Mis ühendab Belgia arhitektide kavandatud Balti jaama ootepaviljoni ja Reet Ausi tehtud Eesti olümpiakoondise paraadvormi ning loodust linnas? See, et neid peetakse inetuks ja seetõttu sobimatuks.

Selle aasta Tallinna arhitektuuribiennaali (TAB) installatsioonikonkursi võitsid Belgia arhitektid Elisabeth Terrisse de Botton ja Matthieu Brasebin ootepaviljoni kavandiga „Aeg pole raisata“. TABi programmi on alati kuulunud eksperimentaalse installatsiooni püstitamine. See paviljon, mille rajamiseks kasutatakse ehitusmaterjalina tootmisjääke, plaanitakse avada 11. oktoobril. Ootepaviljoni vundament ja seinad tehakse kergetest terasest n-ö puuridest, mis täidetakse kivide või killustikuga. Pärast võidutöö välja­kuulutamist toodi Eesti Ekspressi rubriigis „Guud, bääd, nädala sõna“ see välja „bäädina“ ehk nädala kehva uudisena. Paviljonile heidetakse ette, et see näeb välja nagu juhuslikest ehitusülejääkidest tehtud lombakas katusealune.

Juulis ja augustis toimunud Pariisi olümpiamängudele läksid Eesti sportlased Reet Ausi kavandatud vormis. Kohe pärast koondise kollektsiooni avalikustamist puhkes ühismeedias pahameeletorm, mida jagus ka päevalehtede veergudele. Näiteks leidis üks tuntud poliitik Facebookis: „Nagu päriselt kah, Eesti olümplaste esindusrõivas vabaks ajaks!? Kogu lugupida­misega, aga see on rõvekole.“ Lisandus veel kommentaare, nagu „Kestlikkuse idee ei kaalu üles absoluutset esteetika puudumist, pigem devalveerib“.

Looduse linna toomise arutelu kipub kiiresti liiva jooksma arvamuse tõttu, et hein, niidud, lamapuit jms on lihtsalt kole. Taas leiab ühismeediast kommentaare, kus teatatakse üsna kindlameelselt, et umbrohtu kasvanud linnad räägivad umbrohtu kasvanud meelelaadist, ja kutsutakse käskivas kõneviisis üles meelsuse näitamiseks kõike maha niitma – aitab küll nendest koledatest võpsikutest südalinnas!

Kõik eelnimetatud kolm ettevõtmist on ajendatud soovist teha midagi, mis aitaks sellest hädaorust, kuhu end ise kukutanud oleme, välja ronida. Selleks tuleks kasutada seda, mis on juba olemas, tarbida vähem, mitte ainult majanduskasvu taga ajada, leida säästlikud lahendused, mis nõuavad vähem ressursse jne.

Ehitusmaterjalide ringlusest ja taas- ning uuskasutusest on kirjutatud omajagu, sellekohaseid näiteid on aga praegu vähe. Balti jaama paviljoniga püütaksegi ehitussektori ja arhitektuuri suure jalajälje vähendamiseks midagi ette võtta. Oleks kurb ja lühi­nägelik, kui katsed mõtteviisi muuta põrkuvad vaid esteetika argumendi vastu.

Reet Ausi olümpiakoondise vorm vastab samuti küsimusele, kuidas elada edaspidi planeedil Maa vähem tarbides ja prügi tekitades. Välja tuleb töötada uued materjalid ja konstrueerida rõivad nii, et prügi peaaegu ei teki ning vett ja energiat kasutatakse 80 protsenti vähem. Ilu ei peaks üldse olema esi­plaanil.

Elurikkuse kadu on üleilmsete aruannete ja uuringute kohaselt kõige suurem keskkonnaprobleem, mille lahendamisega tuleb alustada ka linnades. Paraku on seda teha väga raske, kui loodust peetakse lepitamatult koledaks ja seesugune suhtumine määravaks saab.

Muidugi võib mõelda, et kõik, mis elavdab arutelu, on hea, kõik, mis natukenegi torgib ja kriibib, paneb mõtlema, nii et sedakaudu võiks avalikkuse teadvusse jõuda ka uued ideed ja lahendused. Kahjuks paneb kõik, mis ei vasta kirjutamata ilustandardile, arvajad plahvatama ja polariseerib nad kiiresti. Suures lahmimise tuhinas ja võistluses, kes ütleb vaimukamalt halvasti, ei kiputa kuulama, vaid ikka oma arvamust õigustama. On kurb, et pealispindne ilus vs. kole argumentide pingpong tõmbab tähelepanu sisult, mis on väärt sügavamat käsitlust kui pelk eneseküllane negatiivne mõttesähvatus. Pidevad halvustavad kommentaarid ja repliigid võtavad lõpuks teotahte nendelt, kes vähemalt proovivadki teisiti teha. Ilu ja inetus ei tohiks varjutada sisu. Vaatama peaks pealispinna alla, sest juba Sokrates teadis, et ilu on kuninganna, kes valitseb väga lühikest aega.