Aga kumb ta siis rohkem on, see raamat, kas ilu- või tarbeese? Mõlemat, ja seetõttu ta ka võistleb kõigi teiste esemetega meie tähelepanu pärast vähemalt kahes kategoorias. Iluasjana konkureerib raamat portselaningliga koha pärast kaminasimsil, ikebanaga diivanilaual ja disainvaasiga klaasitagusel riiulil. Tarbeesemena aga võistleb ta kõigi teiste tarvilike asjadega, alustades raadiost, televiisorist ja arvutist kui meediumist ning lõpetades autoga. See viimane on neist kõige hullem konkurent ja kes selle lõksu langenud, ei pääse sealt naljalt raamatu juurde tagasi. Sest tal pole aega lugeda, kuna istub kogu aeg rooli taga ja püüab seal ellu jääda. Ja et ta raamatuid ei loe, ei saa ta ka kuskilt teada, et teistsugune elu on võimalik ja et palju kindlamini jääb ellu raamatuid lugedes. Kuid raamat on nagu kilpkonn Aisopose valmis, kes võidab lõpuks võidujooksus jänese. Raamatu teine nimi on sihikindlus.

Mu vanaisa (keda ma pole küll ise näinud ega kuulnud) tarvitas toast, eluasemest rääkides ikka kinnikasvava järve kujundit. Alguses on raamatud ainult vastu seina ritta seatult riiulis. Aga siis hakkavad tasapisi tekkima raamatukuhjad akna- ja kirjutuslauale, toolile ja põrandale. Eks nad alguses ikka on serva pool, mitte kohe keskel, kuni uus serv on raamatuid täis kasvanud ja sünnib uus ring. Selliseid haritlastube oli ja on Eestis tuhandeid, paraku kuuleb veel liiga harva inimeste suust uue maja ehitamise või kolimise peapõhjusena väidet, et raamatud ei mahtunud vanasse majja enam ära. Või et tuba sai raamatuid täis ja ise ei mahtunud enam ära.

Neis kinnikasvavates järvedes on raamat sageli korduvkasutuses tarbeese, aga ka tööriist, millega elatist teenida. Pealetungivaid raamatuid loetakse. Paremaid rohkem ja need tõusevad alati pinnale. Kehvem kraam aga vajub põhjamutta ning lebab seal liikumatult, kuni unustatakse. See raamatute asetumise loomulik kord on palju informatiivsem vaadata kui olukord näiteks raamatupoes, kus pole nii, et käe- ja silma ulatuses on kõige suurem tarkus, servades aga vähem oluline. Vastupidi, pahatihti võib just kõige alumise riiuli juurde küürutades kullakamakaid leida.

Ent kuidas on lood lugemisega? Seda küsivad ja sellele vastavad kinnikasvavate järvede asukad järjekordsel kirjandusfoorumil „Paabeli raamatukogu” rahvusraamatukogus 14. ja 15. detsembril. „Kuidas rohkem mõistlikke lugejaid tagasi võita?” küsib Arne Merilai tänases Sirbis (lk 11). Ja vastab: „Ei, väevõimuga armastust ei püüa, eelduseks on vaba tahe ja loomulik huvi.” Mina küsin: „Kas enamat ja enamatele ongi vaja?” Las jänesed jäävad oma autodesse, kilpkonn võidab ikka. Ei aidanud selle vastu Aleksandria tulekahju ega Stalini kirves, ei aita isegi Internet.