Konkursil sai osaleda vaid suuremaid tiime kokku lüües ja siit ka tänases majandusolukorras tagasihoidlik võistlustööde arv – 23. Sundkorras tekkinud arhitektide ja reklaamiinimeste meeskonnatöö osutus kuuldavasti mõnel juhul vastastikku vägagi kasulikuks mõnel jälle mitte nii väga. Copywriter’ite osalemist on eriti tunda seletuskirjadest, millest mõned lausa pakatavad moodsatest märksõnadest ja efektsetest lööklausetest. Peaasi et imagomehed arhitektuurivaldkonda päriselt endale ei haaraks – nagu on juhtunud Eurovisioni lauluvõistlusega, kuhu minemiseks polegi enam vaja muusik olla. Tänapäeva arhitektuur ei tegele ammu juba otstarbekuse, püsivuse ja ilu kategooriatega, vaid on saanud osaks infoajastu imagoloogiliste märkide ülesehitamise protsessist, kus ilus pole ammu enam ilus, vaid võib olla ka vigane, saamatu ja „kole”, peaasi et uudne ja üllatav (vau!arhitektuur). Ekstravagantse arhitektuuri viljelemine külatänaval mõjub enamasti koomiliselt, küll aga on see omal kohal varjamatult kommertslikul EXPO-l, mistõttu arhitektide raamistamisest sellel konkursil on siiski kahju.
On ju EXPO-d olnud läbi aegade uute stiilide ja ideede katsetamise laboriks ning paljude teiste riikide Shanghai projekte vaadates on seda jätkuvalt. Ent muidugi – rahapuudus tõmbab omad piirid. Mis innovatiivsust saab nii väga pursata, kui teostus on piiratud 30 miljoniga (paviljon) ja Eesti osalemine kokku 60 miljoniga. Erksat tehnoloogiat projektides siiski on: Luminvisioni kuivudu tehnoloogiaga ekraan, millest saab läbi jalutada („Linnake rohus”), interaktiivsed põrandaprojektsioonid, pöörlevad ledekraanid, ehtsa lume ja jääsamba eksponeerimine („Vee emotsioon”) ning koguni terve jääpõranda tegemine („Tuuletaru”), valgust kiirgavatest merekividest põrand (läbipaistva epo-vaiguga kaetud kivid, kuhu on sisse valatud led-lambid töös „Valge jänes”), fassaadide üleni katmine meediavõrguga („Asap”) jm. Ka paviljoni eeskoja täitmine uduga on ju teravmeelne võte („Vee emotsioon”), kuid kardetavasti seostuks udu hiinlastele hoopis Pekingit alatasa katva ohtliku hämuga. Tehnoinnovatsiooni vastandina või ka sellega sümbioosis on paljudes töödes esil säästvuse ja taaskasutuse teema ning selline on ka esikoha saanud „Savecity” („Säästulinn”). Selle fassaadid on mõeldud „kududa” kasutatud riietest (Hiina produktsioon), mis kaugelt vaadates peavad moodustama meie rahvusliku seelikutriibumustri.
Ökolähenemist on teisteski paviljonides: võistlustöös „Maarjamaa” on paviljon kaetud lammutatud majade kõlksuvaks kuivanud laudadega, mis tekstiilist arhitektuursem ja sümpaatsemgi lahendus (muidugi eeldusel, et selleks ei hakata puitmaju spetsiaalselt lammutama). Töös „Lennuk” on paviljon kaetud tõrvatud laudadega (viide Kalevipoja laevale, kuid kastformaadis laeva teema küll eriti ei tööta), paar fassaadi on tuletatud korvipunumise viisidest („Hoidis”, „Lihtne elu”). Lausrohelist lähenemist demonstreerivad hiidrohulibledesse mähitud paviljon („Linnake rohus”), rohelusega kaetud ja pargiks arenev „Metsatöll” jmt. Töös „Valge jänes” moodustavad fassaadi ümarpalkide otsad, mida on täpselt nii palju kui Eestis elanikke – 1,34 miljonit. Rääkige austerlasele Mozartist ja ta viskab teid esimese ettejuhtuva asjaga. Eks see ole paratamatu, et EXPO puhul lähevad ikka ja jälle käiku meie endi jaoks ammu ära leierdatud klišeed, mis teiste jaoks ei pruugi seda üldse olla: laulupeod ja Tallinna vanalinn, rahvusmustrid ja seelikutriibud, vöökirjad ja peremärgid, Eesti puhas loodus, metsad ja rabad.
Mõnevõrra uudsemad on Tartu maraton, e-riik ja ööklubid, mitmes töös kordus Lotte teema. Säilimise ja säilitamise teema on huvitavamalt esil sümpaatses raamatukogu metafooris („Vajajah” interjöör) ja eriti armas on kodususest pakatav moosipurkidega sein, mis soojendas ka žürii südant (töö „Hoidis” sai eripreemia). Seina katmiseks kuluks 20 000 moosipurki, aga ülemised ei pruugi ju ehtsad olla. Kõik need ideed paneb kõlama (ja mõnest ei pruugi enne arugi saada) juurde räägitav lugu, seegi on meediamaailma reeglite järgi elava kaasaegse arhitektuuri tunnuseid. Mõni lugu on ka häirivalt juurde poogitud: miks peaksid näiteks kiiged sümboliseerima parema elu võimalust, kui kiikudes ju pidevalt üksnes edasi-tagasi liigutakse, ei mingit edasiminekut („Kiik”)? Õlgu kehitama paneb ka väide, et „paviljoni peeglitega saavutatav topeltkõrgus sümboliseerib läbi aegade kindlat ja jätkusuutlikku Eestimaad” („Vee emotsioon”). Eesti naabriteks Shanghais on ei vähem ega rohkem kui Taani tippbüroo BIGi serpentiinse jalgrattateega ümbritsetud paviljon, kus on laenutamiseks 1500 jalgratast, ning soomlaste elegantne kauss „Kirnu” (JKMM arhitektid).
Eesti paviljon moodustab naaberpaviljonide rafineeritud esteetikaga kindlasti üsna naljaka kontrasti ja korraldajate hool on nüüd, et see naljakus äbarikuks ei pööraks. Nõustuda võib, et esikohatöös on potentsiaali, ideid on siin järjest puistatud ning paviljoni paisatud roosad põrsad jäävad kindlasti meelde. Tähelepanu on juhitud sigade väga erinevale metafoorsele tähendusele, alustades Orwelli „Loomade farmi” tegelasega ning lõpetades kolme põrsakesega. Hiinlastele on siga loom, kes ennustab maavärinat; seagripi levides tähistavad nad nüüd taas ohtu, igaks juhuks võiks neile ka suumaskid ette panna. „Eesti on huvitav, ligitõmbav, salapärane, tark ja osav ja väga kaasaegne maa” – selline mantra kordub ühest seletuskirjast teise. „Parem linn, parem elu” on 2010. aasta EXPO teemalause ning Eesti uus turunduskontseptsioon „Heade üllatuste maa” pakatab samuti optimismist. Hulk inimesi on innukalt mõelnud, millise tehnoloogiaga kogu seda reipust visualiseerida. Nii moodustavad Shanghai EXPO konkursitööd kokku omamoodi teraapilise rõõmupommi, mida peaks rasketel aegadel olema eriti tervistav vaadata.
NB ! Tasuta saab näitust näha muuseumiööl 16. mail kella kuuest õhtul kuni südaööni.
