Väga tugeva live-bändina näitas end päeval Mirabilia, seda nii tugeva rütmisektsiooni kui helgete, ent siiski huvitavate harmooniate ja psühhedeelsete lisanduste tõttu. Täielikku kuulamisnaudingut pakkusid siiski vaid instrumentaalpalad, sest selle ansambli õrnahäälne vokalist ju ei pea viisi, kuigi meloodiline joon on idee poolest olemas. Salvestustel see kusjuures ei häiri: mitmest võttest on ju alati võimalik valida huvitavaimalt nihkes variant ning kombineerida eri sooritusi. Laval aga võiks olukorra minu meelest lahendada vokaaliefektide julge kasutusega. Hiljem selgus muide (huvitava instrumentatsiooniga) Vene koosseisu The Retuses puhul nimelt, et ühtlaselt unist vokaali saab mitte üksnes elavdada elektrooniliste muunduritega, vaid teha niiviisi lausa selle nõrkustest tugevus.
Pärast Mirabiliat esinenud Candy Empire tekitas minus kerge segaduse, sest arvasin olevat kollektiivi kuulnud 2011. aasta festivalil „Citysonic” hoopis mõjuvamas, kaheliikmelises formatsioonis. Tuligi välja, et suicide’iliku ikoonilisuse ja electroclash’ilike joontega agressiivsest Brooklyn Candy Empirest on saanud üks unistav rokkbänd, kes ammutab dream pop’ist ja shoegaze’ist ning ilmselt vajab veel veidi aega visiooni selginemiseks, kuigi näiteks kokkumängu osas midagi ette heita ei saanud.
Õhtustest esinejatest tuleks kindlasti ära märkida USA õdede-duo Prince Rama, kelle vormitaotlused olid küll igati selged ning esitus fonogrammi rohkest kasutusest ja minimalistlikust live-panusest hoolimata väga elus. Või mis siin ikka koonerdada, see krišnaiitliku maailmapildi ideetaustaga ekstaatilises esituses kraut-techno lõi ikka täiesti pahviks. Samavõrd mõjuvaks osutus hilisem audiovisuaalne „etendus” nimega Väljasõit Rohelisse; ausalt öeldes võib see ansambel kehvade tingimuste korral mõjuda oma monotoonsuses lihtsalt igavalt, kuid sedapuhku olid tingimused ideaalsed ning need rohelises udus lahti rulluvad kummituslikud helimassiivid lihtsalt ei lasknud oma olemasolus kahelda.
Kõige omapärasemaks õhtuseks esinejaks võib aga vahest pidada Kanada päritolu laulikut Sean Nicholas Savage’it, kes oma kontrollimatult plaksuva elektrikitarriheli kiuste suutis üheskoos tegusa basskitarristiga nakatada publiku tänu oma elurõõmsale esitusele ja vahetule olekule. Savage on äärmiselt produktiivne „väikese popmuusika” viljeleja, kuid oma Demis Roussost meenutava hääletämbri ning üldise ilme ja oleku poolest ka lausa jaburalt camp esineja ja selle kõige tõttu nähtus omaette. Nähtus omaette on ka „Schilling”.