toel ellu hakkame viima, on Uue Maailma visioon, mis tuleneb konkreetsest vajadusest. Kesklinnal puudub üleüldine arengukava, strateegiline, ruumiline dokument, mis visioneeriks tuleviku. Väga raske on ses asjas kaasa rääkida: ei saa rääkida inimese või organisatsiooniga,  millel puudub oma nägemus. Otsustasime, et mõistlikum on ise sellega alustada: kaardistada asum ära, vaadata, mis seal on oluline, kaasata terve hulk eksperte. Nende arutelude või fookusgruppide – neid on kolm: ruumiline areng, liiklusplaneerimine ja sotsiaalne infrastruktuur – tulemused tahame ellu rakendada, visualiseerida kohalike elanike kaasabil. See on nagu minifestival: projitseerime need  plaanid reaalsesse ruumi, et inimesed saaksid aru, millest me räägime, kui kõneleme rahustatud liiklusega tänavast või kolmekorruselisest 100% täisehitusmahuga majast, mis projekteeritakse vanade eestiaegsete majade vahele. Teeme valikud käegakatsutavamaks, sest paljudele inimestele ei ütle see kõik paberilt vaadates või projektina mitte midagi. Me üritame luua kaasamise head tava.     

Aga kontserdid, luuleõhtud, kõik see boheemlik värk, mis lärmi tekitab ja naabreid segab?     

Kõik see on ka jätkuvalt plaanis, alguses veidi piiratult, sest meil on see ruumiküsimus. Kirjanike liidule kuuluva maja all olev raamatukogu Kapsad pole päris selle jaoks mõeldud. Aga selline tegevus on meie ürituse tähtis osa: mulle nii meeldis, et esimene asi, mis pärast seltsimaja sulgemist toimus, oli elektrikapikino seanss (Koidu tänaval ajuti  peetav välikino). Sellist elevust on vaja. Pärast majamuredest vabanemist saame keskenduda jälle oma põhitegevusele, illegaalsete sebrade maalimisele ja … asjadele, mis panevad silma särama.   

Kas sa filmi oled näinud juba?     

Ei ole veel.       

Kas sa kardad ka?       

Kardan küll natuke. Sind on viis aastat filmitud – ja see on suurem osa su teadlikust elust. Ma ei  tea, kas ma suudan ja saan vastutada selle eest, mis ma viis aastat tagasi tegin või rääkisin. Aga see on Jaan Tootseni film ja ma ei saa öelda, et mingid asjad on minu arust valesti.       

Mingis mõttes on see ilusate asjade lõppemise film.       

Aga minu meelest ei peegelda see reaalsust. Mul ei ole üldse seda tunnet, et mingid ilusad asjad on otsa saanud. Ja ma ei kavatsegi neil lõppeda lasta. Minu jaoks läheb kõik edasi. Ja  ma loodan, et aina paremini.       

Küsinud Jürgen Rooste